Teelahkmel seisan. Ei tea, mida teha.
Lindude laul üle niitude kajab
Miski mind naerma, ja nutmagi ajab
Teelahkmel, siin... Minu hing ja mu keha
viimast on võtnud, et tõusta võiks hinges
tunne, mis tulvil on usku ja lootust,
naeru ja rõõmu ja kohtumisootust,
armastust. Ometi meeled on pinges.
Ühele poole viib üksindusteeke.
Kummale? Sinna ei heaga või minna
Vahet ei ole, kas maale või linna
viib ta. Sest kibe on üksinduspeeker.
Teisele poole kaob tee üle künka
Tee, millest üles on paarina parem,
toetades teineteist. Hiljem või varem
puutudes päikest või pilvederünka.
Minna ei julge. Kuid jääda ei suuda.
Pimesi valin siis raja, mis õige
tundub. Ja kaugusest sookure hõige
kinnitab- saatust sa ikka ei muuda...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar