Ristilöömine

 Olin neli kuud FB-st eemal. Võtsin endale pausi, et eemalduda kohati liiga mürgiseks muutuvast õhkkonnast, erinevate seisukohtade poolt- ja vastuolijate lõpututest vaidlustest ja mis kõige olulisem- inetuste ja solvangute lugemisest. 

Aeg ongi ärev. Eraldumise mõju annab üha enam tunda. Haiguse- ja surmahirmu kõrvale on asetunud hirm jääda oma minaga emotsionaalsesse isolatsiooni, koju nelja seina vahele lõksu, unustusse, mitte kuhugi kuuluvaks. Kollektiive, kus saaks koos käia ning omavahel ilma-asju arutada, enam praktiliselt polegi. Eks siis tuleb enese ümber koondada virtuaalne turvavõrgustik, püüdes end asetada kellegi või millegi mõjuvälja, endale sobivasse konteksti, väljenduslaadi. Oma hääle aeg-ajalt esiletoomine lisab mõningast turvatunnet. Enamus jääb sotsiaalmeedias siiski nähtamatuks publikuks, andes vaid laikide ja emotikonide abil märku mõne valjuhäälsema toetamisest või vastasusest. Ja see ei olegi ohtlik.

Ohtlik on aga see, kui väljutakse pöidlaviskaja staatusest, astutakse kommenteerija märksa nähtavamale positsioonile- ega tunta piiri. Eriti kui  erutusprotsess on kiire ja ägedaloomuline, aga pidurdus puudub. Vaat siit võib joosta see va nähtamatu kurjuse punane joon. Enamus meist jääb oma kaalutletud ja läbimõeldud seisukohavõttudega siiski selle piiri taha seisma. Aga üha rohkem näib olevat ka ületormajaid. 

Kui teise inimese kohta öeldakse halvasti, püütakse teda avalikult madaldada või naeruvääristada, muutun valvsaks. Kui avalikke halvastiütlejaid “sündmuspaigale” aina lisandub, tekib ohutunne. Kui aga mõni leiab endal õiguse olevat solvangutega lausa purustada, muudab see mind jõuetuks ja nukraks. Minu isikuomadused ei ole tulle viskumiseks piisavalt tugevad. Ma ei kannaks ka kaitsja positsioonis pikka tümitamist välja, rääkimata siis eestkõneleja omast. Ometi tahaks mõnele haigettegijale vahel lausa karjatada, et see pole okei! Nii lihtsalt ei tohi!

Praegu jälgin internetis tuntud naistšellisti ümber toimuvat ja mu sisemus tõmbub taas õõnsaks. Nii tehaksegi inimesi hakklihaks. Selle eest, et ta arvas teisiti, kui enamus meist. Selle eest, et ta väljendus teisiti, kui meie, teised, harjunud ja oleme ja sündsaks peame. Kas selle eest, et ta ei murdunud, vähemalt kohe, nende võtete ees, mida meie, teised, ta murdmiseks kasutasime.

Nii hea ja turvaline on olla kusagil “teiste” sulandunud massis. Eriti juhul, kui “meid” on rohkem. Eriti siis, kui me ise midagi ütlema ei pea. Kui paljud üldse oskaksid ja suudaksid viimase aasta kohta tegelikku, adekvaatset infot anda? Ka kõrgemal pool, targemate seas on olnud palju keerutamist. Mida siis teha, kui üks osa rahvast kuuletub kergemini, ei esita küsimusi ja käitub nii nagu vaja, teine aga tahab teada, miks ja kas äkki saaks ka teisiti? Minu peas on küll palju segadust. Maskikandmise osas suudan alluda reeglitele. Küll on mul aga palju vastuseta küsimusi vaktsiinide osas. Mida siis minugagi teha? 

Vaadake vaid, kui lihtne on naisest teha narr!  "Avalik räuskamine tegi ta sotsiaalmeedias naerualuseks..." seisis Delfis ühena esimestest pealkirjadest. Eks neid "avalikke räuskajaid" leidub teisigi, aga millegipärast on just temast, nelja lapse emast, ilusast naisest ja paduandekast muusikust, lihtne kinni võtta ja nii alandaval moel tükkideks rebima hakata. 

Meeste puhul jäetakse tavaliselt kaks aspekti kõrvale- keha ja  lapsed. Siit aga haistavad ajakirjanikud ja kommenteerijad rikkalikku saaki. Et see naine on julgenud oma ajalikku ilu ka näiteks kunstina eksponeerida- on teda imelihtne muuhulgas ka selle eest madalamale tõmmata, naeruvääristada ja rumalaks tembeldada.  

Ka laste kaudu on naist ülikerge relvituks teha. Nelja lapse emana tean seda hästi. "Mõelge, ta kaasas ka oma lapsed meeleavaldusele!"- selle lause alltekstina kõlab väga tugevalt sõnum: "halb, vastutustundetu ema". Usun, et see naine, kasvatades üksi oma nelja poega, seisab niikuinii päevast päeva dilemma ees, missugused tema valikud oleksid ta lastele võimalikult pehmed, vähemkahjustavad. Et ellu jääda ja ühtlasi oma andeid rakendada, peaks tema ööpäevas olema vähemalt topeltarv tunde. Kas pole hoopis imetlusväärne, kuidas ta suudab alati nii reipalt ringi käia, kõik lapsed riburadapidi sabas, ema juures- just see, mida väikelaps turvatunde tekkimiseks vajab. Mina küll nii hästi ei suutnud!

Maine ristilöömine on võtnud ebanormaalsed mõõtmed. 

Ah et võtame temalt karistuseks kontserdid ära? Äkki töögi? Mis mõttes? Kas te olete teda mängimas kuulnud? Mina olen, ta mängib väga-väga hästi! Inimesel on Jumala and ja meie, ümbritsevad, lööme ta risti? Mis õigusega? Huvitav, kui paljud kujutavad üldse ette inimese elu, kes, kasvatades nelja väikest poega, on samas oma erialal säärases vormis, et üks tuntud tšelloprofessor kommenteeris: "Tead, tegelikult ei ole selline asi üldse võimalik..." Aga ometi on. 

Mul on hirm, et ta läheb viimaks katki. Kas teil ei ole? Ta "kuritegu" ei olnud ju üldse nii suur... Mida ta õieti tegigi? 

Need aastad, mil olen töötanud hingehoidja ja pereterapeudina, on mulle õpetanud järgmist- muutusi saab tekitada ainult ja ainult armastusega. Häbistamise, sildistamise ja alandamisega ei muuda midagi. Ainult purustab. 

Puutun päevast päeva kokku tohutult erinevate peremudelite, tõekspidamiste ja elusaatustega. Kohtun süütunde, ahastuse ja lõputu kurbusega. Ja kui tublid on ometi enamus meist, mis sest, et me valikud on vahel kõrvalseisjaile arusaamatud, ehk veidradki. Kõigel on põhjus. Mul on iga inimese hinge ees tekkinud tohutu aukartus. Piltlikult öeldes kujutlen seda kui kristalli oma peopesal. Inimene tuleb oma looga, tema hing on voolitud just selliseks unikaalseks ehteks- kes olen mina, et selle ainsa hoobiga purustaksin?

Mina, kahe kiriku organist, kutsun teda küll oma kirikutesse esinema. Ikka ja alati. Nagu kõiki andekaid muusikuid. Hoolimata maailmavaatest. Teda aga hetkel iseäranis. See on vähim, mida saan teha. Rohkemat ei oska, antagu mulle andeks. 

Hoiame ometi üksteist...