Kui meie koguduse agressiivseim "ullikene" mõni päev tagasi enesel taas "neurootilist erektsiooni" täheldas ja sellega seoses kirikus paar vastavat aktsiooni korraldas, teadsin kohe, et hullude aktiveerumise aeg on jälle kätte jõudnud...
Midagi säärast nagu täna pole ma aga varem kogenud. Keset laste ristimist sisenesid pühakotta kaks noormeest. Kui nad mõlemad korraga mõnda tõsist vaimuhaigust ei põdenud, (mis on äärmiselt ebatõenäoline, sest Paldiski maanteelt polnud põgenenud patsientide kohta häiret antud,) olid nad korraliku narko-laksu all. Sisenedes kiirel sammul, alustas üks neist valjut, madalahäälset laulu, õigemini möirgamist, mistõttu tuli ristimistalitus katkestada. Õpetaja pani kogu oma veenmisjõu mängu, et nad lahkuksid- aga ei midagi. Alles politseiga ähvardades leidis neist ühe hägune mõistus väljapääsu-ukse uuesti üles. Teist aga ei morjendanud seegi. Korrakaitsjate saabumisel avaldas ta tõsist vastupanu ning püherdas päris pikka aega põrandal, enne kui tal käed raudu saadi ja minema toimetati.
Ausalt öeldes oli see paras šokk.
Kui inimene vaatab sulle selgete silmadega otsa, aga sa tajud, et tegelikult on ta täiesti sassis, teda ei huvita absoluutselt, kus ja miks ta on, talitades vaid aju vallutanud mustade jõudude ajel, mis käsivad tal parasjagu näiteks karjuda ning muu variant ei tule kõne allagi, siis pole mõtet rõhuda ei südametunnistusele ega aule-häbile. Sest tal ei ole neid. Teda ennastki peaaegu et ei ole.
Kuidas on inimese elu saanud niiviisi minna? Kui suur osa on tema enda kanda?
Millisest hetkest lakkab aju allumast?
Selliseid küsimusi tuleb mu ametis üsna tihti ette.
Õnneks on liht-ullikesed (loe: mitte sõltlased ja mitte arstliku diagnoosiga) oma eripäradele vaatamata siiski küllaltki etteaimatavate käitumismustritega. Nende aju tuleb erutusprotsessi käivitamisega suurepäraselt (loe: omapäraselt) toime, kuid pidurdusprotsess millegipärast tõrgub. Rahunemine toimub seetõttu üle kivide-kändude ja nõuab professionaalset (tihtilugu aga lihtsalt tavapärasest karmimat) lähenemist. Parim relv on üldsuse huvipuudus.
Ülalmainitust lähtuvalt teavad liht-ullikesed suurepäraselt, kellega tasub "möllata". Nad on natuke nagu etenduse juhid. Ja ühtlasi pea-osatäitjad...
Muide, "narkoparunitega" mu tänane tööpäev ei piirdunud. Kirikus istus veel üks mustade prillidega naine, kes pidevalt närviliselt kohta vahetas ning punase jopega mees, kes iga natukese aja tagant sisse tormas, paaniliselt midagi otsis ning seejärel jälle kiiruga väljus. "Kirsiks tordil" saabus viimasele ristimisele väikest kasvu proua ühes tohutute kingipakkidega. Uskusin ta kindlalt ühe külalistest olevat... Aga tema peitis end hoopis ühes oma "pakimajandusega" külgpinkide taha varjule ning kirikumees juhatas ta seejärel viisakalt välja...
Oli alles tööpäev!
Hullud on tõepoolest aktiveerunud.
Põnev... ja samas nii hirmutav.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar