Teisipäev, 22. jaanuar 2013

Mina, suusataja

Meie metsas käivad suusatamas ilmselt ainult need, kes enne kusagil varjatud nurgatagustes hullumoodi trenni on teinud. Nad ilmuvad välja ühekaupa nagu vaenlased elektronmängu esimeses levelis, mööduvad minust kui postist (elektronmängus peaksin ma nad selle koha peal maha lööma) ning kaovad vilet lüües kaugusse.
Ükskord möödus üks sportlik tütarlaps minust telefoniga rääkides. Laisal uisusammul.
Teinekord möödus klassikat harrastav noor neiu, kes otsis parasjagu midagi taskust.
Kolmandal korral jäin jalgu armunud paarile, kes purjetasid käsikäes, ise sulnilt vesteldes.
Neljandal korral heitis poisiohtu noormees möödudes mu poole tavaeestlasest kaastundlikuma pilgu ning andsin mõttes mõista, et tal on õigus.
Viiendal korral õpetas ema oma juntsut "eesseisvast objektist ohutult mööduma".
Kuuendal kuni sajandal korral segunesid aga möödujad juba sihvakate männitüvedega ning mõistsin, et olen sellest kõigest  väsinud. Komberdasin koju, guugeldasin sõnal "suusaõpetaja" ning järgmisel päeval sain tolle sõna kehastuselt teada ehmatava tõsiasja- tegevus, mida seni metsas teinud olen, ei olegi suusatamine! Ja asjandused, mis mul all, ei olegi suusad!
Nüüdsest hakkab siin ilmuma uus rubriik "Marise kasvamine suusatajaks".

"Ema", ütles Helis, kui me end suvel rattamatkale sättisime ning mina uhkelt oma mähkme-püksid (loe: jalgratturi püksid) jalga tõmbasin, "sa võid ükskõik kui ägedaid spordiriideid kanda-sportlase moodi ei näe sa ikkagi välja!"

Seda me veel näeme, Helis! ;)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar