Ilustamata

"Ma lihtsalt ei suuda enam," ütles Loviisa nagu muuseas, mängu vahele.
"Mina ka ei suuda," noogutas Johann kaasa.
"Sina suudad küll, mina ei suuda", oli aga Loviisa kategooriline...

Lepime kokku, et kirjutan nüüd ilustamata, tulistan otse ja täislaenguga, mida mul on öelda ühe möödunud päeva kohta, mil mu kallid lapsukesed mu inimvõimed sõna otseses mõttes nii proovile panid, et mõtlesin mitmeid kordi võtta suund Paldiski maantee poole, sinna algusesse, teate küll! Kas teist keegi on kunagi end nii läbikurnatuna tundnud, et silmad näivad fookusest väljuvat ja kumbki ise suunda- ehk siis eikuhugi- vaatavat? Kui mälu on nii rämpsu täis, et puht-füüsiliselt tunned, kuidas üleliigne saast pealae pealt üle kõrvade allapoole jookseb? Kui mingi viimane töötav mutrike ajusopis vasardab, et veel kaks tundi, kaks imelist tunnikest täis laste loovuse kappavat arengut ja maailma-avastamise lusti- ja siis võid langeda, oma asi, kas oiates või huilates. Ja kui viimaks langedki- tundmata vähimatki piinlikkust liivakastiks muudetud ja ühtlasi mänguasjadega kaetud põranda üle, mille koristamiseks koos lastega puudus vähimgi entusiasm- siis keha, jah, tema küll lebab juba, kuid mõtted sööstavad veel kaua-kaua tuhandekilomeetrise tunnikiirusega edasi, purunedes alles uinumise hetkel vastu reaalsuse tuima seina miljoniks killuks, iga kild peegeldamas ühtainumast sõna- väsimus...
Kui te ei ole midagi eelkirjeldatut tundnud, siis ärge küsige imestunult, miks mina sel hommikul veel voodis pikutasin, kui trio juba ammuilma üleval oli ja mängis, ning miks ma alles siis kõrvu hakkasin kikitama, kui nende kaunikõlalistest häälekestest moodustus viis, mida olin palju kordi kuulnud ühes "Tweenie põngerjate" multikas. "Ujub see, või upub ta?", küsisid mu lapsukesed lauldes, matkides nii oma filmisõpru, kes eri materjalist asjakesi vette asetades ühed ujujateks, teised aga uppujateks liigitasid. Mind pinnal- ega põhjasujuvad materjalid ei huvitanud. Väga hakkas aga huvitama mängu korraldamiseks vajaminev vedelik, mis üha ilmselgemalt ei tundunud olevat vesi ning mis üha ilmselgemalt kahtlusevarju ühele teisele vedelikule heitis.
Piss! Miks ma kohe ei tormanud???
Ma ei kirjelda üksikasju. Mainin vaid, et mängu tagajärgede likvideerimine võttis aega tubli tunni ja peotäie niigi kärbunud närvirakke. Ning osad asjad- nii ujuvad kui uppuvad- pidin viskama otsejoones prügikasti. Veel päevi hiljemgi avastasin vannitoast ühe nuustik-kala, kes mulle mõistmatute kalasilmadega otsa vaatas, kui üritasin jälile saada sellele kohutavale meeste välikäimla uriinilehale, mis meie vannituppa sisenejale pahvakana otaette lajatas ning seejärel ta sealt otsemaid öökides välja peletas. See, et kalagi oli suplemas käinud, selgus õnneks õige pea ning kui ma, haisev vee-elukas ühe käe pöidla ja nimetisõrme vahel tilbendamas, teise käe samad sõrmed ninast kinni hoidmas, trepist alla kiirustasin, kõlas kolmehäälne "Tahan kala!" täiesti kurtidele kõrvadele, sumbudes vaikselt solgipange sisemusse...
 Ennelõunane aeg ei toonud kergendust. Peale seda, kui mu hommiku-tee oli kellegi vale jalaliigutuse tõttu diivanisse immutatud, kõik restidesse paigutatud sügise- ja talveriided laiali kistud, aegade algusest esikus asetsev võtmete hoidmise tops puruks visatud ning issi sigaretid "Marlboro" ühtlase puruna garderoobi põrandat katsid, oli aeg õue minna.
 Sealgi ei läinud viperusteta. Muu hulgas leidsid ronitaimede tugipulgad uue kodu kanalisatsioonikaevus, kuhu nad kaanel asetseva augukese kaudu lahkelt juhatati (ja mida issi kõhuli maas peab hakkama välja koukima- et vesi meie maja kraanikaussides ja vetsupottides vastupidises suunas voolama ei hakkaks). Vürtsi lisasid ka kaklused jalgrataste, kastekannude, kühvlite, seente ja koera joogikaussi pillutavate esemete üle, samuti kukkumised, lükkamised, kokkupõrked või siis lihtsalt igavuse närvesööva paisu tagant väljatungiv jonnijoru.
 Õhtu tipphetkeks kujunes vaieldamatult mu lemmik- öko- hambapasta tühjendamine kraanikaussi ning selle lähiümbrusesse Jossi poolt...

Korjan viimseid jõuvarusid mängu pannes põrandalt ühe pool-näritud hapukurgi. Misseal´s ikka, söön ära... Hammustan mõtlikult, kuid kurgiga sattub hamba alla ka üks (ilmselt liivakastist pärit) tilluke kivi, mis oma kavalas kõvaduses mu parempoolsed purihambad peaaegu poolitab. Sööstan oiates suud loputama, kraanist vuhiseb aga suhu tulikuuma vett... 
Ehk räägiksime veel suutmisest, mu kallid lapsed! Kogu oma tobeduses ning pooleldi põlenud suuga pajataksin mõndagi...
                                                             

Nuudlid juustuga

Täna meenus mulle üks kole seik lapsepõlvest. Ootasime Tapa jaamas rongi ja minul- nelja-viiene või mis ma siis olla võisin- tuli hirmus pissihäda peale. Ema viis mind peldikuputka juurde (ütlen meelega just selle sõna, kohe mõistate, miks)- mis oma olemasolust lõhnameelele juba kaugelt märku andis- ning ütles: "Noh, käi nüüd kiiresti ära, muidu jääme rongist maha"
Astusin arglike sammudega putkasse. Väikesest katkiste ruutudega trellitatud aknast tungis sisse tolmune valgusvihk, mis andis seal valitsevalt hämarusele judinaidtekitava varjundi, tunde, otsekui peidaks too ruum kogu maailma räpasust, jõhkrust ja rõvedust. Kujutlesin vaimusilmas ust oma selja taga vaikselt sulgumas, et pimeduse jõud mind igaveseks sellesse jõledasse põrandal haigutavasse auku saaksid imeda, kuhu tegelikult oma häda pidin õiendama. Nihkusin hinge kinni hoides eesmärgi poole. Korraga valgustas päike veidi eredamalt- nii, et mõned kiired ulatusid põrandatki puudutama. Ja ma nägin midagi jubedat! Nägin kogu põrandapinna ulatuses looklemas, väänlemas ja põimumas valgeid, jõledaid ussikesi. Miljoneid! Hetk hiljem perroonil õudusest värisedes ei teadnud ma veel, et see vaatepilt painab mind aastakümneid...

Täna jõllitasin uskumatu ilmega meie köögilaua alust, pealset ja lähiümbrust. Unustasin vist hingamisegi. Ussikesed. Miljonid! Tsurr!!!
Võdistasin end tagasi tänapäeva.
Trio istus söögitoolikestes nagu tavaliselt. Nad sõid õhtust. Nuudleid juustuga. Olin eelnevalt toidu väikesteks tükkideks hakkinud, et väikestel kätel oleks seda mugav kahvli otsa võtta. Neile väga maitses, kuid kahvliga oli, nagu hiljem selgus, siiski liiga ebamugav süüa- ja lapsed otsustasid üksmeelselt (minu mõneminutilise eemaloleku ajal) näppudega jätkata. Nuudleid jõudis ka suhu... Rohkem vedeles neid aga põrandal, laual, süles- ning isegi juustes!
Nuudlid... väänlevad, looklevad, põimuvad.
Nagu mälestusedki. Kanäe, millega seoses mõni võib esile kerkida!

Vakstu, mõtlesin kleepuvaid nuudlivorstikesi vaevaliselt ükshaaval kühvlile rullides. Kogu laua- ja toolialuste ulatuses... Peale sööki võtaks neljast nurgast...

Neljast nurgast võtaks mõnel mälestuselgi, mis aeg-ajalt, otsekui läbi tolmuse trellakna kumava päikesevalguse kusagilt unustuste hingesopist esile kerkib. Nagu eelpoolmainitu.
Oskaks vaid...

Loviisa lavaelu

Loviisa veedab enamiku ajast laval. Tema võime kehastuda erinevatesse rollidesse on lihtsalt hämmastav! Publiku olemasolu tiivustab veelgi enam pingutama. Tüüplahendusi näitleja- Loviisa enesele ei luba. Aplaus peab olema vägev!
Siinkohal tooksin kriitik- emana välja mõningad eredamad rollinäited näitleja- Loviisa peadpööritavast karjäärist.
Sõitlev mutike Keskturu kurgiletis:
Tegevus toimub elutoa põrandal. Loviisa arvab, et tal on õigus kõigile sealolevaile autodele. Johann julgeb siiski ühe haarata ja jookseb kiiruga eemale. Sealt alates algab roll- Loviisa pistab heleda, hüsteerilise häälega kisama, samal ajal sõideldes ülikiirete arusaamatute sõnadega. Täpselt nii hüüaks vene mutike leti tagant järele tema kurkidega põgenevale vargapoisile. Super roll!
Kõlbluspolitseinik:
Ema on triole midagi keelanud. Otsekohe kehastub Loviisa oma tähtsasse rolli ja kontrollib, kas keeldu ikka järgitakse. Näiteks toome teleka puutumise keelu. Kui Johann veidikenegi telekale läheneb või- oh hoidku- telekaalusele kapile julgeb ronida, tuleb tal otsemaid Loviisaga tegemist teha! Vaene mees kistakse keelatud kohast "ropsti" alla enne, kui ta vastuhakule mõtlemagi on suutnud hakata. Hea, et luud-kondid terveks jäid! Vaat selline roll!
Teistest võrdsem:
Poes. Ostame igaüks väikese paki kõrsikuid. Loviisa paneb enda korvi kaks pakki.
Söögilauas. Igaühel on lusikas. Loviisal on kaks. Ahjaa, Lisann on millegipärast ilma...
Autos. Sõidame koju laste mängumaalt. "Mis sulle kõige rohkem meeldis, Lisann?", küsin. "Mulle meeldis karussell", vastab Loviisa. "Aga Lisann, mis sulle meeldis?", pöördun uuesti Lisanni poole. "Mulle meeldis karussell", vastab Loviisa uuesti. "Mis Johannile meeldis?", pöördun Jossu poole. "Karussell meeldis mulle", vastab Loviisa veelgi valjemalt. "Karussell", kordab Johanngi järele, kuigi  mu kõrv püüdis kinni, et poiss tahtis esmalt hoopis autot nimetada...
Voodis. Igaühel on lubatud üks auto kaasa võtta. Loviisa teki alt pudeneb neid välja vähemalt kümmekond, kusjuurest selles vaimustavas rollis taban ta mängutoast lisa toomise katsel.
Kisakõri:
Teistel pole mõtet samaaegselt nutta. Seda pole niikuinii kosta.
Täiskasvanu:
Rida super komöödiarolle.
Näide üks. Loviisa ohkab. Pööritab silmi. "Ma lihtsalt ei suuda enam!" (Ei tea, kellelt ta küll seda kuulnud on?:)
Teine näide. Lennuk sõidab mürinal taevas. Loviisa avaldab soovi lennukiga sõita. Küsin, kas tal raha on. "Jaaa!", kostab veendunud hääleke. Hetk hiljem toob ta mulle kena viieeurose rahatähe. "Palun!" Mis siis sest, et minu rahakott lebab lahtikistuna esikupõrandal... Raha said, nüüd lennakem!
Kolmas näide. Loviisa on mahlaklaasi põrandale kummutanud. Jõuan jaole, tõmban kopsud õhku täis... Loviisa vaata suurte tõsiste silmadega otsa ja ütleb konkreetselt: "Ära karju!" Enesekindlus voolab mu´st välja nagu õhk kopsudest. (Sügav sisse- väljahingamine pidavat muidugi rahustama.)
Neljas näide. Sõidame mööda auklikkuTallinna tänavat. "On alles teed", ohkan V.-le. "On alles teed, jah!", kostab kinnitusena tagapingilt.
Ornitoloog:
Oleme külas. Üle maja lendavad kured. "Näe kurg!", ütlen üles viibates Loviisale. "Ei ole kurg", vaidleb tüdruk enesekindlalt vastu, "vares on hoopis."
Viime vanaema autoga koju. Loviisa viipab autoaknast välja: "Näe kana!" "Kus see kana sul siin Mustamäel on?", imestan mina. "Näe jälle kana!", hüüab Loviisa varsti uuesti. Tee ääres on prisked kajakad. "Kajakas, Loviisa", parandan last. "Ei ole kajakas, kana on. Kana- hoopis!", jääb Loviisa enesele kindlaks.
Maailma kõikide beebide pealik:
Maailma kõige kõvemad kallid. Maailma kõige magusamad musid. Pehmed käekesed. Üksikud uljad lokisalgud selja peal. Beebilikult torssis huuled. Põhjatud hallikassinised silmad, mis näevad ilmselt südamepõhjani.

See on meie Loviisa. Tüdruk, kellele peab jätkuma pidevat tähelepanu. Keda peab järjepanu kiitma. Julgustama. Innustama. Kes toob me tuppa päikese- kuid vajadusel veab kohale ka tormipilved. Ja kel on karrr-ak-terrr! Igas rollis. Ka lavataguses.
Mäletan, et kui kolmikud olid veel tibatillukesed, siis Loviisa aina magas. Magusalt ja rahulikult. Teised lapsed jõudsid kordi ärgata ja mu tähelepanu nõuda- tema aga tudus oma seinaäärses voodikeses õndsat und. Tundsin vahel lausa tungivat vajadust teda sülle võtta! (Aga kes ikka magavat last torkima hakkab!)
Praegugi nohisevad kolmikud magada. Loviisa voodi on nagu alati, mänguasju täis. Ta on ühe hiiglasliku plastmassist nukumajagi omale kaissu vedanud. Asetan kõik asjad tasakesi mängutuppa tagasi- homset ootama.

Elu on teater. Vahel tahaks küll etendust veidi kauem tugitoolist jälgida. Sekkumata. Aga samas- ilma kriitikata läheb vast liiga moderseks.
Mulle meeldib klassikaline rohkem...

Lisanni sõpruse kuldreegel

Lisann on tohutult muutunud.
Olid ajad, mil võõras teda vaadatagi ei tohtinud, rääkimata kõnetamisest või puudutamisest- tohutu hala, mis sellele järgnes, võttis kuulajal esimestel minutitel kõhu alt õõnsaks, järgnevalt aga tekitas üha tugevnevat süütunnet, hõlmates viimaks kogu maailma hädad ja viletsuse. Lisanni ennast ei huvitanud muidugi absoluutselt, mis närvesöövaid emotsionaalseid kõrvalmõjusid ta halamine inimestes põhjustas. Kui uks viimase külalise järel kinni oli klõpsatanud (või me ise võõrast kohast lahkusime), sai ta ju jälle tavaliseks tüdrukuks hakata- ilma pikemalt juurdlemata.
Praeguseks on aga Lisannist kasvanud avatud ja julge laps. Ta silmad pilluvad sädemeid ja suu on pidevalt naeratusest kõrvuni. Ronimises ja ujumises puuduvad tal vastased. Ta ei karda absoluutselt kõrgust, kribades orava kombel üles igast redelit meenutavast moodustisest. Nii mõnigi kord olen ronimishoos Lisanni abitult turvata püüdes infarktieelse seisundi saavutanud, kui viimane kannajupikegi mu haardeulatusest kadunud ja tema kusagil maa ja taeva vahel vallatult lõkerdades kõõlumist naudib. No ei ole ju naljakas! Ka veetemperatuur ei lähe Lisannile üldse korda. Ajal, mil mina oma varbaotsaga läbirääkimisi pean, et see korrakski jääkülma vette nõustuks astuma, hüppab Lisann läbematult kaldal üles-alla, oodates, et ma ta otsemaid "karmauhti" vette kastaks. Ojaa, ja see on alles algus. Siis peab ju ujuma ka! Külmakrampides emme abiga muidugi...
Õnneks teised kolmiklapsed ekstreemsusi ei harrasta!
Lisann ei vaja domineerimist, kuid teistel enda üle domineerida ta ka ei luba. Heameelega mängib ta omaette ja tihtilugu armastab lihtsalt diivanil lugeda, tundudes ilmselt, haprake nagu ta on, kerge saagina "torkijatele"- noh, näiteks müramishoos hullunud Loviisale-Jossile. Oh lapsed, et te ka ei õpi- teate ju, et see mulje on petlik! Lisann on hiigla vintske tüüp. Sündinud võitleja. Ärgu siis tuldagu minu juurde kaeblema, kui ta oma kahe pisikese raudse käega kellegi juuksetukka on karanud või sootuks hambad kannikasse löönud. Oh ei, muidugi ei poolda ma vägivalda ega verevalamist, kuid ärritunud Lisanni enesekehtestamine on niivõrd spontaanne ja siiras, et paneb minu, täiskasvanu, kes enesele sellist väljaastumist eales lubada ei saa (kuigi vahel tahaks ju!), lihtsalt ahhetama!
Lisann ei pea õe ja venna peale pikka viha.
Lisann peab vimma hoopis inimese peale, kes teda alt veab... ja tema jalga puudub. Parema jala (nüüdseks lahenenud) probeemikese tõttu on Lisann pidanud sünnist saadik ebamugavust taluma. Neli kuud kipsi ei ole imikust maailmaavastajale naljaasi. Jalgade siputamine on lapse esimestel elukuudel sama loomulik kui hingamine. Miks nad siis ometi temal ühe jala kinni sidusid? Neil kuudel püüdles Lisann vabaduse poole nii kuis vähegi oskas. Ta võitles enese eest, pannes mängu kogu oma pisikese jõu ja nõu, keeldudes nii söögist kui naeratustest. See oli mulle raske aeg ja kuigi ma teadsin, et meil pole muud valikut, olin ma emotsionaalselt alati Lisanni poolt. Sest tema ju ei teadnud! Seetõttu ei maksagi imestada, miks tüdruk, kes peale kipsi veel tükk aega vanast harjumusest vaid ühte jalga siputas, seda nii kiivalt nüüd kaitseb.
Eelmisel aastal üritasime käia füsioteraapias. Lihased tahtnuks ehk pisut trenni. Kuid enam Lisann õnge ei läinud. Valjuhäälse kisaga peletas ta terapeudi määramatuks ajaks eemale. "Vägisi ei saa, " oli kui muusika ta kõrvadele.
Vägisi tõepoolest ei saa. Enam.
Seejärel tegi ortoosimeister Lisannile spetsiaalsed kingad. Ilusa väljanägemisega jalgu toetavad kõpskingakesed! Kuna ta aga proovimise käigus Lisanni jalgu puudutas, keeldub tüdruk neid kategooriliselt kandmast. Ta on pigem kogu päeva selili, kingad jalas- aga ei ühtki sammu selle salakavala jalapuutujast kingameistri loominguga! Võtab nõutuks, pean mainima...
Viimasel visiidil sai Lisann perearstiga sõbraks. Ta lubas lahkelt vaadata löövet oma kaelal! Kuid arstki tegi saatusliku vea. "Noh, kuidas jalake elab?", küsis ta varbast kinni haarates. Lisanni suu tõmbus kriipsuks. Sõprus oli läbi. Visiit samuti, sest patsient lahkus kabinetist viivitamatult.
Ela ise ja lase teisel elada, tundub olevat Lisanni moto- umbusaldusest küll veidi nihkes, kuid muidu igati aus. Nüüd seisabki mul emana ees keerukas ülesanne aidata tütrekesel mõista, et igaüks, kes jalga puudub, ei ole halb. Elugi puudutab ju vahel päris ebamugavalt. Sõpuse kuldreegel ei alga niisiis jalgadest- vaid ikka otse südamest...

Ürgne Loom

"Seo ta posti külge!"
"Pole vaja, ema, ta kuulab mind!"
"Kuule, seome ikka posti külge..."
Rohkem ei jõudnud ma midagi öelda. Tema vastata kah mitte. Valju raginaga tormas loom neile kahele kallale.
30 sekundit õudust. Lõrinat ja hammaste plaginat.
Ja siis järsku haudvaikus, mille ainsaks läbilõikajaks ülemäära vali lõõtsutamine- ning aeg-ajalt esile kerkiv spetsiifiline kurguhäälne kurin...

See ei olnud katkend "Baskervillide koerast".
See oli meie eileõhtune jalutuskäik, mis pidi algselt liigituma ema, tütre ja kutsukese meeleolukaks päevakokkuvõtteks, tegelikkuses kujunes aga tänu kahe isase koeraga kohtumisele täielikuks õuduseks.
Väljakutse võitluseks oli seekord liiga ahvatlev, et ürgsetele tungidele mitte alluda. Et mitte esimesena rünnata...
Pealegi- miks nad siis vahtisid seal ristmikul oma ebakindla peremehe abitus haardes, rinnad tähtsalt õieli, pead uljalt püsti, hüppevalmis kui nõtked jaaguarid? Selline vaikne ülbus lausa kisendab kättemaksu järele, kas pole! Mööduda olnuks mõeldamatu, lihtsalt häbiväärne! Nagu mingi emane...
Noil hetkil ei mõelda. Need on hetked, mil kodustatud isendigi mugavas kehas ärkab jätkusuutlikkust demonstreeriv Ürgne Loom, et murda maha kõik, kes võiksid saada tema soole takistuseks Teel Tulevikku. Mida loeb neil sekundeil kaelarihma hoidva Inimese käsk või soov- tühine uks mugavustsooni, regulaarselt ilmuva toidukausi, kuid nüristavalt igava argipäeva manu- mille kütkes Inime isegi päev-päevalt vaevleb, oskamata taga ulguda oma kaotsiläinud Ürgset Mina?

Njaa. Mulle tundub, et need harvad korrad, kui me Leoniga jalutame ja ta oma rihma otsas tagasi juhtub vaatama- et siis ta alati irvitab. Silmades välkumas kelmikas säde ja päratult suur rippuvate lottidega suugi lõbusalt irevil, liigitab ta meid kindlasti oma lahmakas koerapeas tarbetuks rihmapikenduseks- ning lohistab seejärel hooletult ühe põõsa juurest teise juurde. Talle on suurepäraselt arusaadav, et tegelikult jalutab tema meid. Kõik teevad näo, et on rahul.
Möödujad usuvad, mida näevad.
Kuid hetked, mil Loomaga tekkivad pehmelt öeldes järsud eriarvamused- vaieldamatult alati situatsioonis, kus meie puhul astub vahele Mõistuse valvas häirekell; hetked, mil koertekoolitajate sõnul selgub, kas omanik ka tegelikult oma looma ohjata suudab; ja selgub, kas teadmised elementaarsest Loomapidamiseeskirjast ka reaalset järgimist leiavad; hetked, kus reageerimisaega võib murdosa sekunditega arvestada, ja end seejärel kas võitjaks või kaotajaks liigitada; hetked, mil 90 kilo hullu jõuga paigaltsööstvat liha mingi valemiga peatada tuleb- ei liigitu just lihtsamate kilda.
Siiani annab selg üht saatuslikku korda tunda. Viis ööd põrandal magamist, enne kui kiropraktiku juurde aja sain, ei unune iial! Sestpeale jalutan koeraga vaid äärmisel vajadusel ja postist postini- et vajadusel koera kaelarihm ümber selle tõmmata, noh, et koos postiga vast ikka ei lähe...
Aga Helis ei uskunud. Mõelda vaid, ta arvas siiani, et tema jalutab koera!

Leonardo on ääretult ustav ja hea koer.
Uskumatu, kuidas ta kolmikuid hoiab! Vahel sikutavad nad teda sabast, kisuvad lõualottidest, ronivad seljas, ajavad taga, ronivad kuutigi- ja Leon laseb kõigel stoilise rahuga sündida. Hea küll, vahel longib tüdinult minema- aga see on ka kõik! Meie aia sees on tema kodu, tema piirkond, tema inimesed- ja siin ei aeta Meeste Asju.

Helise vasaku käe kolmas sõrm pandi kipsi järgmisel päeval. Lahtine haav parema käe neljandal teeb siiani tohutut valu. Esmaspäeval algavast flöödilaagrist võib vaid unistada. Mul on tõsiselt kahju! Kuidas ma võisin uskuda, et temale Leon tõepoolest kuuletub? Me ju mäletame väga hästi, et isaskoerte vihkamine tõi kaasa lausa näitustest loobumise (mis ei ole küll eriline õnnetus, sest koertenäitused on minu meelest ühed tobedamad väljamõeldised üldse) ja et sestpeale kuuletub ta vaid V.-le.
Ometi oli vist edevus see, mis meeled segamini lõi- mõelda vaid, kaks kena (noort) daami jalutamas Kuningliku Koeraga. Sumedas suveöös. Rahulikult. Väärikalt.
Kas ei teeks kadedaks?

Kiirabi ja iseparanemine

Väikeste lastega juhtub alatihti. Küll kukuvad nad põlved marraskile, küll ilmub eiteakust mingi imelik lööve, siis jälle võivad nad vabalt midagi suhu toppida, mis nagu... ee... päriselt nende jaoks mõeldud pole jne. Lapsevanemate reageeringud sellistele "pisimuredele" on kuuldavasti seinast seina. Oleneb närvisüsteemi tüübist. Mõnel perel, näiteks, on veel koolieelikutegi kaitseks kasutusel trepi turvavärav
- sest "muidu äkki juhtub midagi" (meie majas ammendas see end, kui lapsed olid poolteist); teiste tuttavate juures oli aga kasutusel vastupidine taktika- 9-ndal korrusel pandi kolm väikelast "aknale kohe, kui võimalik"- noh, et nad ise seda avastama ei roniks.
Meie peres on V. rohkem see turvavärava- ja mina aknaletoppija- tüüp.
Aga veel rohkem meeldib mulle meid liigitada nii:
Tüüp A: kiirabi-tüüp
Tüüp B: iseparanemise- tüüp
Esimest korda ilmnesid meie tüübi erinevused sel korral, kui kahtlustasin Loviisal larüngiiti. Mul oli tõsine mure oma sissehingamisel viliseva tütrekese pärast- V. aga sattus lausa paanikasse. "Kiirabi", kähises ta peaaegu Loviisa moodi. Tundsin end ilmselgelt häirituna- oli mul üldse vaja selle kahtlusttekitava haiguse nimi üle huulte libistada! Mingi sisetunne rääkis minus rahulikult, et see ei ole siiski larüngiit. Ootame palun veidi! V.-l polnud aga sugugi aega oodata. Ta käis närviliselt seitse korda üle toa, otsis midagi, koristas veidi siit-sealt, ühmas paar "noh´i" ja vaatas mind üliäreva pilguga. Nähes, et ma kõigest hoolimata vedu ei võta, helistas ta ühel hetkel lihtsalt kiirabi kohale, see viis meid haiglasse, kus arstid ei osanud samuti muud tarka öelda, kui et "jääge jälgimisele", mispeale mina teatasin kategoorilise "ei!", mispeale meile rohud koju kaasa anti, mida vajadusel tulnuks manustada (aga vajadust ei tekkinudki)- ja nii me jõudsimegi jälle punkti A, V. rahustuseks "vähemalt arsti poolt läbi vaadatuna".
Ma ei saa lihtsalt aru, miks osadel inimestel on arvamus arstidest kui imetervendajatest, kelle poole tuleb pöörduda otsemaid, kui kõik "paigas" ei ole? Tegelikult on ju arstidki vaid inimesed, kes enamasti lihtsalt valdavad "ravimite abil sümptomite mahasurumise kunsti" kui isetervenemine kannatamatu inimloomuse jaoks liiga palju aega võtab. Tõsi, on hädasid, mille puhul ravi vältimatu, kuid praegu mõtlen ma just neidsamu "pisitõvekesi", millega närvilised lapsevanemad haiglakoridore ummistavad, et "asjale ametlik diagnoos ja õige ravi saada".
V. teab mu haiguste- ja polikliinikute vaenulikkust. (Kirjutasin sellest pikalt ka ühes oma eelmise aasta postituses.) Sestap alutab ta mu pehmeksrääkimist- kui mõnel lapsel tema arvates kohest sekkumist vajav probleem ilmneb ning kui tal endal juba käed närveerimisest higistavad ja juuksed peas püsti hoiavad- näiliselt rahulikult toonil, peaaegu et vilet lüües küsides: "Ei tea, kas peaks... ee... kellegagi nõu pidama?" Viimati toimus see siis, kui Lisannil oli peas tugev kõõm! "Ei tea jah", lõõpisin mina sedapuhku vastu, "äkki kiirabil on hüva nõu varrukast võtta?"
Nõus, ei ole ilus niimoodi teise muret naljaks keerata!
Aga mida siis teha, kui pikast reisist üleväsinud, higisel ja palju magusat söönud lapsel järku kõhule kohutavalt sügelev lööve tekkib, mis ta hullunult karjuma ja kratsima paneb? Otsejoones haiglasse sõima? Õige vastus, kui oled tüüp A! Või süles rahustama, riideid vähemaks võtma, lähedust ja juua pakkuma- ja ootama ? Õige vastus, kui oled tüüp B!
Ma millegipärast arvan, et oma voodis õe ja venna kõrval uinumine tõi kaasa kiirema tervenemise, kui toonuks haiglas väntsutamine.
Johann hõõrus eile guaššiste kätega silma, mille tulemusel see peale lõunauinakut enam ei avanenud ning paistis sõrmedega praotades tulipunane. Laps oli tõsises vaevas ja nuttis lohutamatult. V. sattus just sel ajal helistama (ta on parasjagu kodust ära) ning sattus omakorda paanikasse, soovitades otsemaid "kellegagi nõu pidada". Mida pidanuksin tegema? Kogu trio autosse lappima ja viivitamatult haiglasse põrutama? Õige vastus, kui oled tüüp A! Või süles last rahustama, silma külma veega loputama- ja ootama? Õige vastus, kui oled tüüp B!
Ma millegipärast arvan, et oma pisarad olid poisikesele parimaks arstimiks, sest õhtuks polnud paistetusest ega punetusest jälgegi!
Mis ma selle jutuga öelda tahan?
Et raske on oma tüüpi muuta. Ja raske on ka teist tüüpi mõista, eriti kriisiolukorras.
Üldiselt saavad lapsed terveks nii ehk naa!
Siiski julgen arvata, et rahulikus, lohutustpakkuvas ja turvalises koduses miljöös juhtub see tsipake kiiremini- ja elutervemalt:)
***
Arstide ees siiski müts maha!

Ükskõiksed lapsevanemad

Käisime Soomes ära.
Trio oli kogu reisi vältel väga -väga vapper (mida ei saa öelda mõne täiskasvanu kohta, nimesid nimetamata)- kuigi lõunauinaku pikkuseks ei tulnud ühelgi lapsel üle 20-30 minuti. Nad suutsid meiega läbi trampida kogu IKEA ning hiljem lustida ennastunustavalt Linnanmäki lõbustuspargi karussellidel! Muide, allameetrimeestele on seal nii palju atraktsioone, et ei jõudnud kõiki proovidagi!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Et tagasisõit langes üsna hilisele ajale, polnud meie lapsed ainsad mängunurgas, kes pikast päevast "küpsed". Üleväsinud laps aga teatavasti ei valitse end kõige paremini. Sestap eeldan lapsevanemaid olema need, kes asjade kontrolli alt väljumise korral ohjad haaravad.
Selgitan täpsemalt- kui ühes mängunurgas peavad tegevust leidma nii väikelapsed, kui hullunult ringitormavad algklassiealised jõnglased, võib vabalt tekkida olukord, kus esimestel ei ole enam päris ohutu, et mitte öelda- on täiesti eluohtlik!
Selline olukord tekkis.
Selline olukord valitses kogu reisi vältel.
Ja sellist olukorda polnud ohjamas mitte ühtki vanemat peale minu (,sest väikelastega pageti sest kaosest üsna ruttu). Kuhu oli aga meil oma väsinud kolmikutega minna? Restorani laua taga seesugustega ju ei istu!
Olen nõus, et lapsed vanuses 7-12 võib, jah, mõneks ajaks ka omapäi jätta. Kuid ometi peab seejuures säilima vanema piisav kontroll- kui mitte oma lapse, siis vähemasti teiste ohutuse üle. Eileõhtuse laevaga tagasitulijail polnud aga ilmselt enesekonrolligi- miks muidu tundus nii ahvatlev pigem baaris istuda, kui oma lastega suhelda?
Ma ei ole mingi moraalijünger ega reeglite-inimene. Pigem püüan lastekasvatusse loominguliselt läheneda. Paljud asjad aga, mis võivad meie kodus lubatudki olla, ei pruugi kohe sugugi sobida ühte piiratud ruumi, kus koos palju eriealisi (väsinud) lapsi! Mulle tundub see nii elementaarne!
Ometi ei näinud ma enamuse laste vanemaid kordagi! Rääkimata siis keelamisest...
Ega minagi suu peale kukkunud pole! Sekkusin lausa mitmeid kordi- siis, kui pallimerest sületäitega palle välja pilluti, siis, kui teineteisele klotsidega pähe taoti, siis, kui mu lastele diivanil selga hüpati, siis, kui mu enda pakkidest jalgupidi üle trambiti, kui kõik toolid taguridi keerati, nii et jalad ohtlikult ülespidi turritasid- kõike seda saatmas kõrvulukustav kisa. Aga ma imestan, et paljud lapsed ei reageerinudki keelamisele! Üks suur poisivolask, aastaid nii 12-13 maandus ühteäkki plartsatades pallide sekka (teised sina enam ei mahtunudki) ning hakkas, käed labidatena töötamas, palle välja kühveldama. Minu "ei tohi nii!"- hüüatuse peale virutas ta mulle kamalutäie otse näkku. Ütlen ausalt, et mul tekkis hetkeks tahtmine tal kõrvad pihku võtta ja kõigest jõust raputada. Siis aga meenus ammutuntud tõde. Lapsed ei ole kunagi süüdi. Õnneks kadus see poiss sama kiiresti, kui ilmus.
Neist vähestest lapsevanemaist, keda mul õnnestus mängutoa läheduses kohata, tegin kiire välimääraja.
"Kana" oli üks ema, kellele tegin viisakalt märkuse poja laamendamise kohta. Ta vältis minuga silmsidet, sopsutas end pahaselt, sosistas midagi sõbrannale- ja nad kadusid närviliselt kluugutades, jättes lapse sinnapaika!
"Jaanalinnul" oli kaks last. Ma algul imestasingi, et ta üldse ei sekku, kuigi ka tema laps tundus ohus olevat. Kui aga selgus, et ka üks põhilaamendajaist oli Jaanalinnu oma, nägin kujutlustes vaid ta ümmargust keret vaateväljas tammumas- pea oli surutud sügavale pallimerre! Aja siis niisugusega asja!
Jaanalinnu-isa oli kah naljakas. Korra haaras ta oma tormlemisest segase poja kaenlasse, üritades sellele midagi seletada- ajal kui laps hullumeelselt naerda lõkerdas (süstemaatiline kasvatus noh, mis muud, täheldasin irooniliselt). Tunnistanud oma kiiret, ja samas loogilist kaotust, surus aga Jaanalinnupapagi oma kiila pea kuhugi, vist diivani alla, peitu. Ja jäi nii reisi lõpuni.  
"Tegija siga" oli paks onkel, kes muidu tundus igati rõõsa ja roosa, jagades telefoniga kõlavahäälseid käsklusi ette ja taha- ainult lapsega ei saanud ta hakkama! See-eest mängis ta (oma arust) jube hästi mänguautomaadiga automängu (ning ütles poisile järsult "kule, ära sega!", kui see ka ligi üritas pääseda), tüdinedes hüüdis aga ühele kaugemal istuvale naisele nilbe häälega "kule on sul seal veini vä?"- ning kadund nad olidki! Ilma lapseta muidugi, too tuuseldas meie seltsis reisi lõpuni.
"Juoma-poro" oli liigsest alkoholitarbimisest silmnähtavalt heldinud ema (vahel muudab ju alkohol sentimentaalseks!), kes jälgis oma lapse lõhkumist pisarsilmse heakskiiduga ning võis seejärel rahuliku südamega uuele ringile minna- mille peale Väike Pekka lõi jalaga mänguautosse suure mõra.
Kahju on! Mitte sellest, et minu lapsed mängida ja mina rahus istuda ei saanud- vaid kogu valitsevast mentaliteedist. Lapsed jalust ära! Kui tüdivad, siis magusat täis tankida- küll lähevad jälle! Jah muidugi lähevad! Suurest tähelepanuvajadusest peksavad ja laamendavad. Pragusid, mis mänguasjadesse tekkivad, võivad kõik märgata. Mõrasid, mis väikeses hinges, ei märka aga keegi. Kommid ja asjad neid ei ravi. Kui üldse miski ravib...
Tüdruk, kes sõidu ajal teisi suurte klotsidega peksis, nuttis laeva maabumise eel lohutamatult ema kaenlas. Kus sa varem olid, tahtnuks ma sellelt emalt küsida. Su last vihkasid seal mängunurgas kõik- aga sinuga koos, sinu hoolimisel, jälgimisel, võinuks olla hoopis teisiti. Laps ei ole süüdi!
Ükskõiksus näib tegevat suurt võidukäiku. See kohutab mind väga.

Helis meelitas mind Linnanmäki´l ühele uuele atraktsioonile. Loomulikult "õudukale"! (Adrenaliin, mu sõltuvus!) Kõigepealt sõitsime aeglaselt püstloodis üles, seejärel jätkasime pea alaspidi (paralleelselt maaga) ning seejärel läks kihutamiseks. Jeee! See oli üle aegade üks ägedamaid elamusi!
Kui palju toredaid asju saab teha koos lastega!
Nii väikeste kui suurtega.
Tõsi, mõnikord löövad stressilained mindki jalust- kuid ma püüan ikka ja jälle enesele meelde tuletada, et väikesed (ja suured) on nad vaid korra.
Ja seda aega enam tagasi ei saa...