Loviisa killud 8

Kolmikud joonistavad koos õde Elluga issile sünnipäevakaarti. Kaardile on planeeritud kogu meie pere. Trio, kümne jalaga Leonardo ja päkapikk ongi juba valmis saanud. Järjekord on emmeni jõudnud ja pliiats Loviisa käes. Emme pea tuleb teistega võrreldes hiiglaslik.
"Hirmus suur pea," möönab Lisann.
Loviisa heidab talle hetkeks mõtliku pilgu, siis aga hakkab itsitama ja ütleb: "Las ta jääda! Nalja peab ju ka saama!"

Mina, suusataja I

Minu tänane blogipostitus püüab kirjeldada suusatajaks saamise kõige esimese eelduse- suuskade olemasolu- täitmist ning seiklusi tigu-tädi ja jalgratta-jukuga, kes oma väheldase nõu ja jõuga mulle igati abiks püüdsid olla.
Hea on kohe alguses ära mainida, et edaspidi olen küsimusega "kas ma saan kuidagi aidata?" ettevaatlik, ehk lausa paranoiline. Just sellise küsimusega pöörus minu poole spordikaupluses, mida varem spordikauplusena suhteliselt rahulikult aktsepteerisin, müüjanna, kellest polnud esmapilgul põhjust halvasti arvata. See oli tigu-tädi. "Jah, palun", vastasin viisakalt, "mulle oleks suuski vaja."
See oli viga.
Vaadake, tigu-tädi esitas küll küsimuse "kas ma saan kuidagi aidata?", tegelikult mõtles ta aga selle all hoopiski "kas ma ehk saaksin raisata paar tundi teie väheväärtuslikku aega?" Sest- oh ei, suusatamisest ta küll midagi teadnud- aga no seda nõuda oleks ka kohutav tähenärimine! Tema valis mulle suuski- oma äranägemise järgi! Kujutlegem end korra mõne lapse sünnipäevale, kus käib selline põnev mäng, et üks ütleb omalt poolt, noh, näiteks kriteeriumi suuskade pikkuse, pehmuse ja hinna suhtes. Ja teine valib suusa, mis oleks võimalikult vastupidine soovitule! Eks ole ju vahva mäng!
Ja aega kulub ka päris palju...
Kui olukord hakkas juba naeruväärseks muutuma ning tigu-tädigi minu, kliendi, mängukaaslase või maiteakelle silmis lahkumissoovi märkas, lõpetas ta selle mängu ära. Ta haaras sülle kümmekond juhuslikku suusapaari pikkuses 150-200cm ning vedas mind uuele põnevale atraktsioonile. Pidin nimelt kahe jalaga ühele alusele suuskade peale seisma, tigu-tädi viskas end neljakäpukile ning hakkas ühe metallist jullaga suuskade all edasi-tagasi sõitma. Mina tean küll, et selle kaadervärgiga määratakse suuskade pidamisala ning ühtlasi sobivus ostja kaaluga- aga temal polnud sellest ilmselt aimugi! Viiskümmend korda edasi-tagasi nühkimist tähendas neile- ja ka järgnevale üheksale tublile suusapaarile- ilmselgelt edasist kõva allahindlust.
 Ma ei saanud tigu-tädile selga astuda. Olen loomult liiga viisakas. Seetõttu lihtsalt piinlesin.
Suusad rikutud, hakkas tigu-tädi indeksit arvutama. Taipasin otsemaid, et ei olnud ta omal ajal ega ole ka praegu matas kõige teravam pliiats. Pealegi ei tundunud ta just kõige täpsemalt teadvat, mis indeksit ta parasjagu vajab. Ilmselt toksis ta arvutisse omaenese kodu postiindeksit.
Kulunud oli tund ja kakskümmend viis minutit.
Umbes pooleteise tunni pealt sattus tigu tädi hetkelisse hüsteeriasse, tormates ettehoiatamata ühte samas kaupluses eraldiasetsevasse kuuti, mille seina pealt võisin lugeda "suuskade määrimine".
Toimus pööre.
Mängu astus jalgratta-juku. Tuli sealtsamast kuudist! Muide, heites vaid põgusa pilgu juku paljastele kõveratele säärtele ning pöetud peale, taipasin, et tegu pole mingi suusatajaga. Tegu pole ka tavalise jalgratturiga. Juku on tüüp, kes ilma sadulata pisikesel trikirattal karjäärides, kaljunukkidel ning muudes ohtlikes kohtades peadpööritavaid trikke sooritab. Ette on tulnud ka pea peale kukkumist. Aga talvel pole jukul tööd. Sestap tulebki suuski määrida. Jalgratturi-juku pole mingi tigu! Tema elu keeb. "Need!" kriiskas ta tigu-tädile, näidates näpuga ühtedele imelühikestele (tigu-tädi poolt ärarikutud) suuskadele. "Kule, seisa sirgelt," kostus summutatud kurguhäälel mulle, kui taaskord suusaalusel, nüüs siis jalgratta-juku meelest sobival suusapaaril seisin. "Viuh!" ja "Viuh!", sõitsid jalgratta-juku toimekad käed pidamise-jullaga. Seejärel kargas ta püsti ja tormas sõnagi lausumata oma kuuti tagasi. Audienss oli lõppenud.
Vaatasin ahastusega ilmselgelt liiga lühikesi suuski. Vaatasin ka tigu-tädi. Tema silmist paistis aukartus jalgratturi-juku ees. Ilmselt ta pelgas, et kord, mõnel pilvisel täiskuu-ööl, võib juku oma sadulata rattal ta magamistoa aknast koos raamidega siseneda. Pigem ta valikutega nõustuda.
Tigu-tädi viipas mind kassa poole. Vaevumärgatavalt.
"Ma panen kinni. Homseni,"pomisesin läbi hammaste.
Kaks tundi oli möödunud.
Mul oli palav.
R., kes mind sealsamas ootas, heitis mu poole hävitava pilgu. Ta oli oma nutitelefoniga feissbuukis ära laikinud kõik deep´id laused, armsad pudulojused ja mittemidagiütlevad videod.
Ta võib kinnitada, et kõik kirjapandu on sulatõsi.
Tigu-tädi ja jalgratta-juku tandem tegutseb uusi ohvreid valides segamatult edasi.
Loodetavasti jõuavad vähesed sealsete suuskadega rajale.
Ehk tabavad enne ära...

Aeg süüdata küünal

Käin surnuaial üliharva.
See ei tähenda, et ma lahkunuile ei mõtleks.
Mul on nendega lihtsalt väga konkreetne "suhe"- nad ise ütlevad, mil on jälle aeg küünal süüdata.
Nad ilmuvad unes.
Kõik nemad, kes mulle elus olulised olnud.
Ja kui ära käin, ei tule nad enam kaua aega.
Eile käisime Kadrinas vanaema korteri ostusoovijatega kohtumas. Tagasisõiduga läks kiireks, sestap surnuaiale ei jõudnud. Kuna järgmisel nädalal pean niikuinii uuesti minema, ei muretsenud liialt.
Aga öösel ta ilmus. Lihtsalt oli jälle olemas. Nagu vanasti. Ma ei mäleta, kas vestlesime. Või lihtsalt vaikisime. Kes veel oli. Kus. Ja miks.
See ei oma tähtsust.
Tähtis on ära käia. Vaid üks küünal!
Siis jätkame jälle. Kumbki omas ilmas.

Aus vastus

Lubasin lastel kaussides vanniloomadega solberdada. Ainult kättpidi! Vaevu sain aga pilgu ära pöörata, kui juba oli kogu kamp jalgupidi vees ning lõbusad piisad tuiskusid igasse ilmakaarde. Sellest tuli suur pahandus. Lisann põgenes talle omaselt päkkade välkudes- vaid väikesed märjad jäljed suunda näitamas...
"Kas ka sina olid jalgadega vees?" küsisin Lisannilt hiljem.
"Ei olnud!" kõlas esmalt selgelt.
Hetk hiljem muutus aga tüdruku olemine ebalevaks, ta piidles mind oma sassis tuka alt suurte silmadega ning sositas usalduslikult: "Tegelikult olin... Aga sulle ütlen, et ei olnud..."

Mina, suusataja

Meie metsas käivad suusatamas ilmselt ainult need, kes enne kusagil varjatud nurgatagustes hullumoodi trenni on teinud. Nad ilmuvad välja ühekaupa nagu vaenlased elektronmängu esimeses levelis, mööduvad minust kui postist (elektronmängus peaksin ma nad selle koha peal maha lööma) ning kaovad vilet lüües kaugusse.
Ükskord möödus üks sportlik tütarlaps minust telefoniga rääkides. Laisal uisusammul.
Teinekord möödus klassikat harrastav noor neiu, kes otsis parasjagu midagi taskust.
Kolmandal korral jäin jalgu armunud paarile, kes purjetasid käsikäes, ise sulnilt vesteldes.
Neljandal korral heitis poisiohtu noormees möödudes mu poole tavaeestlasest kaastundlikuma pilgu ning andsin mõttes mõista, et tal on õigus.
Viiendal korral õpetas ema oma juntsut "eesseisvast objektist ohutult mööduma".
Kuuendal kuni sajandal korral segunesid aga möödujad juba sihvakate männitüvedega ning mõistsin, et olen sellest kõigest  väsinud. Komberdasin koju, guugeldasin sõnal "suusaõpetaja" ning järgmisel päeval sain tolle sõna kehastuselt teada ehmatava tõsiasja- tegevus, mida seni metsas teinud olen, ei olegi suusatamine! Ja asjandused, mis mul all, ei olegi suusad!
Nüüdsest hakkab siin ilmuma uus rubriik "Marise kasvamine suusatajaks".

"Ema", ütles Helis, kui me end suvel rattamatkale sättisime ning mina uhkelt oma mähkme-püksid (loe: jalgratturi püksid) jalga tõmbasin, "sa võid ükskõik kui ägedaid spordiriideid kanda-sportlase moodi ei näe sa ikkagi välja!"

Seda me veel näeme, Helis! ;)

Loviisa killud 7

Loviisa (värvides metssea-pilti): "Miks ta selline välja näeb- nagu laulu-kiisu*- liiga suure pea ja väikse pepuga?"
Mina: "Noh, Jumal lõi ta selliseks..."
Loviisa (kohkunult): "Mina küll ei taha, et Jumal mind lööks!"

                                                                * * *

Loviisa (lahkunud külaliste kohta): "Kas nemad ei olnud autoga?"
Mina: "Ei, neil ei ole autot."
Joss (elutargalt): "Autod maksavad palju raha."
Loviisa: "Võtad Viid-Pangast**! Ta annab kirja ka,et võid osta!" (arendab teemat edasi) "See tädi seal seina sees vist sööb ka paberit..."

* Pet shop-i suure peaga kass, tüütu tüüp, kes võib ka öösel heast peast kõva häälega laulma hakata
** ilmselt Swedpank

Unustatud kitarr

Avan kitarri kõvasti tolmunud kasti.
Tõmban vaikselt üle häälest äravajunud keelte.
Sellest on nüüd viis aastat...
Ma ei õppinudki korralikult mängima.
Koos üheainsa ebaõnnestunud esinemisega viskasin pillikasti ka kõik mälestused sellest ajast.
Eile sain teada, et mu õpetajat ei ole enam.
Et ta tegi seda ise...

Ma ei oska midagi öelda.
Sellistel puhkudel ei saagi vist midagi öelda.
Kitarr lebab kastis. Ma ei võta teda välja.
Veel mitte.
Aga tean, et kunagi teen seda jälle...

Äravajunud pillikeeli saab alati korda seada.
Katkenut aga enam mitte kunagi...