Neljapäev, 2. aprill 2020

Liikumise lummuses

Kui ma praegusel ajal üldse ei liiguks, oleks see täielik katastroof!
Ilmad ei ole kahjuks hetkel õueminekuks just kõige ahvatlevamad. On külm, lisaks puhub läbilõikav tuul. Aga ikkagi sunnin end kasvõi hilisõhtul ratta selga istuma või siis mõnda lühemat distantsi jooksma.
Vahepeal kõnetas mind väga kõndimine. Nüüd aga tunduvad suuremad kiirused ahvatlevamad ja lihtsalt ringimarssimine näib tüütu. Muidugi ei saa minu jooksmise puhul mingist erilisest kiirusest rääkida, aga enese proovilepanek on see küll. Pealegi hakkab joostes alati palav. Jalgratas jällegi on päris mõnus võhmalevõtja, kuid külm võtab pool võlu endale. Ma ei tea, kas mõni lugejatest on tundnud, kuidas silmad külmetavad. Minul on nüüd see kogemus tänu miinuskraadidega rattasõidule täiesti olemas. Kui ikka tuul täie vihinaga vastu sööstab, siis muud kehaosad, mis ilusti riiete alla topitud, ainult muigavad, silmad muutuvad aga algul tuimaks, siis vesiseks ja lõpuks tekib neisse mingi vastik tuim liivatera valu moodi tunne, mis vahel lausa koju tagasi pöörduma sunnib. Näiteks eile.
Kui varem sõitsin mööda lähikonna rattateid, siis ühel hetkel muutus ka see tüütuks. Need kulusid pähe ja kaotasid uudsuse. Nüüd olen leidnud uue trennitegemise viisi, mõõtes kilomeetreid läbi erinevate eramajade rajoonide. Vaat see on huvitav! Täna näiteks võtsin ette Pääsküla rabaveere ja siksakitan mööda tillukesi tänavaid, tutvudes kohaliku arhitektuuri ja olustikuga. Silma jäi ehituslik mitmekesisus- osad majad tundusid olevat pärit sügavast nõuka-ajast, palju oli aga ka uuemaid. Omaette vaatamisväärsuse moodustasid ka üksikud 90ndatel ehitatud tondilossid, mis praeguses eluolus näivad kuidagi liiga hiiglaslikud, rohmakad ja natuke lausa õudusttekitavad. Oli väga huvitav, kuna autoga ei sõida neid teid kunagi ja jalutamiseks jäävad nad mu kodust väheke kaugele. Ekskurseerisin rattal kuni Hiiuni, siis keerasin nina jälle kodu poole.
Kadaka tee läheduses asuvad tänavad olen sedaviisi läbi sõitnud juba mitmeid kordi, ka Kivimäe ja Hiiu kant ei ole mulle võõrad, kuigi ka seal olen veel hiljutigi teinud huvitavaid avastusi.
Eramajade piirkonnad on mulle huvi pakkunud juba lapsest saati. Kadrinas, vanaema juures olles käisime tihti jalutamas ja alati jalutasime just eramajade juurest kulgevatel tänavatel. Üks oli näiteks Koidu tänav. Olen vist kirjutanud ka oma suurest kahjutundest, et minu vanaema elas korteris. Kirjeldatud jalutuskäigud andsid sellele veidikene leevendust. Kujutlesin end vist elama peaaegu igasse kuurist veidi ilusamasse hoonesse. Erilise boonuse andsid kenasti hooldatud aiad või ka looduse enese looming nõgude või küngaste näol, mis aedasid kaunistasid.
Teismeeas käisime mitmel suvel ratastega sõbranna vanaema juures Türil. Türi on täielik aedlinn ja sealset paradiisilikku olemist nautisin täiel rinnal. (Sama tunne seondub tegelikult Kuressaarega, kus pole paraku kunagi saanud ratta seljas tiirutada.)
Niisiis ei kujutaks ma ettegi, et praeguses olukorras ainult toas peaksin passima. Liikumine on ikka tohutult mõnus ja lõõgastav!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar