Teisipäev, 29. jaanuar 2013

Mina, suusataja I

Minu tänane blogipostitus püüab kirjeldada suusatajaks saamise kõige esimese eelduse- suuskade olemasolu- täitmist ning seiklusi tigu-tädi ja jalgratta-jukuga, kes oma väheldase nõu ja jõuga mulle igati abiks püüdsid olla.
Hea on kohe alguses ära mainida, et edaspidi olen küsimusega "kas ma saan kuidagi aidata?" ettevaatlik, ehk lausa paranoiline. Just sellise küsimusega pöörus minu poole spordikaupluses, mida varem spordikauplusena suhteliselt rahulikult aktsepteerisin, müüjanna, kellest polnud esmapilgul põhjust halvasti arvata. See oli tigu-tädi. "Jah, palun", vastasin viisakalt, "mulle oleks suuski vaja."
See oli viga.
Vaadake, tigu-tädi esitas küll küsimuse "kas ma saan kuidagi aidata?", tegelikult mõtles ta aga selle all hoopiski "kas ma ehk saaksin raisata paar tundi teie väheväärtuslikku aega?" Sest- oh ei, suusatamisest ta küll midagi teadnud- aga no seda nõuda oleks ka kohutav tähenärimine! Tema valis mulle suuski- oma äranägemise järgi! Kujutlegem end korra mõne lapse sünnipäevale, kus käib selline põnev mäng, et üks ütleb omalt poolt, noh, näiteks kriteeriumi suuskade pikkuse, pehmuse ja hinna suhtes. Ja teine valib suusa, mis oleks võimalikult vastupidine soovitule! Eks ole ju vahva mäng!
Ja aega kulub ka päris palju...
Kui olukord hakkas juba naeruväärseks muutuma ning tigu-tädigi minu, kliendi, mängukaaslase või maiteakelle silmis lahkumissoovi märkas, lõpetas ta selle mängu ära. Ta haaras sülle kümmekond juhuslikku suusapaari pikkuses 150-200cm ning vedas mind uuele põnevale atraktsioonile. Pidin nimelt kahe jalaga ühele alusele suuskade peale seisma, tigu-tädi viskas end neljakäpukile ning hakkas ühe metallist jullaga suuskade all edasi-tagasi sõitma. Mina tean küll, et selle kaadervärgiga määratakse suuskade pidamisala ning ühtlasi sobivus ostja kaaluga- aga temal polnud sellest ilmselt aimugi! Viiskümmend korda edasi-tagasi nühkimist tähendas neile- ja ka järgnevale üheksale tublile suusapaarile- ilmselgelt edasist kõva allahindlust.
 Ma ei saanud tigu-tädile selga astuda. Olen loomult liiga viisakas. Seetõttu lihtsalt piinlesin.
Suusad rikutud, hakkas tigu-tädi indeksit arvutama. Taipasin otsemaid, et ei olnud ta omal ajal ega ole ka praegu matas kõige teravam pliiats. Pealegi ei tundunud ta just kõige täpsemalt teadvat, mis indeksit ta parasjagu vajab. Ilmselt toksis ta arvutisse omaenese kodu postiindeksit.
Kulunud oli tund ja kakskümmend viis minutit.
Umbes pooleteise tunni pealt sattus tigu tädi hetkelisse hüsteeriasse, tormates ettehoiatamata ühte samas kaupluses eraldiasetsevasse kuuti, mille seina pealt võisin lugeda "suuskade määrimine".
Toimus pööre.
Mängu astus jalgratta-juku. Tuli sealtsamast kuudist! Muide, heites vaid põgusa pilgu juku paljastele kõveratele säärtele ning pöetud peale, taipasin, et tegu pole mingi suusatajaga. Tegu pole ka tavalise jalgratturiga. Juku on tüüp, kes ilma sadulata pisikesel trikirattal karjäärides, kaljunukkidel ning muudes ohtlikes kohtades peadpööritavaid trikke sooritab. Ette on tulnud ka pea peale kukkumist. Aga talvel pole jukul tööd. Sestap tulebki suuski määrida. Jalgratturi-juku pole mingi tigu! Tema elu keeb. "Need!" kriiskas ta tigu-tädile, näidates näpuga ühtedele imelühikestele (tigu-tädi poolt ärarikutud) suuskadele. "Kule, seisa sirgelt," kostus summutatud kurguhäälel mulle, kui taaskord suusaalusel, nüüs siis jalgratta-juku meelest sobival suusapaaril seisin. "Viuh!" ja "Viuh!", sõitsid jalgratta-juku toimekad käed pidamise-jullaga. Seejärel kargas ta püsti ja tormas sõnagi lausumata oma kuuti tagasi. Audienss oli lõppenud.
Vaatasin ahastusega ilmselgelt liiga lühikesi suuski. Vaatasin ka tigu-tädi. Tema silmist paistis aukartus jalgratturi-juku ees. Ilmselt ta pelgas, et kord, mõnel pilvisel täiskuu-ööl, võib juku oma sadulata rattal ta magamistoa aknast koos raamidega siseneda. Pigem ta valikutega nõustuda.
Tigu-tädi viipas mind kassa poole. Vaevumärgatavalt.
"Ma panen kinni. Homseni,"pomisesin läbi hammaste.
Kaks tundi oli möödunud.
Mul oli palav.
R., kes mind sealsamas ootas, heitis mu poole hävitava pilgu. Ta oli oma nutitelefoniga feissbuukis ära laikinud kõik deep´id laused, armsad pudulojused ja mittemidagiütlevad videod.
Ta võib kinnitada, et kõik kirjapandu on sulatõsi.
Tigu-tädi ja jalgratta-juku tandem tegutseb uusi ohvreid valides segamatult edasi.
Loodetavasti jõuavad vähesed sealsete suuskadega rajale.
Ehk tabavad enne ära...




5 kommentaari:

  1. ei ole võimalik! sul on tõesti väga head närvid ja kannatlikus, ilmselt kolmikute sünniga kaasa antud ;) kui saladus pole, siis mis spordipoega tegemist?

    VastaKustuta
  2. Sportland. Kolmikutega olen jah kaasa saanud oskuse jaburates olukordades rahulikuks jääma ja asja pigem huumorinurga alt võtma. Aga tõsiselt rääkides- uskumatu, et nii suur poekett ei suuda poodi kompetentset müüjat palgata! Võhik oleks võinud ju öelda, et teate, ma ei taipa sest suusa-asjast ööd ega mütsi, tulge homme tagasi, siis on pädev inimene tööl. Aga niimoodi lolli mängida...

    VastaKustuta
  3. No see kirjeldus oli küll hästi sõnastatud, naersin nii, et silmad märjad:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, Piret:) Mina naersin ka! Teine võimalus olnuks nutta;)

      Kustuta
  4. kuna mul 1 tuttav töötab sportlandis, siis võib öelda, et palgasüsteem ei luba sind kui klienti teisele nö üleanda.

    VastaKustuta