Liikumise lummuses

Kui ma praegusel ajal üldse ei liiguks, oleks see täielik katastroof!
Ilmad ei ole kahjuks hetkel õueminekuks just kõige ahvatlevamad. On külm, lisaks puhub läbilõikav tuul. Aga ikkagi sunnin end kasvõi hilisõhtul ratta selga istuma või siis mõnda lühemat distantsi jooksma.
Vahepeal kõnetas mind väga kõndimine. Nüüd aga tunduvad suuremad kiirused ahvatlevamad ja lihtsalt ringimarssimine näib tüütu. Muidugi ei saa minu jooksmise puhul mingist erilisest kiirusest rääkida, aga enese proovilepanek on see küll. Pealegi hakkab joostes alati palav. Jalgratas jällegi on päris mõnus võhmalevõtja, kuid külm võtab pool võlu endale. Ma ei tea, kas mõni lugejatest on tundnud, kuidas silmad külmetavad. Minul on nüüd see kogemus tänu miinuskraadidega rattasõidule täiesti olemas. Kui ikka tuul täie vihinaga vastu sööstab, siis muud kehaosad, mis ilusti riiete alla topitud, ainult muigavad, silmad muutuvad aga algul tuimaks, siis vesiseks ja lõpuks tekib neisse mingi vastik tuim liivatera valu moodi tunne, mis vahel lausa koju tagasi pöörduma sunnib. Näiteks eile.
Kui varem sõitsin mööda lähikonna rattateid, siis ühel hetkel muutus ka see tüütuks. Need kulusid pähe ja kaotasid uudsuse. Nüüd olen leidnud uue trennitegemise viisi, mõõtes kilomeetreid läbi erinevate eramajade rajoonide. Vaat see on huvitav! Täna näiteks võtsin ette Pääsküla rabaveere ja siksakitan mööda tillukesi tänavaid, tutvudes kohaliku arhitektuuri ja olustikuga. Silma jäi ehituslik mitmekesisus- osad majad tundusid olevat pärit sügavast nõuka-ajast, palju oli aga ka uuemaid. Omaette vaatamisväärsuse moodustasid ka üksikud 90ndatel ehitatud tondilossid, mis praeguses eluolus näivad kuidagi liiga hiiglaslikud, rohmakad ja natuke lausa õudusttekitavad. Oli väga huvitav, kuna autoga ei sõida neid teid kunagi ja jalutamiseks jäävad nad mu kodust väheke kaugele. Ekskurseerisin rattal kuni Hiiuni, siis keerasin nina jälle kodu poole.
Kadaka tee läheduses asuvad tänavad olen sedaviisi läbi sõitnud juba mitmeid kordi, ka Kivimäe ja Hiiu kant ei ole mulle võõrad, kuigi ka seal olen veel hiljutigi teinud huvitavaid avastusi.
Eramajade piirkonnad on mulle huvi pakkunud juba lapsest saati. Kadrinas, vanaema juures olles käisime tihti jalutamas ja alati jalutasime just eramajade juurest kulgevatel tänavatel. Üks oli näiteks Koidu tänav. Olen vist kirjutanud ka oma suurest kahjutundest, et minu vanaema elas korteris. Kirjeldatud jalutuskäigud andsid sellele veidikene leevendust. Kujutlesin end vist elama peaaegu igasse kuurist veidi ilusamasse hoonesse. Erilise boonuse andsid kenasti hooldatud aiad või ka looduse enese looming nõgude või küngaste näol, mis aedasid kaunistasid.
Teismeeas käisime mitmel suvel ratastega sõbranna vanaema juures Türil. Türi on täielik aedlinn ja sealset paradiisilikku olemist nautisin täiel rinnal. (Sama tunne seondub tegelikult Kuressaarega, kus pole paraku kunagi saanud ratta seljas tiirutada.)
Niisiis ei kujutaks ma ettegi, et praeguses olukorras ainult toas peaksin passima. Liikumine on ikka tohutult mõnus ja lõõgastav!

Kolmas nädal

Kui ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias räägitakse palju sellest, kuidas nüüd on lõpuks kätte jõudnud aeg sisekaemusteks ja lähedastele otsa vaatamiseks, siis mina ei saa aru, miks minul selleks ometi minutitki aega jää, kuigi mulle igasugused enese- ja teistevaatlused hullupööra meeldivad!

Kolme neljanda klassi eelteismelisega on elu kõike muud, kui vaiksed vestlused kaminavalgel ja filosoofilised mõtisklused magamamineku eel. Tõsi, on neidki, kuid valdavas vähemuses. Enamalt jaolt vaidleme ikkagi nutiseadmete otstarbeka kasutamise üle ning mina e-koolitöödele õhutajana ja tarbetute äppide ärakeelajana olen triole tüütus vastasleeris. Nii need päevad ridamisi õhtusse lendavad... Ei mingeid palvehetki, ei mingit avastust isiklikus mõttemaailmas, ei mingit üldsuse (loe: trio) huvi minu enesesse jõudmise teekonna vastu. Vaid väike altkulmu pilk selgitamaks, kas märkasin, et IPad on jälle rahuloleva omaniku käes või ärritunud hüüe, et kõik on õpitud, miks ma ometi ei usalda ja juba lendabki järjekordne vaikuse nautimise hetk vastu taevast. Just pisteline kontroll on avastanud usalduse kitsaskohad, kahtluse seemne asemele külvanud ning ühtlasi mu rahuseisundile vee peale tõmmatud...

Mul on praeguses olukorras kaks tähelepanekut. Esiteks, mitte kõik pereemad ei vaja üldse sellist endassetõmbumise aega nagu mina. Mõnele tundub praegune kodune sebimine olevat lausa õnnistuseks. Jah, nad võivad küll kurta, kuidas tegemata tööd üle pea kasvavad, aga nad ei tunne mingitki vajadust oma mõtteid kuulata või- no kasvõi raamatut lugeda. Mina olen küll kohusetundlik tegemata tööde asjus ja üritan hommikust õhtuni kõike korda seada, aga sügava vaikuse järele, mida ma sõnadesse panna ei oska ja küllap sellega ka ei arvestataks, mu sisemus lausa nutab! See vajadus sõltub ilmselt isikuomadustest.
Teine tähelepanek käib üksikvanemaga versus kahe vanemaga pere kohta ja on eelmisega tihedalt seotud. Kuigi seoses isolatsiooniga räägitakse perevägivalla suurenemisest, on enamus peredest siiski kas heades, normaalsetes või pisut kehvades suhetes, lausjõhkrust esineb vähe.  Selles valguses julgen arvata, et tavalised kahe vanemaga pered on vaimselt märksa paremas seisus, kui ainult ühe vanema hallatavad. Üks saab teisele hingamist anda, ülesandeid on võimalik jagada, vajadusel saab kasvõi ajutiselt eemalduda. See annab lootust.
Kui minul oleks partner, paluksin tal jälgida ühe lapse õppimist ja hoolitseda pere toiduvarude ning söögivalmistamise eest. Enesele võtaksin vastutuse kahe lapse pingute kontrollimise ja maja korrashoiu osas. Ka muud ülesanded saame jagada. Samuti kinkida teineteisele vaikuseminuteid.
Praegu on kõike üksinda kanda pisut palju.
Minu mõningane meelehärm ei pea aga hoopiski igapäevaelus välja paistma! Hea, et sain selle siia kirja panna ja juba ongi kergem.
Minu plussiks on tohutu pingetaluvus, loomupärane rõõmsameelsus,  oskus enese üle naerda ja halbade asjade kiire unustamine. Oskan hästi kasutada telefoni hääl-off nuppu ja sulgeda oma magamistoa ust. See on minu piirkond, kuhu niisama tormeldes ei siseneta.
Mis sest, et teen igal hommikul mõttes päevaplaani, millest jõuan ehk napilt poole realiseerida, mis sest, et minu paastuaeg on täiesti läbi kukkunud, nii palvete kui toitumise osas. Põhiline on see, et olen vaimselt ja füüsiliselt terve. Ja et minu peale saab endiselt toetuda.

Söögitegemise orjus

Kõige raskem on eriolukorra juures see, et mul tuleb kogu aeg süüa teha!
Olen vist juba maininud, et kuigi toiduvalmistamine õnnestub mul üsna hästi, eelistan sellele tegevusele, kui vähegi võimalik, ükskõik milliseid muid tegevusi.
Tutvusin kunagi ühe meesterahvaga, kes mu hingeelu antud salasopi otsemaid väga hästi ära tabas, pillates kelmikalt üsna pea, et "sinuga koos elades peaks ilmselt meespool süüa tegema". Jah, jah, ja veelkord jah! (Ja ometi elasin samas aastat kakskümmend mehega, kes ei praadinud munagi, mõelda vaid.) Kui ääri-veeri küsisin, kust mu vastumeelsus pliidi ääres seista välja paistab, ütles ta, et avaldab selle saladuse, kui lähemalt tutvume. Kahjuks jäi lähem tutvumine muude sobimatute asjaolude tõttu pooleli, aga peale seda toredat avaldust julgen ka ise oma nõrkusele viidata.
Hommikusöögiga saan hakkama. Teen putru, ahjuvõilebu, vahel smuutit, kama. Pudrusöömine tähendab muidugi pudrust kaussi või mis veelgi hullem- kausipõhja kuivanud sentimeetrist pudrukihti, mis kellegi kõhtu pole enam mahtunud ja millega mul tuleb tegeleda. Aga see selleks.
Lõunasööki sööksid mu kallid lapsukesed, kui poleks eriolukorda, koolis. Mina saaksin rahumeeli kella kuueni nipet-näpet haugata ja sellega rahul olla. Et aga ON eriolukord, hakkavad nad juba kaheteistkümne paiku lõunasööki nuiama. Ja vaat see on juba raske koht. Esiteks ärritab seetõttu, et ma just lõpetasin hommikusöögi järelt kraamimise, teiseks seetõttu, et mul on kõik lõunaks mõeldud asjad kas sügavkülmas või alles poes! Muidugi ei läbe nad nii kaua oodata ja haukavad köögist võikut või hakavad lausa jultunult hommikukrõbinaid suhu kühveldama. See ajab mu niigi piinava südametunnistuse veel ärevamaks.
Ka oodet sööövad mu kallid lapsed tavaliselt koolis. Oote valmistamisele mõeldes olen juba väga ärev. Siis selgub nimelt tõsiasi, et ma pole kogu päeva muud teinud, kui vaaritanud. Peas kihutavad juba miljonid mõtted, mida toredamat saaksin teha. Ausõna, kasvõi koristada!
Õhtusöögist ja ööampsust ei taha ma rääkidagi.
Vahel olen jätnud hilisõhtul kogu krempli sinnapaika ja läinudki oma tegemisi tegema. Rampväsinult. Siis pean hommikul värske peaga esmalt koristama, et seejärel taaskord hommikusööki valmistada. Oeh...
Mõtlen praegu, et äkki selle meesterahva "muud asjaolud" ei olnudki nii sobimatud...

Lihtne palve koraali viisil

Kell tiksub üle südaöö
ju lõpnud mängud, lõpnud töö
mind, Taevaisa, varja Sa,
sel öölgi oma armuga.

Mu lapsi rohkelt õnnista
neil rahu, rõõmu saada Sa
ja oma armuhoolega
neid igal päeval juhata

Ja lapselapsi luba ka
Su armuhõlmas kasvada
et nende iga päevake
võiks rõõmuks olla Sinule

Mu ema-isa lase Sa
siin maa peal rahus elada
neil tervist olgu rohkesti
ja elupäevi heldesti

Ning minu õde-venda Sa
oh, armas Jumal õnnista
et nende teedel kindlasti
Su armu olgu rohkesti

Veel sõprugi mul meeles pea
neil' käed Sa laota, Jumal hea
et kindlust nende eludes
võiks olla nüüd ja igavest

Jah, kõiki keda tunnen ma
nüüd tahaks palves hõlmata
siin maal ja sellel eluteel
on tähtis iga inime

Ka armsaid, kelle maine tee
on juba jõudnud lõpule
Sa armas Jumal õnnista
Su varjus lase puhata

Sel raskel ajal saada meid
et usaldaks Su seatud teid
me usk, mis vahel kõikuma
lööb arguse ja hirmuga

Ja lõpuks, Jumal heldesti
meid oma koju, taeva vii
kus Sina oma Pojaga
aujärjel istud ajata...

Letargia peletajad

Minu isiksusetüübil on praegusel ajal väga kerge vajuda millessegi letargiataolisse ja kaotada oma päevadest, pikemas perspektiivis võibolla koguni elust kindel eesmärk, siht või pürgimissuund. Selle säilimisele aitab kindlasti kaasa mõtestatud päevakava ehk rutiin, mida kavatsengi nüüdsama enesele seadma hakata.

Juba selleaastase paastu võib lugeda pooleldi läbikukkunuks, kuna paastuaeg tiksub just praegu oma ajalises keskpaigas. Magus ja nisujahu on mu suurimad vaenlased, mille välistasin toidulaualt ka sel paastuajal, aga nüüd, kriisiperioodil ma seda nagu ei mäletakski. Homsest hommikust parandan end koheselt!

Sportimine, mis on ju niivõrd mõnus ja kosutav, on üks esimesi, mis letargiasse vajuma hakates meelest kaob. Käisime eelmisel nädalal lastega paar korda liikumas, küll rattaga, küll jalgsi, mu keha ei jõudnud seda ära kiita, ometi oli aga igal järgmisel päeval kas mingit muud tegemis või kimbutas väsimus. Ühesõnaga- sport tuleb kindlalt uuesti päevaplaani liita!

Kvaliteetaeg lastega, st aeg, mil nad ei õpi, on meil küll igapäevane, kuid seondub siiski eelkõige ettelugemisega (mis on samuti ülioluline). Tahaksin väga, et leiaksin igapäevaselt aega neid kõiki ühekaupa kuulata. Elame ju kõik säärase pandeemia ajal esimest korda. Suure inimese mõtted võivad väiksema omast kardinaalselt erineda. Pean leidma aega.

Lugemine ja kirjutamine peaksid käima käsikäes, kuid praegusel paastuajal satub isegi Piibel mu kätte haruharva, mis siis veel ilukirjandusest rääkida! Lugemus ja sõnaseadmisoskus on aga teineteisega vägagi tihedas ühenduses. Mul tuleb hakata taaskord regulaarselt lugema! Ja sagedamini kirjutama.

Harjutamine on samuti unarusse jäänud. Kannan endas nii paljusid muusikalisi mõtteid, teist sama palju ootab orelile seadmist. Elu on ilu ja arengut täis, ma ei tohi seda diivanil maha molutada!

Internet on saatanast. No mida ma passin neid uudiseid! Infomüra on seal nii tohutult, et mõnel korral on mul reaalselt tekkinud uppumise tunne. Õnneks olen taibanud sellisel puhul arvutikaane koheselt sulgeda. Aga see on juhtunud viimasel hetkel... Ma pean endale seadma kindlad interneti kasutamise ajad. Lastele üritan ju seada, miks siis endale mitte?

Viimaks- niisama olemise aega võiks siiski samuti jääda. Nii tunnikest pool päeva jooksul. Enne kõik ülalmainitu, pluss igal päeval väike koristuspind ning siis väljateenitud puhkus.

Mnjaa, päevaplaanist minu isiksustüübi esindajad ei pääse, kui ihata mingitki produktiivsust. Homme hommikul panen kirja. Õhtul jagan, kuidas õnnestus! Kokku lepitud!

Minu eriolukord

Kui sain teate selle kohta, et Eestis kehtestatakse eriolukord ja muuhulgas suletakse vähemalt kaheks nädalaks kõik koolid, olin veel rahulikul Hiiumaal. Distantsilt oli seda kõike kergem seedida. Olin küll juba märganud Kärdla Selveri wc-paberi lettidel haigutavat tühjust ja kehitasin õlgu, kui nägin kõikide kohalike söögikohtade ustel silte "suletud eriolukorra tõttu", kuna neis polnud tavapäevadelgi üle kolme külastaja. Ometi valdas mind mõne tunni vältel mingi kummaline pinge, mille ajel ostsin vaesest Emmaste kauplusest ära kõik seal leiduvad vähem või rohkem sarvekese kujulised makaronid. Õnneks tulin juba makstes mõistusele ja naersime mu paanikahäire üle koos müüjaga. Ma ise nimelt makarone ei söö ja mu lapsed on nn tavatarbijad, mitte hobused...

Praamil kuulsin, et Muhumaale saab nüüd sõita vaid nii, et ülemere reisi ajal laeva sisemusse kondama ei lähe, vaid istud autos. Mina võisin Hiiumaa praamil vabalt konnata, kuid olin oma salakohas üsna paikne (seal on nimelt üks kaval salong, mille olemasolust vähesed teavad). Järgmisel päeval suleti kõikidele saartele sissepääs. Ainult püsielanikud võisid koju pöörduda, kuid nemad ei saa jällegi tagasi mandrile.

Laupäeval oli poisil kaks klassivenda külas. Nad olid küll palju õues, kuid toas siiski ka. Minul polnud südant neid minema saata. Teadsin, et Karl Johann läheb üsna pööraseks, kui pikalt sõpru ei näe ja tuleb vaid õdedega leppida. Ja muidugi ujuvad ju kohe külje alla ka kõikvõimalikud nutiseadmed, millest igapäevaelus püüame hoiduda.

Koolist ja meediast tulid muidugi karmimad piirangud- isegi mänguväljakul ei tohi lapsed kohtuda. Mnjah, täna Järve Selveris toimuv pani jälle õlgu kehitama- miks siis poes on rüselemine lubatud? Aga ärgem rutakem sündmustest ette.

Pühapäeval mängisin Rootsi kiriku palvusel. Ega see suuremalt teenistusest erinenud, vahe oli vaid selles, et 15 minutit peale algust pandi uksed lukku ja üritus muutus privaatseks, kus vaikselt jagati armulaudagi, tõsi, veinita.

Esmaspäevast läks aga lahti distantsõpe. Trio jäi koju ja rivistus kella üheksast arvutite ette. Ega midagi erilist kohe toimunudki. Kummalgi klassil, nii poiste kui tüdrukute omal, on suhtluseks WhatsApp, kuhu esialgu tekkisid kilomeetrised postitused pahna. See keelati õige pea ära ja paluti säilitada rahu- õpetajatel olla alates kella kümnest pikk koosolek. Seda saime aga õige pea teada, et õppimist saab kahest rakendusest, e-koolist ja classroom'ist. Nii ühte kui teise on vist võimalik ka oma tehtud töid laadida (kui õigesti aru saan). Lisaks tuleb oma tunnetest ja tegemisest igapäevaselt aru anda siinsamas, blogger'is. Õppimist esmaspäeval väga palju ei antud.

Küll tehti seda teisipäeval. E-kool oli erinevatest ülesannetest lausa kirju. Selgus ka see, et mõned õpetajad ei pea e-kooli ja classroomi sugugi piisavaks. Nii tekkis näiteks Karl Johannil inglise keele kaust hoopis Drive'i, kuhu ta tükk aega ligi ei pääsenud. Põhjus selgus alles neljapäeval- ta kasutas sisenemiseks oma gmaili kontot, pidanuks aga kasutama koolis loodud kontot.

Kolmapäeval õppimine jätkus. Siis tundus juba, et asjad saavadki käppa. Väsimust polnud, tööd edenesid. Kolmapäev oli lihtsalt vihmane, muud häda tal polnud. Mina käisin kolmapäeval korraks töölgi, mängisin kirikus hardushetke.

Neljapäev tõi taas ärevuse. Selgus, et eesti keele proovi-kontrolltöö tuleb teha mingis Kami keskkonnas, milleks tuleb esmalt alla tõmmata Kami äpp, mida on aga võimalik teha vaid Chrome'is, mida minu arvutisse korralikult tõmmata ei õnnestunud. Mässasime sellega paar-kolm tundi. Kontrolltöö ise kestnuks ca 15 minutit. Lõpuks, Helisega Skype'ides saime selle avatud ja desktopile kopitud, aga lõpuks pidi töö siiski printima, pildistama ja alles siis classroomi üles laadima. Hingan ka praegu, seda kirjutades, enese rahustamiseks sügavalt sisse-välja...
Mängisin kirikus ühe palvuse ja ühe matuse. Hea, et välja sain!

Reede tõi jälle rahunemise. Nüüd joonestasid lapsed kunstitunni tarvis perspektiivi. Poisil õnnestus see kiiresti, tüdrukud pusisid kauem. Veel nõelusid tüdrukud lapile linnusilmapistes pilti. Poisil tuli teha puutöö raames puzzle, see ootab siiani tegemist.

Täna, laupäeval, koristasime garaaži. Ei õppinud! Ahjaa, Loviisa lõpetas siiski oma näputöö. Olime kodused, puhkasime. Lubasin ka mõne sõbraga mängida, kellega niikuinii on kokku puututud ja kelle pere tegemisi ja tervislikku seisukorda ma tean. Lapsed olid väga palju õues.

Mõtlen, et miks lubatakse poodides pidada laadapäevi, kuhu koguneb rahvast nagu murdu, aga sportivad lapsed tuleb väljakutelt minema ajada? Praeguseks on veel palju segast.

Kui ma üldse kodust välja ei saaks, ajaks see mind vist küll vaikselt hulluks. Olen siiski rahutum hing, kui arvasin. Õnneks mul tuleb aeg-ajalt siiski minna. Hommegi. Kaks jumalateenistust, üks kantakse üle veebis, teine leiab aset reaalselt.

Ma ei tunne erilist ärevust, ei paanitse üle, kuid tajun siiski olukorra tõsidust. Teistmoodi elu ei ole eriti raske, aga vajab enesele teatud teistsuguste reeglite kehtestamist. Muidu muutub tugitool liiga armsaks.

Sõimu tee

Tahkuna tuletorn Hiiumaal eriline koht. Siia viib kitsas käänuline tee, mis vonkleb läbi mereäärse männimetsa. See tee tundub alati olevat pikem, kui ta tegelikult on ja seetõttu tekitab valge sihvaka torni nähtavaleilmumine alati rõõmsa kergendustunde. Viimaks ometi saare põhjapoolseim tipp ja ees ulgumeri, mu arm...

Aga tegelikult vajab Tahkuna tuletorniga seoses väljarääkimist üks ammune lugu, mis kuulub minu naiseks kasvamise aega, mis leidis õigupoolest aset pikema perioodi, ütleme lausa viieteistkümne aasta vältel, vanuses kakskümmend kuni kolmkümmend viis. Pikk aeg? Jah, midagi pole parata, olengi aeglase arenemisega. Selles loos on Helis algklassides, järelikult toimus sündmus ise kuusteist kuni kaheksateist aastat tagasi.

Olime jalgrattamatkal Hiiu-, Saare ja Muhumaal ning Ruhnus. Olin oma meelest organiseerinud igati toreda marsruudi ning broneerinud mitmed mugavad mereäärsed öömajad. Nii ka Hiiumaal. Meie majutus asus Põhja-Hiiumaa rannikul, Tahkunasse suunduva tee läheduses.

Tulin mõttele sõita ratastega tuletorni kaema. Mis see seitse-kaheksa kilomeetrit ikka visata pole! Muidugi ei mõelnud ma hästi läbi teepikkuse kahega korrutamisel saadud summat ja kõrvutanud seda Helise vanusega, kuid kuna vastuargumente polnud, tundus kõik olevat kontrolli all. Männimets lõhnas karge- ja magusaseguselt, linnud laulsid, ilm oli imeline. Tee oli pikk ja käänuline. Kohalejõudmine rõõmus.

Tagasi vändates väsis aga Helis ära. Ta jalad hakkasid valutama. Ta ei jaksanud ühtäkki enam üldse sõita. Nüüd olid ka pisarad kerged tulema ja minul paanika platsis. Teadsin ju, et tagasitee pole meetritki lühem. Ees oli veel pikk sõit.

Me oleme kõik ekslikud. See, et liiga pika teekonna valisin, oli minu poolt suur möödapanek, mida ma väga kahetsesin. Oma lapse vaeva ei soovi ükski ema näha, eriti, kui abistamisvõimalusi napib. Tegime peatuspause, kõndisime, loendasime kurvisid, püüdes ära arvata mitmenda kurvi taga me öömaja võiks olla. Aga kõige enam tegelesin kõige loetletu taustal hammaste risti hoidmisega.

Üks soovitus, mille siinkohal kõikidele annaksin, on see, et kui tahate, et teie abielu, kooselu või suhe ebaõnnestuks, siis andke õiendamisega hagu, nii nagu jaksate! Eriti tehke seda siis, kui teie partner ennast niigi süüdi või halvasti tunneb.

Aga nüüd ilma irooniata. Kui suhtest on kadunud empaatia, ei ole võimalik seda päästa. Toosama Tahkuna tee kandis minu mõtetes selle aasta kaheteistkümnenda märtsini nime Sõimu tee. Kui seda mööda taaskord juhtusin sõitma, kajasid mõrkja metsa vahel ikka veel sõnad "vastutustundetu ema", "isekas inimene" ja midagi veelgi hullemat. Minu süü polnud ju tagantjärele mõeldes märkimisväärne. Jõudsime toona lõpuks ilusti öömaja juurde ja Helis oli jälle rõõmus laps. Aga mina...

Mina olin oma Hiiumaa palverännakul. Ihuüksi. Samal päeval, kui Eestis kehtestati eriolukord. Kuusteist kuni kaheksateist aastat hiljem. Muidugi tahtsin jälle Tahkunale. Aga sel korral tahtsin teisiti. Sel korral võtsin ette jalgsirännaku mööda poolsaare tipuosa. Tee peal mõtlesin kannatusajale, patule ja lunastusele. Mõtlesin tõelisele andeksandjale. Meri viskas Tahkuna tuletorni juures suuri laineid üles. Rühkisin piki kallast, pikalt-pikalt. Andsin järk-järgult andeks. Eelkõige iseendale, et nii raske koorma enesele selga olin unustanud. Viskasin kõik, mis selles ammuses soojas suvepäevas halba ja haiget tegi, tormituulde. Muutsin ta oma mõtetes helgeks ja armastusväärseks. Maalisin pildile pingutuse, mille ületamine tegi lapse uhkeks ja naerusuiseks. Maalisin iseenda oskamas visata möödalaskmise üle nalja. Ja kaaslase... teda oli mul kõige raskem maalida. Mul ei ole olnud kaaslast, kes naeraks koos minuga, ütleks "pole viga" või et "ma armastan sind kõigest hoolimata". Aga ma sain sellega hakkama! Mul hakkas soe ja hea.

Tagasiteel, selsamal käänulisel, tundsin kuklal metsa paitust. Tundsin, kuidas puud mulle tuules lehvitavad. Eks nemadki olnud need aastad paine all- pole naljaasi kasvada Sõimu teel. Palverännaku omal on seda palju kergem teha. Eriti, kui tead, et oled juba ette andeks saanud...