Kolmapäev, 20. juuli 2011

Ükskõiksed lapsevanemad

Käisime Soomes ära.
Trio oli kogu reisi vältel väga -väga vapper (mida ei saa öelda mõne täiskasvanu kohta, nimesid nimetamata)- kuigi lõunauinaku pikkuseks ei tulnud ühelgi lapsel üle 20-30 minuti. Nad suutsid meiega läbi trampida kogu IKEA ning hiljem lustida ennastunustavalt Linnanmäki lõbustuspargi karussellidel! Muide, allameetrimeestele on seal nii palju atraktsioone, et ei jõudnud kõiki proovidagi!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Et tagasisõit langes üsna hilisele ajale, polnud meie lapsed ainsad mängunurgas, kes pikast päevast "küpsed". Üleväsinud laps aga teatavasti ei valitse end kõige paremini. Sestap eeldan lapsevanemaid olema need, kes asjade kontrolli alt väljumise korral ohjad haaravad.
Selgitan täpsemalt- kui ühes mängunurgas peavad tegevust leidma nii väikelapsed, kui hullunult ringitormavad algklassiealised jõnglased, võib vabalt tekkida olukord, kus esimestel ei ole enam päris ohutu, et mitte öelda- on täiesti eluohtlik!
Selline olukord tekkis.
Selline olukord valitses kogu reisi vältel.
Ja sellist olukorda polnud ohjamas mitte ühtki vanemat peale minu (,sest väikelastega pageti sest kaosest üsna ruttu). Kuhu oli aga meil oma väsinud kolmikutega minna? Restorani laua taga seesugustega ju ei istu!
Olen nõus, et lapsed vanuses 7-12 võib, jah, mõneks ajaks ka omapäi jätta. Kuid ometi peab seejuures säilima vanema piisav kontroll- kui mitte oma lapse, siis vähemasti teiste ohutuse üle. Eileõhtuse laevaga tagasitulijail polnud aga ilmselt enesekonrolligi- miks muidu tundus nii ahvatlev pigem baaris istuda, kui oma lastega suhelda?
Ma ei ole mingi moraalijünger ega reeglite-inimene. Pigem püüan lastekasvatusse loominguliselt läheneda. Paljud asjad aga, mis võivad meie kodus lubatudki olla, ei pruugi kohe sugugi sobida ühte piiratud ruumi, kus koos palju eriealisi (väsinud) lapsi! Mulle tundub see nii elementaarne!
Ometi ei näinud ma enamuse laste vanemaid kordagi! Rääkimata siis keelamisest...
Ega minagi suu peale kukkunud pole! Sekkusin lausa mitmeid kordi- siis, kui pallimerest sületäitega palle välja pilluti, siis, kui teineteisele klotsidega pähe taoti, siis, kui mu lastele diivanil selga hüpati, siis, kui mu enda pakkidest jalgupidi üle trambiti, kui kõik toolid taguridi keerati, nii et jalad ohtlikult ülespidi turritasid- kõike seda saatmas kõrvulukustav kisa. Aga ma imestan, et paljud lapsed ei reageerinudki keelamisele! Üks suur poisivolask, aastaid nii 12-13 maandus ühteäkki plartsatades pallide sekka (teised sina enam ei mahtunudki) ning hakkas, käed labidatena töötamas, palle välja kühveldama. Minu "ei tohi nii!"- hüüatuse peale virutas ta mulle kamalutäie otse näkku. Ütlen ausalt, et mul tekkis hetkeks tahtmine tal kõrvad pihku võtta ja kõigest jõust raputada. Siis aga meenus ammutuntud tõde. Lapsed ei ole kunagi süüdi. Õnneks kadus see poiss sama kiiresti, kui ilmus.
Neist vähestest lapsevanemaist, keda mul õnnestus mängutoa läheduses kohata, tegin kiire välimääraja.
"Kana" oli üks ema, kellele tegin viisakalt märkuse poja laamendamise kohta. Ta vältis minuga silmsidet, sopsutas end pahaselt, sosistas midagi sõbrannale- ja nad kadusid närviliselt kluugutades, jättes lapse sinnapaika!
"Jaanalinnul" oli kaks last. Ma algul imestasingi, et ta üldse ei sekku, kuigi ka tema laps tundus ohus olevat. Kui aga selgus, et ka üks põhilaamendajaist oli Jaanalinnu oma, nägin kujutlustes vaid ta ümmargust keret vaateväljas tammumas- pea oli surutud sügavale pallimerre! Aja siis niisugusega asja!
Jaanalinnu-isa oli kah naljakas. Korra haaras ta oma tormlemisest segase poja kaenlasse, üritades sellele midagi seletada- ajal kui laps hullumeelselt naerda lõkerdas (süstemaatiline kasvatus noh, mis muud, täheldasin irooniliselt). Tunnistanud oma kiiret, ja samas loogilist kaotust, surus aga Jaanalinnupapagi oma kiila pea kuhugi, vist diivani alla, peitu. Ja jäi nii reisi lõpuni.  
"Tegija siga" oli paks onkel, kes muidu tundus igati rõõsa ja roosa, jagades telefoniga kõlavahäälseid käsklusi ette ja taha- ainult lapsega ei saanud ta hakkama! See-eest mängis ta (oma arust) jube hästi mänguautomaadiga automängu (ning ütles poisile järsult "kule, ära sega!", kui see ka ligi üritas pääseda), tüdinedes hüüdis aga ühele kaugemal istuvale naisele nilbe häälega "kule on sul seal veini vä?"- ning kadund nad olidki! Ilma lapseta muidugi, too tuuseldas meie seltsis reisi lõpuni.
"Juoma-poro" oli liigsest alkoholitarbimisest silmnähtavalt heldinud ema (vahel muudab ju alkohol sentimentaalseks!), kes jälgis oma lapse lõhkumist pisarsilmse heakskiiduga ning võis seejärel rahuliku südamega uuele ringile minna- mille peale Väike Pekka lõi jalaga mänguautosse suure mõra.
Kahju on! Mitte sellest, et minu lapsed mängida ja mina rahus istuda ei saanud- vaid kogu valitsevast mentaliteedist. Lapsed jalust ära! Kui tüdivad, siis magusat täis tankida- küll lähevad jälle! Jah muidugi lähevad! Suurest tähelepanuvajadusest peksavad ja laamendavad. Pragusid, mis mänguasjadesse tekkivad, võivad kõik märgata. Mõrasid, mis väikeses hinges, ei märka aga keegi. Kommid ja asjad neid ei ravi. Kui üldse miski ravib...
Tüdruk, kes sõidu ajal teisi suurte klotsidega peksis, nuttis laeva maabumise eel lohutamatult ema kaenlas. Kus sa varem olid, tahtnuks ma sellelt emalt küsida. Su last vihkasid seal mängunurgas kõik- aga sinuga koos, sinu hoolimisel, jälgimisel, võinuks olla hoopis teisiti. Laps ei ole süüdi!
Ükskõiksus näib tegevat suurt võidukäiku. See kohutab mind väga.

Helis meelitas mind Linnanmäki´l ühele uuele atraktsioonile. Loomulikult "õudukale"! (Adrenaliin, mu sõltuvus!) Kõigepealt sõitsime aeglaselt püstloodis üles, seejärel jätkasime pea alaspidi (paralleelselt maaga) ning seejärel läks kihutamiseks. Jeee! See oli üle aegade üks ägedamaid elamusi!
Kui palju toredaid asju saab teha koos lastega!
Nii väikeste kui suurtega.
Tõsi, mõnikord löövad stressilained mindki jalust- kuid ma püüan ikka ja jälle enesele meelde tuletada, et väikesed (ja suured) on nad vaid korra.
Ja seda aega enam tagasi ei saa...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar