Unevajadusest

Nelja-aastaste laste unevajadus ei erine muide oluliselt täiskasvanute omast. Kõige rohkem paari tunni võrra. Samas on nende energiavarud lausa ammendamatud.
Niisiis- mida ma öelda tahan?
Seda, et jõudeaega napib!
Hommikuti on meie reipusetase suhteliselt ühtlane (mis omakorda sõltub suuresti minu öisest unetasemest.). Kuna aga nemad laadivad end Duracelli, mina aga tava- patareiga, ebaühtlustub meie energianivoo esimest korda juba lõuna paiku, mil mina tunnen vastupandamatut soovi graatsiliselt horisontaalasendisse langeda, nemad aga alustavad parasjagu päeva esimese veidi põhjalikuma müratuuriga ning tunnevad end mu (sisepingete tõttu liialt ärevast) "magama!"- hüüdest lausa häirituna. Sisepinged tekkivad muide kartusest, mis siis saab, kui nad magama ei jää. Einoh, tegelikult ei saa siis oluliselt midagi muud, kui et mu unistus lõõgastavast horisontaalist pole määratud täituma- aga sellega peaksin juba ammu harjunud olema.
Kogenud emad ütlevad selle koha peal, et "pole viga, see-eest lähevad varem magama". Aga tutkit brat! Minu omad ei lähe! Kui me üheskoos päevakese kuidagi õhtusse saame lohistatud, on mu kujutelm kaunist siidilinade vahele langemisest asendunud karmi reaalsusega- ma kas kukun jalapealt ja riietega või põrnitsen esmalt tunnikese oma FB- sõprade ideaalilähedasi elusid, uskudes siiralt, et nende viisakad lapsed nende viisakates kodudes FB- välisel ajal ainult magavadki. (Ja oma laste ja pudulojuste lõputul uneajal saavad mu tublid FB-sõbrad, sulnis naeratus huulil, järjestikku mitmeid ideaalilähedasi tegusid teha, need otsemaid seinale riputada ning tuhandeid "laike" ning kommentaare stiilis "oi, kui tubli sa oled!" pälvides õndsalt ohata.) Samal ajal ei suuda mina isegi kööki kraamida. Jätan hommikusse.
 Kui mingil põhjusel juhtub, et minugi trio lõunauinaku- mõtte omaks võtab ning imekombel unemaale purjetab, ei ole olukord veel sugugi roosiline. See on vaid pisut parem variant. Sest sel õhtul nad ei uinugi! Kui meie majja viimaks vaikus saabub, on sügav öö oma mustad varjud ammuilma üle kõige loodu laotanud. Maailm magab. Tahaks ka.
Siiski on pikad õhtud lihtsamad, sest puhanud nelja-aastased oskavad omavahel suurepäraselt mängida. Nii on mul vähemalt sel ajal võimalus midagi (üldsuse meelest kasulikku) korda saata. Või ehk niisamagi istuda...
 Kui viimne päevakangelane unehõlma on vajunud ja ma tasakesi nende pesasid kohendan, kellegi üle ääre rippuva jalakese tagasi voodile tõstan, padja uuesti pea alla sätin ja laialiloobitud riided kokku lapin, mõistan taas, kui õnnelik ma tegelikult olen. Kogu oma väsimuses.
Ma ei pea kellelegi midagi tõestama, et ehk võõraid "laike" koguda.
Olen päriselt olemas.
Mu lapsed on päriselt olemas.
Siin ja praegu.
Just niimoodi nagu oskan.

Mõttekatke

Kui me mere äärde jõudsime, olin nii kohutavalt väsinud, et lausa langesin liivale.
Trio heitis otsemaid riided seljast ja tormas laintesse.
Ning mina tardusin.
Teate, vahel ei olegi rahuloluks rohkem vaja.
On vaja üht valget laeva silmapiiril, mida aeg-ajalt silmitseda.
On vaja lainete rütmilist loksu ja kaldaliivalt taganeva vee turvalist vulinat.
Laste kilkeid kusagil eemal. Teises maailmas.
Pilvedest moodustuvaid kujundeid.
Päikese paitust.
Sooja liiva külje all.
Mööda jalga ronivat sipelgat.
Uitmõtteid.

Nad võimaldasid mulle selle.
Tublid lapsed!
Nüüd jaksan jälle...

Ei ütle täna...

Ei ütle täna õnnesooviks Sulle ma,
et igasema jääd Sa koolimaja,
et tarkus ongi vaid, mis õnneks vaja.
Need käibefraasid viskan parem tulle ma!

Jah, ütlen vaid- on õnn, et läbi sai see!
Kord meenutad ehk heldusega aegu,
mil oldud seal. Kuid päike paistab praegu!
Nii ühendades taevase ja maise

ma palun vaid, et Sinu eluteel
on süda see, mis näitab õiget suunda
ning tarkus aitab teda võtta kuulda.
Siis püsid armastuse lätetel!

Helise gümnaasiumi lõpetamiseks 21.06.2013

Iga lõpp on millegi algus

Iga lõpp on millegi algus,
kandes häid ja halvemaid aegu,
ühel pool- pimedus, teisel pool- valgus,
ühel pool- minevik, teisel pool- praegu.

Iga lõpp on millegi muutus
kandes aja tiksuvat ruttu,
andes aastad ja päevad ja kuud,
kus
väikese maailma naeru ja nuttu.

Iga lõpp on millegi algus.
Seda ei maksa liig tõsiselt võtta.
Siinpool on pimedus, sealpool on valgus?
Hetke vaid seisa... siis edasi tõtta!

                     ***

Kuhu me läheme, kus on me kodu,
mis on me tulevik, mis on me saatus,
on see komöödia, õud, farss või draama?
Khmm... ütleksite ehk, mitmes on vaatus... ?

Õe gümnaasiumi lõpetamiseks 21.06.2001

Loviisa killud 17.

Topin Loviisale kampsunit selga. Ei saa kuidagi üle pea!
"No misasja", podisen endamisi, "on sul alles suur pea!"
"Suur pea- väike aju!" lõkerdab Loviisa rõõmsalt vastu.

                                                       ***

Loomaaias.
Iga natukese aja tagant ilmub nähtavale uus rämpsu-kohvik (loe: kust saab osta ainult tervisele kahjulikke asju). Iga natukese aja tagant pean rahulikul, kuid kindlal toonil teatama, et siia me kindlasti ei sisene.
Ühe putka ees ei suuda ma enam survele vastu panna. Olgu, siia võib, aga igaüks saab ainult ühe asja!
Trio kaob hetkega putkasse. Järgmisel hetkel aga tormab Loviisa välja tagasi ja karjub täiest kõrist:
"Mina tahan keppi! Keppi tahan, keppi, keppi!!!"
Ümbruskonna naeruturtsatusi trotsides torman putkasse. Jeerum, mida???
Selgus, et tegu oli kepikujuliste pulgakommidega...

                                                     ***

Loomaaias.
Loviisa oli nagu natuke liimist lahti.
Kotkaste juures selgus tõde. Järsk ja halastamatu.
"Kas sulle meeldiks puuris istuda, et kõik sind kogu aeg vahivad, ah???" küsis ta nõudlikul toonil.
"Ega ei meeldiks küll, "pidin tunnistama.
"Ja miks sa arvad, et nendele meeldib?" läks hääleke peaaegu nutuseks.
Ei, ega ma ei arvagi...
Aga- ma ei saanud korraga aru, milles mina süüdi olin.
Tunne oli küll selline, nagu oleksin ise kõik loomad puuridesse toppinud.
See tüdruk ikka oskab...

Kui hullud aktiveeruvad...

Kui meie koguduse agressiivseim "ullikene" mõni päev tagasi enesel taas "neurootilist erektsiooni" täheldas ja sellega seoses kirikus paar vastavat aktsiooni korraldas, teadsin kohe, et hullude aktiveerumise aeg on jälle kätte jõudnud...
 Midagi säärast nagu täna pole ma aga varem kogenud. Keset laste ristimist sisenesid pühakotta kaks noormeest. Kui nad mõlemad korraga mõnda tõsist vaimuhaigust ei põdenud, (mis on äärmiselt ebatõenäoline, sest Paldiski maanteelt polnud põgenenud patsientide kohta häiret antud,) olid nad korraliku narko-laksu all. Sisenedes kiirel sammul, alustas üks neist valjut, madalahäälset laulu, õigemini möirgamist, mistõttu tuli ristimistalitus katkestada. Õpetaja pani kogu oma veenmisjõu mängu, et nad lahkuksid- aga ei midagi. Alles politseiga ähvardades leidis neist ühe hägune mõistus  väljapääsu-ukse uuesti üles. Teist aga ei morjendanud seegi. Korrakaitsjate saabumisel avaldas ta tõsist vastupanu ning püherdas päris pikka aega põrandal, enne kui tal käed raudu saadi ja minema toimetati.
Ausalt öeldes oli see paras šokk.
Kui inimene vaatab sulle selgete silmadega otsa, aga sa tajud, et tegelikult on ta täiesti sassis, teda ei huvita absoluutselt, kus ja miks ta on, talitades vaid aju vallutanud mustade jõudude ajel, mis käsivad tal parasjagu näiteks karjuda ning muu variant ei tule kõne allagi, siis pole mõtet rõhuda ei südametunnistusele ega aule-häbile. Sest tal ei ole neid. Teda ennastki peaaegu et ei ole.
Kuidas on inimese elu saanud niiviisi minna? Kui suur osa on tema enda kanda?
Millisest hetkest lakkab aju allumast?
Selliseid küsimusi tuleb mu ametis üsna tihti ette.
Õnneks on liht-ullikesed (loe: mitte sõltlased ja mitte arstliku diagnoosiga) oma eripäradele vaatamata siiski küllaltki etteaimatavate käitumismustritega. Nende aju tuleb erutusprotsessi käivitamisega suurepäraselt (loe: omapäraselt) toime, kuid pidurdusprotsess millegipärast tõrgub. Rahunemine toimub seetõttu üle kivide-kändude ja nõuab professionaalset (tihtilugu aga lihtsalt tavapärasest karmimat) lähenemist. Parim relv on üldsuse huvipuudus.
Ülalmainitust lähtuvalt teavad liht-ullikesed suurepäraselt, kellega tasub "möllata". Nad on natuke nagu etenduse juhid. Ja ühtlasi pea-osatäitjad...
Muide, "narkoparunitega" mu tänane tööpäev ei piirdunud. Kirikus istus veel üks mustade prillidega naine, kes pidevalt närviliselt kohta vahetas ning punase jopega mees, kes iga natukese aja tagant sisse tormas, paaniliselt midagi otsis ning seejärel jälle kiiruga väljus. "Kirsiks tordil" saabus viimasele ristimisele väikest kasvu proua ühes tohutute kingipakkidega. Uskusin ta kindlalt ühe külalistest olevat... Aga tema peitis end hoopis ühes oma "pakimajandusega" külgpinkide taha varjule ning kirikumees juhatas ta seejärel viisakalt välja...
Oli alles tööpäev!
Hullud on tõepoolest aktiveerunud.
Põnev... ja samas nii hirmutav.

Sõitluste päev

Loviisa poeb mulle hommikul kaissu ja lausub salapärasel toonil: "Issi ütles, et täna tuleb meil sõitluste päev!" Seejärel vaatab ta mind ootusäreval näol.
Ma ei oska lausuda A-d ega O-d. Sõitluste päev? Kes kellega sõitleb? Ja miks?
"Mis sellel päeval siis tehakse?" püüan Loviisalt endalt vastust saada.
"Ma arvan, et... üks suur sõit tuleb täna! Me lähme reisile!" hüüatab ta.
Eelmisel päeval olime saatnud õde Ellu gümnaasiumilõpu reisile Türki. Eks väike kadeduseuss näris ju ka... Sellest aspektist vaadatuna sobinuks issi pakutud sõitluspäev tänasesse ideaalselt.
"Sa mine küsi õige issilt endalt, mida ta täpsemalt mõtles!" utsitasin. Ise jäin, kõrvad kikkis voodisse.
V. sättis end allkorrusel tööle.
Nagu arvatagi oli, ei saanud ta esialgu küsimusest sotti.
Järsku hakkas ta aga naerma ja seletas:
"Ma ütlesin teile eile õhtul: jääge nüüd ilusasti magama, homme tuleb jälle uute seikluste päev!" :)