Unustatud kitarr

Avan kitarri kõvasti tolmunud kasti.
Tõmban vaikselt üle häälest äravajunud keelte.
Sellest on nüüd viis aastat...
Ma ei õppinudki korralikult mängima.
Koos üheainsa ebaõnnestunud esinemisega viskasin pillikasti ka kõik mälestused sellest ajast.
Eile sain teada, et mu õpetajat ei ole enam.
Et ta tegi seda ise...

Ma ei oska midagi öelda.
Sellistel puhkudel ei saagi vist midagi öelda.
Kitarr lebab kastis. Ma ei võta teda välja.
Veel mitte.
Aga tean, et kunagi teen seda jälle...

Äravajunud pillikeeli saab alati korda seada.
Katkenut aga enam mitte kunagi...