Aeg süüdata küünal

Käin surnuaial üliharva.
See ei tähenda, et ma lahkunuile ei mõtleks.
Mul on nendega lihtsalt väga konkreetne "suhe"- nad ise ütlevad, mil on jälle aeg küünal süüdata.
Nad ilmuvad unes.
Kõik nemad, kes mulle elus olulised olnud.
Ja kui ära käin, ei tule nad enam kaua aega.
Eile käisime Kadrinas vanaema korteri ostusoovijatega kohtumas. Tagasisõiduga läks kiireks, sestap surnuaiale ei jõudnud. Kuna järgmisel nädalal pean niikuinii uuesti minema, ei muretsenud liialt.
Aga öösel ta ilmus. Lihtsalt oli jälle olemas. Nagu vanasti. Ma ei mäleta, kas vestlesime. Või lihtsalt vaikisime. Kes veel oli. Kus. Ja miks.
See ei oma tähtsust.
Tähtis on ära käia. Vaid üks küünal!
Siis jätkame jälle. Kumbki omas ilmas.