Kolmapäev, 1. aprill 2020

Kolmas nädal

Kui ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias räägitakse palju sellest, kuidas nüüd on lõpuks kätte jõudnud aeg sisekaemusteks ja lähedastele otsa vaatamiseks, siis mina ei saa aru, miks minul selleks ometi minutitki aega jää, kuigi mulle igasugused enese- ja teistevaatlused hullupööra meeldivad!
Kolme neljanda klassi eelteismelisega on elu kõike muud, kui vaiksed vestlused kaminavalgel ja filosoofilised mõtisklused magamamineku eel. Tõsi, on neidki, kuid valdavas vähemuses. Enamalt jaolt vaidleme ikkagi nutiseadmete otstarbeka kasutamise üle ning mina e-koolitöödele õhutajana ja tarbetute äppide ärakeelajana olen triole tüütus vastasleeris. Nii need päevad ridamisi õhtusse lendavad... Ei mingeid palvehetki, ei mingit avastust isiklikus mõttemaailmas, ei mingit üldsuse (loe: trio) huvi minu enesesse jõudmise teekonna vastu. Vaid väike altkulmu pilk selgitamaks, kas märkasin, et IPad on jälle rahuloleva omaniku käes või ärritunud hüüe, et kõik on õpitud, miks ma ometi ei usalda ja juba lendabki järjekordne vaikuse nautimise hetk vastu taevast. Just pisteline kontroll on avastanud usalduse kitsaskohad, kahtluse seemne asemele külvanud ning ühtlasi mu rahuseisundile vee peale tõmmatud...

Mul on praeguses olukorras kaks tähelepanekut. Esiteks, mitte kõik pereemad ei vaja üldse sellist endassetõmbumise aega nagu mina. Mõnele tundub praegune kodune sebimine olevat lausa õnnistuseks. Jah, nad võivad küll kurta, kuidas tegemata tööd üle pea kasvavad, aga nad ei tunne mingitki vajadust oma mõtteid kuulata või- no kasvõi raamatut lugeda. Mina olen küll kohusetundlik tegemata tööde asjus ja üritan hommikust õhtuni kõike korda seada, aga sügava vaikuse järele, mida ma sõnadesse panna ei oska ja küllap sellega ka ei arvestataks, mu sisemus lausa nutab! See vajadus sõltub ilmselt isikuomadustest.
Teine tähelepanek käib üksikvanemaga versus kahe vanemaga pere kohta ja on eelmisega tihedalt seotud. Kuigi seoses isolatsiooniga räägitakse perevägivalla suurenemisest, on enamus peredest siiski kas heades, normaalsetes või pisut kehvades suhetes, lausjõhkrust esineb vähe.  Selles valguses julgen arvata, et tavalised kahe vanemaga pered on vaimselt märksa paremas seisus, kui ainult ühe vanema hallatavad. Üks saab teisele hingamist anda, ülesandeid on võimalik jagada, vajadusel saab kasvõi ajutiselt eemalduda. See annab lootust.
Kui minul oleks partner, paluksin tal jälgida ühe lapse õppimist ja hoolitseda pere toiduvarude ning söögivalmistamise eest. Enesele võtaksin vastutuse kahe lapse pingute kontrollimise ja maja korrashoiu osas. Ka muud ülesanded saame jagada. Samuti kinkida teineteisele vaikuseminuteid.
Praegu on kõike üksinda kanda pisut palju.
Minu mõningane meelehärm ei pea aga hoopiski igapäevaelus välja paistma! Hea, et sain selle siia kirja panna ja juba ongi kergem.
Minu plussiks on tohutu pingetaluvus, loomupärane rõõmsameelsus,  oskus enese üle naerda ja halbade asjade kiire unustamine. Oskan hästi kasutada telefoni hääl-off nuppu ja sulgeda oma magamistoa ust. See on minu piirkond, kuhu niisama tormeldes ei siseneta.
Mis sest, et teen igal hommikul mõttes päevaplaani, millest jõuan ehk napilt poole realiseerida, mis sest, et minu paastuaeg on täiesti läbi kukkunud, nii palvete kui toitumise osas. Põhiline on see, et olen vaimselt ja füüsiliselt terve. Ja et minu peale saab endiselt toetuda.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar