Minu lähikonnas on kaks ATH inimest. Pole vaja täpsustada, kes nimelt, aga tänu neile olen ATH teemat veidi suurema uudishimuga jälginud. Kuna ATH-l leitakse olevat ka geneetilisi seoseid, kingiti mulle endalegi emadepäevaks ATH test ühes erakliinikus, tänaseks olen neid läbinud lausa kaks - QbTest ja Diva-intervjuu. Järgnevalt peaks psühhiaater mulle tulemused lahti seletama ja ütlema, kas jah või ei.
Mulle tundub, et ATH maailmas on praegu pisuke segadus. Et arstid ei tea kohati isegi, mis selle asjaga peale peaks hakkama. Diva-intervjuud läbiviiv psühholoog küsis minult näiteks, et mis ma selle ATH diagnoosiga peale hakkaksin, kui selle saaksin. Kuulsin seda küsimust sellisena, et kas mul oleks seda diagnoosi vaja. Natuke kummaline ju?
Ütlesin, et mul pole sellega otseslt midagi peale hakata. See oleks mulle lihtsalt informatiivne ja mingeid rohtusid ma võtma ei hakkaks, kuna väga suurel määral oletatav ATH mu elu ei sega. Suudan ka ise oma elus mõningaid korrektiive teha, kui asi liiga kiiva kisub. No eks näis, mis vastus tuleb.
Mu lähiringi ATH-d on aga rohtudega kokku puutunud küll. Neist üks on neist tänaseks loobunud, teine aga alles katsetab nendega. Selle esimesega vestlesin mõned päevad tagasi. Ta ütles, et ta katsetab nüüd ATH mittemedikatoosset käsitlust. Minu arvates ei ole need ATH rohud ikkagi õiged, ütles ta, need muudavad ajus ja kehas liiga palju ja see ei sobi mulle. Ta muretses omakorda meie teise lähikondlase, rohuvõtja pärast. Äkki ta ikka ei peaks neid võtma, nooruke nagu ta on, viskas ta küsimuse õhku.
Mina ei tea. Ma pole arst. Mul puuduvad vastavad teadmised, kuigi olen läbinud Tartu Ülikooli korraldatud psühhopatoloogia kursuse psühhoterapeutidele imeliste psühhiaatrite käe all. Ikkagi ei tea.
Paistab, et selles maailmas on palju eriarvamusi. Osad spetsialistid ei pea ATH mõistmist ja sellega arvestamist nii oluliseks kui teised. Nende peale ollakse solvunud. Peaks paremini mõistma! Teisalt on vahel tunne, et ATH annaks justkui rohkem õigusi erikohtlemisele, kui seda väärivad neurotüüpsed inimesed. Ja võtaks ühtlasi omavastutuse üldse ära. Olen kuulnud äärmuslikke lugusid, kus neurotüüpne partner peab vaat et oma neuroerineva kaaslase hooldaja olema, viskudes koheselt barrikaadidele, kui teine parasjagu taaskord ei toimi. Kas siis tema ei väsi?
Ka kunagisel ATH ja paarisuhte koolitusel harjutusi tehes - ikka neid, mis aitaksid ATH partneril paremini toimida - mõtlesin mitmel korral, et taevas hoidku, see normaalselt toimiv pool peab ju olema nagu lapsehoidja! Sellisel viisil küll ükski suhe kaua vastu ei pea. Aga no mis mina sellest asjast tean…
Jaanil pole õnneks mingit ATH-d. Minu omapärasid tuleb tal küll vahel taluda, aga ju see ikka nii hull pole, kui ülalmainitud koolitusel esinenud näited. Ja ka mu lähikondsetega saab ikka üldjoontes arvestada, kuigi vahel esineb toimimises apsakaid. Eriti ajataju ja mõneti ka korraga. Seda kõike saaks loomulikult ka rohtudeta korrigeerida, aga no vaatame veel veidi. Püüame targemaks saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar