Pühapäev, 24. juuli 2011

Kiirabi ja iseparanemine

Väikeste lastega juhtub alatihti. Küll kukuvad nad põlved marraskile, küll ilmub eiteakust mingi imelik lööve, siis jälle võivad nad vabalt midagi suhu toppida, mis nagu... ee... päriselt nende jaoks mõeldud pole jne. Lapsevanemate reageeringud sellistele "pisimuredele" on kuuldavasti seinast seina. Oleneb närvisüsteemi tüübist. Mõnel perel, näiteks, on veel koolieelikutegi kaitseks kasutusel trepi turvavärav
- sest "muidu äkki juhtub midagi" (meie majas ammendas see end, kui lapsed olid poolteist); teiste tuttavate juures oli aga kasutusel vastupidine taktika- 9-ndal korrusel pandi kolm väikelast "aknale kohe, kui võimalik"- noh, et nad ise seda avastama ei roniks.
Meie peres on V. rohkem see turvavärava- ja mina aknaletoppija- tüüp.
Aga veel rohkem meeldib mulle meid liigitada nii:
Tüüp A: kiirabi-tüüp
Tüüp B: iseparanemise- tüüp
Esimest korda ilmnesid meie tüübi erinevused sel korral, kui kahtlustasin Loviisal larüngiiti. Mul oli tõsine mure oma sissehingamisel viliseva tütrekese pärast- V. aga sattus lausa paanikasse. "Kiirabi", kähises ta peaaegu Loviisa moodi. Tundsin end ilmselgelt häirituna- oli mul üldse vaja selle kahtlusttekitava haiguse nimi üle huulte libistada! Mingi sisetunne rääkis minus rahulikult, et see ei ole siiski larüngiit. Ootame palun veidi! V.-l polnud aga sugugi aega oodata. Ta käis närviliselt seitse korda üle toa, otsis midagi, koristas veidi siit-sealt, ühmas paar "noh´i" ja vaatas mind üliäreva pilguga. Nähes, et ma kõigest hoolimata vedu ei võta, helistas ta ühel hetkel lihtsalt kiirabi kohale, see viis meid haiglasse, kus arstid ei osanud samuti muud tarka öelda, kui et "jääge jälgimisele", mispeale mina teatasin kategoorilise "ei!", mispeale meile rohud koju kaasa anti, mida vajadusel tulnuks manustada (aga vajadust ei tekkinudki)- ja nii me jõudsimegi jälle punkti A, V. rahustuseks "vähemalt arsti poolt läbi vaadatuna".
Ma ei saa lihtsalt aru, miks osadel inimestel on arvamus arstidest kui imetervendajatest, kelle poole tuleb pöörduda otsemaid, kui kõik "paigas" ei ole? Tegelikult on ju arstidki vaid inimesed, kes enamasti lihtsalt valdavad "ravimite abil sümptomite mahasurumise kunsti" kui isetervenemine kannatamatu inimloomuse jaoks liiga palju aega võtab. Tõsi, on hädasid, mille puhul ravi vältimatu, kuid praegu mõtlen ma just neidsamu "pisitõvekesi", millega närvilised lapsevanemad haiglakoridore ummistavad, et "asjale ametlik diagnoos ja õige ravi saada".
V. teab mu haiguste- ja polikliinikute vaenulikkust. (Kirjutasin sellest pikalt ka ühes oma eelmise aasta postituses.) Sestap alutab ta mu pehmeksrääkimist- kui mõnel lapsel tema arvates kohest sekkumist vajav probleem ilmneb ning kui tal endal juba käed närveerimisest higistavad ja juuksed peas püsti hoiavad- näiliselt rahulikult toonil, peaaegu et vilet lüües küsides: "Ei tea, kas peaks... ee... kellegagi nõu pidama?" Viimati toimus see siis, kui Lisannil oli peas tugev kõõm! "Ei tea jah", lõõpisin mina sedapuhku vastu, "äkki kiirabil on hüva nõu varrukast võtta?"
Nõus, ei ole ilus niimoodi teise muret naljaks keerata!
Aga mida siis teha, kui pikast reisist üleväsinud, higisel ja palju magusat söönud lapsel järku kõhule kohutavalt sügelev lööve tekkib, mis ta hullunult karjuma ja kratsima paneb? Otsejoones haiglasse sõima? Õige vastus, kui oled tüüp A! Või süles rahustama, riideid vähemaks võtma, lähedust ja juua pakkuma- ja ootama ? Õige vastus, kui oled tüüp B!
Ma millegipärast arvan, et oma voodis õe ja venna kõrval uinumine tõi kaasa kiirema tervenemise, kui toonuks haiglas väntsutamine.
Johann hõõrus eile guaššiste kätega silma, mille tulemusel see peale lõunauinakut enam ei avanenud ning paistis sõrmedega praotades tulipunane. Laps oli tõsises vaevas ja nuttis lohutamatult. V. sattus just sel ajal helistama (ta on parasjagu kodust ära) ning sattus omakorda paanikasse, soovitades otsemaid "kellegagi nõu pidada". Mida pidanuksin tegema? Kogu trio autosse lappima ja viivitamatult haiglasse põrutama? Õige vastus, kui oled tüüp A! Või süles last rahustama, silma külma veega loputama- ja ootama? Õige vastus, kui oled tüüp B!
Ma millegipärast arvan, et oma pisarad olid poisikesele parimaks arstimiks, sest õhtuks polnud paistetusest ega punetusest jälgegi!
Mis ma selle jutuga öelda tahan?
Et raske on oma tüüpi muuta. Ja raske on ka teist tüüpi mõista, eriti kriisiolukorras.
Üldiselt saavad lapsed terveks nii ehk naa!
Siiski julgen arvata, et rahulikus, lohutustpakkuvas ja turvalises koduses miljöös juhtub see tsipake kiiremini- ja elutervemalt:)
***
Arstide ees siiski müts maha!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar