Kõik õnnestus

Lõbus duo neljal käel!

Kõik õnnestus. 

Kas teil on ka nii, et kui kõik õnnestub, on see kogu kehaga tajutav? See pole pelgalt rõõm, vaid otsekui rõõmu ja heldimust täis energiavoog, mis jääb sinusse pikaks ajaks pulbitsema. Kui teised tulevad kaasa ja kui näen, et see mõjub neile sama puudutavalt, ja kui kõik inimesed avanevad ja jutustavad omi lugusid ning elavad kaasa ja suhestuvad teistegi lugudega, ja kui vahepeal kõlavad muusikapalad, mis annavad omakorda mõistmise ja mõtlemise ruumi, ja kui kõikidel on hea ja rahulik olla, siis on see otsekui tähendusrikas peatus selles kiirustavas maailmas, otsekui kuulatamine ja sügavuti tajumine ning lõpuks andmine, kinkimine just tänasele õhtule, just sellele hetkele, just nendele inimestele. Minu arvates on selline üheshingamine üheks väga arvestatavaks õnne elemendiks. Lisaks sellele, et see kõik on mu ühe unistuse täitumine.  

Kõige suurem rõõm ja üllatus eilsel õhtul oli üks eriline inimene, ei, tegelikult lausa kaks - lisaks kõikidele neile väga armsatele, keda oskasin koheselt oodata. Pole vast mingi uudis, et meie Jaaniga oleme toredad näited hästi toimivaist kärgperedest. Ja vaat eile juhtuski see, et meie niigi kirjule “kärjele” lisandus veel kaks imetoredat, sisukat ja südamlikku inimest. See oli imeline, kuivõrd hästi nad kogu seltskonnaga korrapealt sulandusid - justkui oleksid siin juba varemgi olnud. Ka see andis mu heldimusele tublisti lisa. 

Ja no see minu Jaan! Esiteks - ta tegi kogu seltskonnale kõrvitsasuppi. Jah, tema, kes oma sõnul süüa ei tee! Milline sametine krehvtine supp! Teiseks - olgugi isikuomadustelt ja ameti poolest juht ja hea kõneleja, andis ta nii imeliselt just sellel õhtul (ja ka eelnevatel kaunite kunstide õhtutel) kogu ürituse minu juhtida, jäädes ise täiesti tahaplaanile, jälgides külaliste vajadusi ning reageerides neile koheselt. Minu maailmas, kus ma olen suure osa oma elust pidanud ise hakkama saama, on see tohutu väärtus! Ja kolmandaks - kuni mina veel viimaste külalistega vestlesin, pesi ta nõud, mida masinasse panna ei saa ja tegi kogu köögi korda! Ma ei väsi imetlemast. 

Niisiis, kõik õnnestus. Õhtu teemaks oli “…su ees on enda jäljed iga päev…” Niisiis mõtlesime, kõnelesime ja musitseerisime oma eelkäijaile mõeldes. Kõik, absoluutselt kõik tulid sellega kaasa! Meie olemine kujunes hardaks ja puudutavaks. Isegi mu poeg, kes oma emotsioone väga väljendada ei soovi, ütles, et see oli üks südamlik õhtu. Tänu Jumalale, et mul on sellised kaasteelised!