Pühapäev, 22. märts 2020

Minu eriolukord

Kui sain teate selle kohta, et Eestis kehtestatakse eriolukord ja muuhulgas suletakse vähemalt kaheks nädalaks kõik koolid, olin veel rahulikul Hiiumaal. Distantsilt oli seda kõike kergem seedida. Olin küll juba märganud Kärdla Selveri wc-paberi lettidel haigutavat tühjust ja kehitasin õlgu, kui nägin kõikide kohalike söögikohtade ustel silte "suletud eriolukorra tõttu", kuna neis polnud tavapäevadelgi üle kolme külastaja. Ometi valdas mind mõne tunni vältel mingi kummaline pinge, mille ajel ostsin vaesest Emmaste kauplusest ära kõik seal leiduvad vähem või rohkem sarvekese kujulised makaronid. Õnneks tulin juba makstes mõistusele ja naersime mu paanikahäire üle koos müüjaga. Ma ise nimelt makarone ei söö ja mu lapsed on nn tavatarbijad, mitte hobused...

Praamil kuulsin, et Muhumaale saab nüüd sõita vaid nii, et ülemere reisi ajal laeva sisemusse kondama ei lähe, vaid istud autos. Mina võisin Hiiumaa praamil vabalt konnata, kuid olin oma salakohas üsna paikne (seal on nimelt üks kaval salong, mille olemasolust vähesed teavad). Järgmisel päeval suleti kõikidele saartele sissepääs. Ainult püsielanikud võisid koju pöörduda, kuid nemad ei saa jällegi tagasi mandrile.

Laupäeval oli poisil kaks klassivenda külas. Nad olid küll palju õues, kuid toas siiski ka. Minul polnud südant neid minema saata. Teadsin, et Karl Johann läheb üsna pööraseks, kui pikalt sõpru ei näe ja tuleb vaid õdedega leppida. Ja muidugi ujuvad ju kohe külje alla ka kõikvõimalikud nutiseadmed, millest igapäevaelus püüame hoiduda.

Koolist ja meediast tulid muidugi karmimad piirangud- isegi mänguväljakul ei tohi lapsed kohtuda. Mnjah, täna Järve Selveris toimuv pani jälle õlgu kehitama- miks siis poes on rüselemine lubatud? Aga ärgem rutakem sündmustest ette.

Pühapäeval mängisin Rootsi kiriku palvusel. Ega see suuremalt teenistusest erinenud, vahe oli vaid selles, et 15 minutit peale algust pandi uksed lukku ja üritus muutus privaatseks, kus vaikselt jagati armulaudagi, tõsi, veinita.

Esmaspäevast läks aga lahti distantsõpe. Trio jäi koju ja rivistus kella üheksast arvutite ette. Ega midagi erilist kohe toimunudki. Kummalgi klassil, nii poiste kui tüdrukute omal, on suhtluseks WhatsApp, kuhu esialgu tekkisid kilomeetrised postitused pahna. See keelati õige pea ära ja paluti säilitada rahu- õpetajatel olla alates kella kümnest pikk koosolek. Seda saime aga õige pea teada, et õppimist saab kahest rakendusest, e-koolist ja classroom'ist. Nii ühte kui teise on vist võimalik ka oma tehtud töid laadida (kui õigesti aru saan). Lisaks tuleb oma tunnetest ja tegemisest igapäevaselt aru anda siinsamas, blogger'is. Õppimist esmaspäeval väga palju ei antud.

Küll tehti seda teisipäeval. E-kool oli erinevatest ülesannetest lausa kirju. Selgus ka see, et mõned õpetajad ei pea e-kooli ja classroomi sugugi piisavaks. Nii tekkis näiteks Karl Johannil inglise keele kaust hoopis Drive'i, kuhu ta tükk aega ligi ei pääsenud. Põhjus selgus alles neljapäeval- ta kasutas sisenemiseks oma gmaili kontot, pidanuks aga kasutama koolis loodud kontot.

Kolmapäeval õppimine jätkus. Siis tundus juba, et asjad saavadki käppa. Väsimust polnud, tööd edenesid. Kolmapäev oli lihtsalt vihmane, muud häda tal polnud. Mina käisin kolmapäeval korraks töölgi, mängisin kirikus hardushetke.

Neljapäev tõi taas ärevuse. Selgus, et eesti keele proovi-kontrolltöö tuleb teha mingis Kami keskkonnas, milleks tuleb esmalt alla tõmmata Kami äpp, mida on aga võimalik teha vaid Chrome'is, mida minu arvutisse korralikult tõmmata ei õnnestunud. Mässasime sellega paar-kolm tundi. Kontrolltöö ise kestnuks ca 15 minutit. Lõpuks, Helisega Skype'ides saime selle avatud ja desktopile kopitud, aga lõpuks pidi töö siiski printima, pildistama ja alles siis classroomi üles laadima. Hingan ka praegu, seda kirjutades, enese rahustamiseks sügavalt sisse-välja...
Mängisin kirikus ühe palvuse ja ühe matuse. Hea, et välja sain!

Reede tõi jälle rahunemise. Nüüd joonestasid lapsed kunstitunni tarvis perspektiivi. Poisil õnnestus see kiiresti, tüdrukud pusisid kauem. Veel nõelusid tüdrukud lapile linnusilmapistes pilti. Poisil tuli teha puutöö raames puzzle, see ootab siiani tegemist.

Täna, laupäeval, koristasime garaaži. Ei õppinud! Ahjaa, Loviisa lõpetas siiski oma näputöö. Olime kodused, puhkasime. Lubasin ka mõne sõbraga mängida, kellega niikuinii on kokku puututud ja kelle pere tegemisi ja tervislikku seisukorda ma tean. Lapsed olid väga palju õues.

Mõtlen, et miks lubatakse poodides pidada laadapäevi, kuhu koguneb rahvast nagu murdu, aga sportivad lapsed tuleb väljakutelt minema ajada? Praeguseks on veel palju segast.

Kui ma üldse kodust välja ei saaks, ajaks see mind vist küll vaikselt hulluks. Olen siiski rahutum hing, kui arvasin. Õnneks mul tuleb aeg-ajalt siiski minna. Hommegi. Kaks jumalateenistust, üks kantakse üle veebis, teine leiab aset reaalselt.

Ma ei tunne erilist ärevust, ei paanitse üle, kuid tajun siiski olukorra tõsidust. Teistmoodi elu ei ole eriti raske, aga vajab enesele teatud teistsuguste reeglite kehtestamist. Muidu muutub tugitool liiga armsaks.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar