Aasta isa

 Homme on taas isadepäev. Isadepäev on minu arvates küllaltki “õrn” püha, sest olgugi neid tublisid mehi, kes ühel või teisel viisil isa tiitlit kannavad, meie seas palju, pole kaugeltki mitte kõikidel perekondadel võimalik valida oma Aasta Isa, kuigi peaks. Paljudele lastele võib see päev olla ebamugav või lausa valus. Mis ei tähenda, et isadepäeva poleks vaja. Vastupidi, seda on väga vaja! Lihtsalt, hea isa tähendus tuleks vist veidi tänapäevasemaks täpsustada. 

Meie, nõuka-aja järeltulijad, ei ole veel kaugeltki suutelised minema süvitsi teemas, mis teeb ühe isa tõeliselt heaks isaks. Paljud meist vajaksid tundekasvatuses tõsiseid järeltunde. Olen kindel, et samavõrd, kui meil on mõnedes peredes heade isade põud, loobitakse teisalt seda tiitlit liiga kergekäeliselt, hinnates kaugelt ja pealiskaudselt kusagilt arhailisest vaatenurgast, hoomamata, mida see sõnapaar tegelikult tähendab. Olen antud probleemi päris palju kõrvalt näinud ja mõne juhtumi puhul ka appi tõtanud - kui mind on palutud. 

Noorte põlvkond, kes üha enam targalt ja teadlikult pere loovad ning lapsevanematena võrdsel, iseennast ja partnerit väärtustaval positsioonil tegutsevad, tajub neid asju tunduvalt paremini. Eks neil ole jälle omi probleeme, näiteks see, et pere jäetakse üldse loomata, kulgetakse üksi, elatakse iseendale. Aga see on juba hoopis teine teema. 

Mul endal on vedanud. Minu maailmas on lausa kaks Aasta Isa. 

Neist esimene on mu enda isa. Jah, mu hea isa pälvib Aasta Isa tiitli igal isade- ja muul päeval aastas. Olen sellest siinsamas blogis juba 2015.aastal nõnda kirjutanud:

https://maris74.blogspot.com/2015/11/issi.html

Minu jaoks teeb mu isa Aasta Isaks nii palju erinevaid asju, et kõige selle väljatoomine muudaks mu postituse liiga pikaks. Seetõttu koondan täna selle tiitli tema enda poolt kunagi välja öeldud lausesse “mul ei ole vaja mingeid kingitusi, mu kõige parem kingitus on see, kui kogu pere on koos.” Kogu pere, see oleme meie, tema kolm last, seitse lapselast ja kaks lapselapselast. 

Teine Aasta Isa on aga minu abikaasa Jaan. See võib tunduda jahmatav, sest Jaan ei ole ju üldsegi minu laste isa, tal on enda lapsed oma esimesest abielust ja rikkalik kärgperes elamise kogemus, ühesõnaga, ta on praegusel ajal üha rohkem leviva sarimonogaamia (mitu pikka järjestikust suhet või abielu eluaja jooksul) peaaegu õpikunäide. Aga mitte see ei ole oluline!

Omistan Jaanile Aasta Isa tiitli seetõttu, et ta on imeline inimene. Nii hästi, kui tema, ei oskaks meie peres toime tulla ilmselt mitte keegi. Jaan on muutnud meie kodu turvaliseks - sest minul on siin ülimalt turvaline olla. Ja suur osa sellest, miks mul on meie kodus turvaline olla, on seetõttu, et näen, et minu lastel on meie kodus turvaline. Nad näevad, et nende ema on õnnelik ja rahulik - ja see on kõige tähtsam. 

Jaan on ühtaegu olemas ja tagaplaanil. Ta ei ole mu laste isa, aga ta on nende ema mees. Mida see tähendab? Esmalt seda, et Jaan ei sekku nn “kasvatuslikesse küsimustesse”. Õigemini sekkub ta vaid siis, kui mina seda palun. Näiteks kui meil on mingil teemal perekoosolek, kus on vaja mingid kodused asjadpaika panna. Samas kuulub ta 100% meie sekka. Mida see tähendab? Seda, et Jaanil puudub igasugune konkurents või armukadedus minu laste osas. Kui me läheme näiteks jalutama ja mõni laps soovib meiega ühineda (mõelda vaid, nad soovivad vahel!), võtame rõõmuga ka tema kampa. Sama on teatri- või kontserdikülastustega - ta teeb seda rõõmsalt nii mu laste kui lastelastega. 

See, et Jaan on suutnud tekitada mu lastes turvatunde, see, et nad saavad temaga vahel lausa südamest südamesse päris asjadest rääkida, teebki ta minu jaoks Aasta Isaks. 

Saate aru, Aasta Isa ei pea olema tingimata bioloogiline isa. Ta ei tõrju kuidagimoodi ka bioloogilisi isasid eemale. Ta on lihtsalt armastav inimene.

Me ei näe perekondadesse sisse. Me ei tea, kus valitseb ränk armastuse defitsiit - kuigi pealtnäha on kõik korras. Me ei näe, kus on paarisuhte ebavõrdsus - tihtilugu muidugi naise kahjuks, kuigi üldsusele etendatakse musterperekonda. Me ei tea, kus valitsetakse perekonda despootlike või hirmuvõtetega - kuigi väljaspoole näidatakse ideaalset kodu. Tegelikult on ka sellised perekonnad psüühikat sama palju kahjustavad, kui nähtavamate märkidega ehk siis sõltuvushäiretega või afääridega pered - sest ka nendes ei julgeta reeglina midagi muuta. 

Niisiis on meil veel pikk tee käia, et kõik isad päris isadeks muutuksid. Pelgalt kohalolu pole mingi näitaja! Et me naistena oskaksime valida mehi, kes on päris isad. Ja kui elu läheb teisiti, et oskaksime leida Aasta Isasid nende meeste seast, kes meie ja me laste elu armastavaks ja turvaliseks muudavad. Arvan, et alles siis hakkab muutuma kogu ühiskond.