Mis toimub, Maris?

 Kui ma Kosmose ristmikul minu ees pidurdanud autole otsa sõitsin, ei tundnud ma korraga iseennast ära. Olin nagu võõras naine enese kehas. Mu reaktsioon kiljatusest ja paugust kuni asja teadvustamiseni käis otsekui kellegi teise meelte läbi. Mina ise vaatasin end justkui kõrvalt ja vangutasin pead. 

Kui pauk ära käis, ronis see minu kehas naine autost välja. Vähe jäi puudu möödasõitva trammi täiendusest niigi silmaga nähtavatele kahjudele. Järsult avanenud autoukse mahasõitmine oli nimelt sekundi murdosa küsimus. Aga see minu kehas naine ei teinud säärast pisiasja õieti märkamagi.

Mis aga järgnes, ei jäänud tallegi tähele panemata. Nimelt oli ta unustanud, et juhul, kui auto käigukang asetseb D ehk drive-asendis, tunneb auto vastupandamatut soovi hakata liikuma, hoolimata sellest, kas driver ehk juht ka ise esiistmel eksisteerib. Nagu mainisin, väljus minu kehas naine masinast, riskides küll ukse mahasõiduga trammi poolt, mis jäi õnneks toimumata, kuid mitte arvestades iseliikuva sõiduvahendiga. Ja vaat see enam õnneks ei läinud. 

Nii mina, kui minu kehas naine vaatasime õudusega pealt, kuidas drive-asendis iseliikur ühe korra veel tollele kaubikule otsa põrutab. Iseteadliku elegantsiga. Aeglaselt, kuid otsustavalt. 

Seejärel haarasin ohjad. Meil pole siin mingi robotite ajastu! Sisenesin iseendasse, too otsustusvõimetu daam haihtus mu teadvusest hetkega. Vajutasin pidurit, haarasin rooli ja lükkasin käigukangi jõuliselt P ehk parking-asendisse. 

Seejärel väljusin väärikalt autost, heitsime kannatada saanud väikekaubiku juhiga tolle minu kehas olnud blondiini üle veidike nalja, jõudsime mu süüs kokkuleppele, vahetasime edasiseks suhtlemiseks telefoninumbrid ning läksime laiali. Seda, et oleksin enne oma autosse jõudmist äärepealt trammi alla jäänud, mainin vaid mokaotsast. Eks minagi ole inimene ja sündmusest raputatud. 

Hoia kindlalt rooli, vajuta õigeaegselt pidurit ja säti käigukang vajadusel parking-asendisse- see peaks olema lausa elu moto! Mingid otsustusvõimetud daamid kusagilt pseudomina ajusfääridest on aga nagu kanad, ma ütlen. Sebivad tühja ja purustavad tõsiste tööinimeste autosid. Selliseid ei saa rooli lasta. Mis toimub, Maris? 

Kreemilugu

 Minu ajaplaneerimise oskusega on nii nagu on. Liiga tihtilugu olen õigeaegse kodust väljumisega hädas ning seega tuleb lükata mitmed elutähtsad toimingud autorooli taga tegemiseks, mis ei ole muidugi mingi normaalne variant, kuid kas keegi pakuks parema?

Noh, tänagi. Olin just lõpetanud kümne ülepannikoogi küpsetamise viiele lapsele- oh, ärge küsige, miks viiele, ohake hoopis kergendatult, et kas tõesti sel korral ainult viiele, sest hoopis sagedasemad on korrad, mil teen ülepannikooke kas kaheksale või üheksale teismelisele, ja vaat see on juba tegemine, samas milleks lastele sõpru keelata, nii ma siis vihungi tihtilugu ennastohverdavalt, nagu homset poleks- aga niisiis, olin tänase tagasihoidliku küpsetamise edukalt sooritanud, kell oli saja peale liikunud ja tuli taaskord tormata. 

Roolis on täitsa hea. Ülal, päikesevarju teisel küljel asetseb tore valgustusega peegel, kustkaudu saab rahumeeli oma magamata näole hindavaid pilke heita ning seejärel võtta vastu otsus. Minu tänane otsus oli: päevakreemi- ja palju! Päevakreemiga on selline rumal lugu, et ta kipub mu kotis alatasa ära kaduma. Kõik muud asjad- rahakott, päikese- ja tavaprillide toos, kosmeetikakott, silmatilgad, peegel ja muu ebavajalik- annavad ennast tõrkumata kätte. Aga see va kreemituub libiseb kogu aeg kuhugi olematusse. 

Ega ma ka allaandja tüüp pole. Tõstsin ülalloetletud kotist välja. Ääremärkusena lisan, et see kõik toimus ikka endiselt sõidu pealt. Eiei, ma polnud ohtlik, ausõna! Tõstsin käsikaudu, pilk kenasti tee peale suunatud. Peeglisse ka rohkem ei vahtinud. 

Sättisin kõik varanduse, mida on ühe väikese koti kohta aukartust äratav hulk, kenasti oma sülle ritta. Või siis äkki hoopis riita? Kui kott tühi, leidsin põhjast ka peitupugenud kreemituubi, häbemata ilutarbe. Vajutasin kohe mõnuga sutsukese otsaette, täpikese lõuale, triibukesed põskedele, pallikese nina otsa... ja siis tuli kurv. 

Kreemiga maskeerunud mina võtsin kurvi välja nigu niuhti. No kuulge, ega ma siis mingi kihutaja pole. Asjalood, miks ma seda lugu üldse jutustan, olid hoopis teised. Nimelt oli otse kurvi taga politseiauto, mis mind peatuma viipas. Ah, see on ju nii tavapärane, et nad pühapäeva hommikuti kontrollivad, ega keegi pole viinasena rooli istunud!

Siiski põhjustas politseiga kohtumine mõningase ebamugavustunde, jah, muuhulgas ka süllelaotusd asjaderiida tõttu, mis nüüd enamalt jaolt klobinal pedaalidesse veeresid, kuid see polnud peamine. Asi oli ju mu indiaanlase moodi välimuses, paksud kreemijutid näos! Muidugi ei suutnud ma seda sekundiga sisse hõõruda. 

Avasin akna. Politseinikke oli kaks- mees ja naine. Naine teadis absoluutselt kohe, milles asi. Ta purskas lõbustatult naerma ja viipas oma kaaslasele: “No vaata, selliste asjadega tegelevadki naised roolis!” Mul tekkis tema vastu koheselt poolehoid- mõistis! Ikkagi naine, daam! Äkki libistab ka oma vilkuritega masinas vahel salamisi ilutooteid näkku? Igatahes ühinesin naeruga, ise kiirelt ja püüdlikult kreemi laiali hõõrudes. Sel korral oli seda läinud ilmselgelt liiga palju... “Eiei, selle toiminguga ei saa te veel niipea ühele poole!”arvas too naispolitseinik mu teguviisi üheselt mõttetuks. Tõsi, reetlikud jutid jooksid endiselt mööda nägu siia-sinna.

“Teeme siis vähemalt selle puhumise kiirelt ära,” panin omalt poolt ette. Mõeldu-tehtud! Naerdes sooviti mulle head päeva jätku ja võisin sõita edasi. Näiteks järgmise ettejuhtuva punast tuld näitava valgusfoori suunas, kus ootas ees silmalaineriga ülalaugudele udupeene joone tõmbamine- juhul, kui kreemijäägid õnnestub selleks ajaks edukalt likvideerida...

On ikka raske see naisterahva elu! 

Nii on praegu

 Selleaastane koroonakriis on möödundaastasest hullem, sest hakkab psüühikale. Jah, ka minu omale. Mu elu oli enne koroonakriisi päris hästi korraldatud. Tööd olid planeeritud päeva esimesse poolde, ajale mil lapsed olid koolis ja trennides. Päeva teises pooles sain aga teha mõningaid majapidamistöid, käia trennis ja suhelda lastega. Olles nende jaoks ka päriselt olemas. Mõtlete, et nüüd, mil nad on kogu aeg kodus, oleks justkui avaramad võimalused. Eks lugege ja hinnake...

Tahaksin niiväga, et hommikul mindaks kooli. Maja jääks tühjaks, köök korda, keegi ei tuuseldaks tolmu üles, ei viskaks asju laiali, kooliõpikud oleksid lastega kaasas, toit ootaks õhtuseid sööjaid, sest nad saavad koolist nii lõuna, kui oote, nõudepesumasin seisaks enamasti jõude, arvutid oleksid vähemalt poole päeva jagu shut downitud. Mina jõuaksin tööle hea varuajaga, mu päevaplaan ei sisaldaks eriti palju ootamatusi. Kõik oleks kontrolli all. 

Aga praegu... Ärkan oma kesisest unest. Käin ruttu pesemas ja äratan lapsed. Avastan, et kõik vajalikud sööginõud on eelmisel õhtul tööle pandud nõudepesumasinas. Teen selle kiiruga tühjaks. Panen pudrupaja tulele. Siis meenub, et masinatäis märga pesu jäi ka öösel välja võtmata. Tahan selle kiiruga kuivatisse toppida, sealt aga vaatab vastu eelmine laar kuiva pesu, mille kiiruga põrandale tõmban. Kokku lappima hakata pole praegu aega, kuna pudru on sedaaegu juba peaaegu põhja kõrbenud. Lisan vedelikku ja ajan kogu kupatuse uuesti keema. 

Kell on halastamatu. Kuna käin endiselt tööl- kabinetis ja kirikus- pean hakkama riietuma. Jooksen üles garderoobi. Selgub, et mul pole midagi selga panna. Otsin veidi. Lapsed karjuvad alt, et kas puder põhja ei kõrbe. Muidugi kõrbeb, jälle! Jooksen alla ja lisan taas veidi vett. Panen midagi kiiruga selga ja leian, et käib kah. Käsin lastel voodid üles teha. Nad ütlevad, et peale sööki. Hea seegi. Minu tuba on alati korras. Üks ruum majas peab ka minu hinge peegeldama. 

Puder on valmis. Keegi ei küündi millegipärast potini. Tõstan kiiruga kolm portsjoni taldikuile. Annan kõigile ka lusikad. Kell on kohutavalt palju. Ma ise ei ole ei söönud ega joonud. Enam ei jõua teedki teha. Võtan siis autosse klaasi vett. Enne kui väravast välja tagurdan, meenub, et matusemapp jäi maha, aga seda läheb täna vaja. Telefon on samuti kotist kadunud. Jooksen tuppa ja palun lastel endale helistada. Leitud, garderoobis- nagu alati! Matusemapp kaenlas lähen uuele katsele. Sel korral õnnestub. 

Hõikan veel üle ukse, et olgu nad ilusti kõikides videotundides. Minu meelest peaksid tunnid juba käima. Aga pole kindel. Mul jääb kripeldama, et köök jäi vist täiesti lagaseks. Sunnin end mõtlema muudele asjadele. 

Päeva jooksul üritan välja mõelda poe nimekirja. Käin kohutavalt palju poes. Kui lapsed koolis oleksid, oleks mure vaid õhtusöögiga. Nüüd tuleb mul koka ametit pidada. See pole mingi unistuste amet.

Peale tööd jooksen toidukottidega koju. Köögis on õpikud segi hommikuse mannapudru kaussidega. Kõik mängivad arvutis. Põrandat katab ühtlase kihina liiv. Nojah, nad käivad veranda kaudu batuudil. Panen roboti tööle. Võtan kuivati eest hommikul põrandalevisatud pesu. Laste voodid, nagu selgub, on ikka üles tegemata. Tavaelu ajal on see mõeldamatu. 

Käsutan trio kööki koristama. Nad küsivad süüa. Mul pole midagi valmis. Poest ei taibanud valmistoitu osta. Olen tööpäevast väsinud. Kihutan poodi, ostan midagi, mis ei lähe lastele peale. Nokivad niisama. Koristan ise köögi ära. 

Käsutan lapsed õppima. Selgub, et vene keelega on raskusi. Olen väsinud, kuid pean aitama. Aitan alati, kõiki korraga ja kordamööda, ise mõtlen kogu aeg, et kui ära õpivad, saan hakata harjutama. Kell on juba seitse, kui lõpetame. Nüüd on ka lapsed väsinud. 

Otsustan pisut puhata. Poiss avastab aga, et kõik dressipüksid on määrdunud. Panen tumeda pesu masinasse. Võtan kuivatist hommikul sinna pandud pesu. Mõned asjad tuleks enne kappipanekut triikida. Viskan need triikimislauale. Kusagil piiksub robot. Selgub, et ta on harjade vahele juhtme tõmmanud. Kes jättis juhtme põrandale vedelema? 

Lapsed on jälle arvutis. Käsin viivitamatult õue minna. Nad helistavad sõpradele. Varsti on me elutoas topeltarv lapsi, kõik arvutis. Käsin uuesti viivitamatult õue minna. Olen väsinud ja närvis. Haukan külmkapist midagi, mõtlemata, mida täpselt. Mulle meenub, et kusagil peaks olema tassitäis teed, mille töölt tulles endale valmistasin. 

Tee leian külmana garderoobist. Veel leian sealt telefoni nelja vastamata kõnega. Mul pole aega tagasi helistada. Äkki meenub, et pidin tänaseks täitma ühe tabeli, komisjoni tarvis, mille liige ma olen. Arvan, et küllap jõuan siis, kui lapsed magavad. Panen triikraua sooja. 

Kell on juba liiga palju. Palun trio sõpradel koju minna. Triol on jälle nälg. Panen potitäie makarone keema. Järeldan, et taas jõuame liiga hilja voodisse. Vahepeal piisub pesumasin. Nõudepesumasin on pilgeni täis. Mul pole aega kummagagi tegeleda. Tõmban triikraua välja, mis ta niisama kuumab...

Robot on kuskile kadunud ja vaikib. Leian ta alumisest garderoobist. Ta on endale pliiatsi harjade vahele tõmmanud. Kougin selle välja. Puhastan kogu masina ära. Makaronide vesi on peaaegu ära keenud. Trio on jälle arvutis. Tunnen, et ma pole veel mitte midagi teinud. Ometi olen rampväsinud. 

Peale sööki läheb trio pesema. Koristan jälle kööki. Vaatan, et olen paar asja ikkagi unustanud osta. Õli ja... . Selver on üheteistkümneni lahti. Hõikan, et käin korra ära. Autos saan olla üksi. Viis minutit sinna, viis tagasi, asi seegi. 

Kui tagasi tulen, on trio telefonides. Käratan, et lülitagu välja. Mul on kahju, et me tavapärane õhtune vestlus jääb ära. Tavaelus on mõeldamatu. Õhtused koosolemise tunnid lähendavad meid kõiki ja on aastatepikkune traditsioon. Teen hajameelselt musi-kalli ja head ööd. Vean end vaevaliselt allkorrusele. Märg pesu välja, nõudepesumasin tööle, tabel, harjutamine, mõtlen väsinult. Tegelikkuses ei tee ma mitte midagi. 

Lähen pesema, vajun voodisse, loen veidi ja uinun oma kesisesse unne, teades, et homme hakkab kõik otsast peale. 

Kas märkasite, mis on kogu jutu point? Mitte see, kuidas mul on liiga palju teha, vaid see, kuidas me praegusel ajal suhtleme. Me oleme küll koos, kuid tegelikult ei ole me kohe mitte mingil määral koos. Midagi on kogu aeg vahel. Varem kehtestatud reeglid ei toimi enam. Kõik on väga ebamäärane. Päev koosneb suurelt osalt viruaalreaalsusest. Miski ei ole enam päris. 

Kriisivälises elus ei ole mul sugugi vähem tegemist, kuid millegipärast saan siis paremini hakkama. Nüüd tunnen, et olen üha enam ja enam ummikus. Midagi peaks kiiremas korras muutuma. Millegipärast arvan, et ma pole ainus, kes nii mõtleb. 

Istun seda kirjutades oma toas. Mu maja on taas lapsi täis. Nad ei käi ju keegi koolis, järelikult peavad meie juures suhtlema. Tean, et keelates teismelistele sõpru, muudan nende olukorra veelgi keerukamaks. Mul endal pole olnud kuude kaupa ainsatki rahulikku silmapilku, ainsatki üksiolemist. Hingan sisse ja välja. Kuidas minuga päriselt on? Ega seda ise ei teagi- juhul, kui olen juba hulluks läinud...

Kuldsed sõnad

Ütlesin emale, et olen oma eluga parasjagu sellises ja sellises kohas, aga et plaanin varsti olla sellises ja sellises. Ütlesin veel, et selleks, et mu elu saaks selliseks ja selliseks, oleks vaja esmalt teha sellisel ja sellisel moel seda ja seda ning elada sel ja sel kombel. Tehes asju nii ja nii, on lootust, et viimaks muutub mu elu selliseks ja selliseks nagu plaanisin ning saangi olla õnnelik.

Ema ohkas. Tead, Maris, tegelikult möödub elu väga-väga kiiresti. Õnnelik peaks olema ikka kohe ja siin ja praegu. Õnn- see ongi valitud teekond.

Ristilöömine

 Olin neli kuud FB-st eemal. Võtsin endale pausi, et eemalduda kohati liiga mürgiseks muutuvast õhkkonnast, erinevate seisukohtade poolt- ja vastuolijate lõpututest vaidlustest ja mis kõige olulisem- inetuste ja solvangute lugemisest. 

Aeg ongi ärev. Eraldumise mõju annab üha enam tunda. Haiguse- ja surmahirmu kõrvale on asetunud hirm jääda oma minaga emotsionaalsesse isolatsiooni, koju nelja seina vahele lõksu, unustusse, mitte kuhugi kuuluvaks. Kollektiive, kus saaks koos käia ning omavahel ilma-asju arutada, enam praktiliselt polegi. Eks siis tuleb enese ümber koondada virtuaalne turvavõrgustik, püüdes end asetada kellegi või millegi mõjuvälja, endale sobivasse konteksti, väljenduslaadi. Oma hääle aeg-ajalt esiletoomine lisab mõningast turvatunnet. Enamus jääb sotsiaalmeedias siiski nähtamatuks publikuks, andes vaid laikide ja emotikonide abil märku mõne valjuhäälsema toetamisest või vastasusest. Ja see ei olegi ohtlik.

Ohtlik on aga see, kui väljutakse pöidlaviskaja staatusest, astutakse kommenteerija märksa nähtavamale positsioonile- ega tunta piiri. Eriti kui  erutusprotsess on kiire ja ägedaloomuline, aga pidurdus puudub. Vaat siit võib joosta see va nähtamatu kurjuse punane joon. Enamus meist jääb oma kaalutletud ja läbimõeldud seisukohavõttudega siiski selle piiri taha seisma. Aga üha rohkem näib olevat ka ületormajaid. 

Kui teise inimese kohta öeldakse halvasti, püütakse teda avalikult madaldada või naeruvääristada, muutun valvsaks. Kui avalikke halvastiütlejaid “sündmuspaigale” aina lisandub, tekib ohutunne. Kui aga mõni leiab endal õiguse olevat solvangutega lausa purustada, muudab see mind jõuetuks ja nukraks. Minu isikuomadused ei ole tulle viskumiseks piisavalt tugevad. Ma ei kannaks ka kaitsja positsioonis pikka tümitamist välja, rääkimata siis eestkõneleja omast. Ometi tahaks mõnele haigettegijale vahel lausa karjatada, et see pole okei! Nii lihtsalt ei tohi!

Praegu jälgin internetis tuntud naistšellisti ümber toimuvat ja mu sisemus tõmbub taas õõnsaks. Nii tehaksegi inimesi hakklihaks. Selle eest, et ta arvas teisiti, kui enamus meist. Selle eest, et ta väljendus teisiti, kui meie, teised, harjunud ja oleme ja sündsaks peame. Kas selle eest, et ta ei murdunud, vähemalt kohe, nende võtete ees, mida meie, teised, ta murdmiseks kasutasime.

Nii hea ja turvaline on olla kusagil “teiste” sulandunud massis. Eriti juhul, kui “meid” on rohkem. Eriti siis, kui me ise midagi ütlema ei pea. Kui paljud üldse oskaksid ja suudaksid viimase aasta kohta tegelikku, adekvaatset infot anda? Ka kõrgemal pool, targemate seas on olnud palju keerutamist. Mida siis teha, kui üks osa rahvast kuuletub kergemini, ei esita küsimusi ja käitub nii nagu vaja, teine aga tahab teada, miks ja kas äkki saaks ka teisiti? Minu peas on küll palju segadust. Maskikandmise osas suudan alluda reeglitele. Küll on mul aga palju vastuseta küsimusi vaktsiinide osas. Mida siis minugagi teha? 

Vaadake vaid, kui lihtne on naisest teha narr!  "Avalik räuskamine tegi ta sotsiaalmeedias naerualuseks..." seisis Delfis ühena esimestest pealkirjadest. Eks neid "avalikke räuskajaid" leidub teisigi, aga millegipärast on just temast, nelja lapse emast, ilusast naisest ja paduandekast muusikust, lihtne kinni võtta ja nii alandaval moel tükkideks rebima hakata. 

Meeste puhul jäetakse tavaliselt kaks aspekti kõrvale- keha ja  lapsed. Siit aga haistavad ajakirjanikud ja kommenteerijad rikkalikku saaki. Et see naine on julgenud oma ajalikku ilu ka näiteks kunstina eksponeerida- on teda imelihtne muuhulgas ka selle eest madalamale tõmmata, naeruvääristada ja rumalaks tembeldada.  

Ka laste kaudu on naist ülikerge relvituks teha. Nelja lapse emana tean seda hästi. "Mõelge, ta kaasas ka oma lapsed meeleavaldusele!"- selle lause alltekstina kõlab väga tugevalt sõnum: "halb, vastutustundetu ema". Usun, et see naine, kasvatades üksi oma nelja poega, seisab niikuinii päevast päeva dilemma ees, missugused tema valikud oleksid ta lastele võimalikult pehmed, vähemkahjustavad. Et ellu jääda ja ühtlasi oma andeid rakendada, peaks tema ööpäevas olema vähemalt topeltarv tunde. Kas pole hoopis imetlusväärne, kuidas ta suudab alati nii reipalt ringi käia, kõik lapsed riburadapidi sabas, ema juures- just see, mida väikelaps turvatunde tekkimiseks vajab. Mina küll nii hästi ei suutnud!

Maine ristilöömine on võtnud ebanormaalsed mõõtmed. 

Ah et võtame temalt karistuseks kontserdid ära? Äkki töögi? Mis mõttes? Kas te olete teda mängimas kuulnud? Mina olen, ta mängib väga-väga hästi! Inimesel on Jumala and ja meie, ümbritsevad, lööme ta risti? Mis õigusega? Huvitav, kui paljud kujutavad üldse ette inimese elu, kes, kasvatades nelja väikest poega, on samas oma erialal säärases vormis, et üks tuntud tšelloprofessor kommenteeris: "Tead, tegelikult ei ole selline asi üldse võimalik..." Aga ometi on. 

Mul on hirm, et ta läheb viimaks katki. Kas teil ei ole? Ta "kuritegu" ei olnud ju üldse nii suur... Mida ta õieti tegigi? 

Need aastad, mil olen töötanud hingehoidja ja pereterapeudina, on mulle õpetanud järgmist- muutusi saab tekitada ainult ja ainult armastusega. Häbistamise, sildistamise ja alandamisega ei muuda midagi. Ainult purustab. 

Puutun päevast päeva kokku tohutult erinevate peremudelite, tõekspidamiste ja elusaatustega. Kohtun süütunde, ahastuse ja lõputu kurbusega. Ja kui tublid on ometi enamus meist, mis sest, et me valikud on vahel kõrvalseisjaile arusaamatud, ehk veidradki. Kõigel on põhjus. Mul on iga inimese hinge ees tekkinud tohutu aukartus. Piltlikult öeldes kujutlen seda kui kristalli oma peopesal. Inimene tuleb oma looga, tema hing on voolitud just selliseks unikaalseks ehteks- kes olen mina, et selle ainsa hoobiga purustaksin?

Mina, kahe kiriku organist, kutsun teda küll oma kirikutesse esinema. Ikka ja alati. Nagu kõiki andekaid muusikuid. Hoolimata maailmavaatest. Teda aga hetkel iseäranis. See on vähim, mida saan teha. Rohkemat ei oska, antagu mulle andeks. 

Hoiame ometi üksteist... 

Kaotamine

Ma vahel kaotan ennast ära

kärata

Siis palun ole hea ja ärata

mind üles.

Kuigi mõtted õilsad,

head,

pead kaotada ju pole väga

sünnis!

Mu lapsepõlve lävepakk ehk

künnis 

end vargsi tänapäeva asetas.

Ma pole poole sõnagagi paotanud,

kui palju olen komistades kaotand-

silmnäo ja pea

hea, 

kehagi kui jääb!

Kuid ei! Miks vaatad 

sina

mulle peeglist vastu?

Nüüd ole hea ja astu 

veidi eest.

Meest 

sõnast, härga sarvest 

naist ehk teest,

mis kuulub kindlalt tänapäeva ilma...

Ma kaotasin end unne.

Siiski silman

mind peeglinurgas vaikselt ärkamas...

Teelahkmel

 Teelahkmel seisan. Ei tea, mida teha.

Lindude laul üle niitude kajab

Miski mind naerma, ja nutmagi ajab

Teelahkmel, siin... Minu hing ja mu keha

viimast on võtnud, et tõusta võiks hinges

tunne, mis tulvil on usku ja lootust,

naeru ja rõõmu ja kohtumisootust,

armastust. Ometi meeled on pinges. 

Ühele poole viib üksindusteeke.

Kummale? Sinna ei heaga või minna

Vahet ei ole, kas maale või linna 

viib ta. Sest kibe on üksinduspeeker. 

Teisele poole kaob tee üle künka

Tee, millest üles on paarina parem,

toetades teineteist. Hiljem või varem

puutudes päikest või pilvederünka. 

Minna ei julge. Kuid jääda ei suuda.

Pimesi valin siis raja, mis õige

tundub. Ja kaugusest sookure hõige

kinnitab- saatust sa ikka ei muuda...