Kannapööre

 

Mõne tee lihtsalt ongi käänulisem!

Mõni inimene rühib kindlameeleselt ja ühe ametiga läbi kogu elu. Ta ei küsi, kas võiks ehk teha midagi muud või midagi lisaks. Ta ei juurdle ka selle üle, kas just selleks ta ongi kutsutud ja seatud - või äkki teeks ta midagi muud hoopis paremini. Ta lihtsalt teeb, mida oskab ega esita küsimusi. Selline suhtumine on vist väga hea. 

Ainult mina, rahutu vintskleja, vaimustun teatud aja ühest erialast, siis aga pidurdan järsult, piltlikult öeldes lausa kaapsuga… ja tunnen teravat vajadust  muuta järsult suunda. Sest samamoodi enam ei saa. On see siis tüdimus või arusaam, et üks või teine asi on ennast ammendanud - kuidas kunagi. 

Nüüd olengi korraga taas selles paigas, kus tunnen, et seisan vajaliku muutuse lävel. Mitmed märgilised kohtumisedki on selle otsuse õigsust kinnitanud ja nüüd võtan lihtsalt hoogu, et asi enda jaoks kuidagi “ära kinnitada”.

Oh, ärge ometi arvake, et kavandatav kannapööre on seotud muusikaga! Oo ei! Muusika on minu olemise viis, teraapia ja hinge palsam. Olgu see orel või klaver, olgu kiriklik või ilmalik, muusikata ma ei saa, oska ega kavatsegi! Nii et selles osas on kõik endine. 

Aga minu terapeuditöö vajab otsustavat uuendust. Tegelikult on Jumal mulle selleks ammu märku andnud, aga ma pole lihtsalt osanud kuulata. 

Aiman, et pereteraapia saadeti mu eluteele eelkõige selleks, et oskaksin kõigepealt iseennast aidata. Need “komistuskivid”, millest ma eluilmaski poleks suutnud “terve nahaga” üle astuda, said just pereteraapia abil ilusti tasaseks silutud. Aga kas teate, need mu omandatud oskused on hiigla toredad ja tänuväärsed küll, aga tõelised elumuutused ei tule tegelikult meist kellelegi lihtsalt, sest nende jaoks on peale julguse vaja ka “soodsat tuult”, kui piltlikult väljenduda. Ja vaadake, “tuule suund” ei sõltu reeglina üldsegi meist endist. 

Mõtlen praegu, et see on lihtsalt imepärane, kuidas mind äärmiselt keerukatest olukordadest läbi on kantud. Toona, umbes tosin aastat tagasi, suurte muutuste lävel ma ainult kulgesin, jõudmata õieti mõeldagi, kui lihtsaks, kui “pärituuleseks” mu tee ülaltpoolt muudeti. See, et julgesin pea ees vette hüpata ning hakata ettevõtjaks, et julgesin võtta kõik need riskid, mis sellega kaasnevad - ja seda kõike kolme väikese lapse kõrvalt - teate, praegu tundub see mulle täieliku hullumeelsusena! Aga siis mind lihtsalt kanti sellest olukorrast läbi. Hingeliselt oli mul loomulikult raske, sest oma mustreid murdes ei pääse meist keegi pisarateta, ometi võin tagantjärgi nentida, et tegelikult oli mu rada üllatavalt “tasane ja päikesepaistene”. Kõik sujus - täpselt nii kaua, kuni seda eluliselt vajasin. 

Juba toona mõtlesin vahel ja üha sagedamini mõtlen praegu, et see kõik, mida ma terapeudina suudan inimestele anda või õpetada, on nii … piiratud. Jajaa, muidugi saab see, mida meie inimestena suudame edasi anda, ollagi pelgalt inimlik ja piiratud. Aga mina tunnen üha enam, et tahaksin anda oma tööle pisutki jumalikku mõõdet! Kui inimene tuleb teraapiasse, usaldab ta minu kätte oma hinge, mida ma pean hoidma oma peopesas nagu kristalli. Jah, ma võin näha, teada ja kuulda, et ta vajaks oma elus, suhetes või rollides muutusi, edasiminekut või täielikku kannapööret, võime selle kõik teraapias läbi rääkida ja paika panna, aga kui “tuul pole soodne”, on kogu mu tegevus ikkagi pelgalt “tühi töö ja vaimu närimine”.

Ka mina teadsin kunagi väga pikalt, millist muutust vajan. Kõrvalseisjaile paistsin aastaid inimesena, kes ei ole lihtsalt muutusteks võimeline. Üks terapeut ütles mulle hiljem lausa otse, et “uskumatu - arvasin, et ega sina küll oma otsuseid kunagi ära ei tee”! Ja vaadake, selles ongi asja iva. Ma ei saanud ühtki muudatust teha enne, kui “tuul oli soodne”. Kuni mulle anti ülalt roheline tuli.  Aga seda, millal on õige aeg, ei saanud minu eest tunnetada ei ükski terapeut ega sõber. Seda tuli kuulata südame häälega.

Mul on nii kurb inimeste pärast, kes oma elu kohutavalt keerukaks elavad ja päevast päeva kannatavad. Tahaksin aidata neil kuulata oma südame häält, vaimulikus keeles Jumala juhtimist. Vaid südame hääl ehk Jumala juhtimine saab meid keerata pärituulega teele. Võime lõputult kaevata inimese minevikus, liikuda põlvkondade kaupa tagasi ja hekseldada läbi kõik elavad ja lahkunud, tuua välja kõikvõimalikud mustrid ja rollid, aga see ei muuda midagi siin ja praegu, sellel ilusal päeval, mis puud on tukad punaseks võõbanud või kogu lehestiku kollakaks triibutanud ja päike meid oma rõõmsameelsusega lausa üle kuldab. 

Ma ei kõnele siinkohal traumadest ega kriisidest, kuigi praegusel ajal tundub, et pea kõikidel on mingi isiklik trauma-foon. Eks ta ju mõneti või nii ollagi, aga hetkel pean silmas inimese äsja üleelatud šokki, kaotust või leina, mis nõuab erilist ja väga oskuslikku käsitlust. Samuti ei kõnele ma psüühikahäiretest, mis on haiguslikud seisundid ja mille puhul ei piisa niikuinii vaid pereteraapiast. 

Pika jutu lühike kokkuvõte on see, et olen hakanud taipama, et pean enese jaoks avastama “midagi veel”, kui soovin teraapiamaastikul edasi tegutseda. Ja seda midagit ma nüüd otsima asungi. Ma ei tea, kas see võtab vähem või rohkem aega ja kas ma selle üldse leian. Igatahes vajab mu “tööriistakast” uut ja olulist täiendust, sest teate, mul on igav! Ja mul on tekkinud oma praeguses praktikas, seniõpitus, mitmeid vasturääkivusi, asju, millega ma ei saa enam nõus olla. Puudutagu see siis paarisuhte teemasid, lahutusega seonduvat või lastekasvatuslikke küsimusi. 

Hästi palju ujub “turule” igasugust woodood. See ei ole mind kunagi huvitanud. Mingid rännakud, seened ja muu säärane staff pole üldse minu rida. Mulle tundub, et hakkan vist vaatama hoopis veelgi teaduslikuma lähenemise poole. Ehk pean lausa uuesti ülikooli minema. Elame-näeme.