Kingajuttu

Ühed lehtede sahistamiseks, teised teatrisse! 

 Me oleme Jaaniga mõlemad täielikud kingahullud. Kingi peab palju olema, kingad peavad mugavad olema ja mis kõige hullem - kingad peavad seejuures ka ilusad olema! Hea, kui oleksid värvilised!

Kõrge kontsaga kingad on minu jaoks täiesti out. Olen neid elus piisavalt kandnud, enam ei taha. Just täna panin veel seitse tikk- kontsadega kingapaari äraandmiseks mõeldud kotti. Mul pole neist põrmugi kahju, sest mäletan liig hästi jalavalu, mida need mulle põhjustasid. Ja võitluse nukkidega “kinkisid” ka. 

Praegu armastan kõige rohkem tennise või tossu moodi “käimasid”, selliseid, mis tunduvad jalas mugavad nagu sussid. Selle suve lemmikuteks kujunesidki ühed kuldse äärega tennised, need kandsin praktiliselt ribadeks. Lisaks olid mul alati käepärast mõned paarid eri värvitoonides mugavaid rihmikuid, pluss mõned madalamat sorti kontsaga kingad pidulikeks juhtudeks.

Sel suvel tellisin esimest korda paljureklaamitud paljajalujalatseid. Kaks paari tennise moodi jalanõusid ja kaks paari sandaale. On küll mugavad, aga peab arvestama, et tald on neil üsna õhuke, seega ei pruugi need kõikidele meeldida. Pikal metsateel käimiseks nad ei sobi, poeretkel samas vägagi hästi. 

Kõnniringideks sain Kuressaarest väga mõnusad vetruva tallaga mustad tossud, paraku hakkavad needki tasapisi “ribastuma”. Peatselt kättejõudvaks mägimatkaks ostsin aga korralikud ortopeedilised Salomoni kõnnitossud, käin neid praegu usinasti sisse. 

Jaanil on samuti megailusaid kingi. Hiljuti sai ta kolm paari pilgupüüdjaid eesti tootjalt Uncle Paulilt. Imelised! Kas ka mugavad, seda ma täpselt ei tea. Tal on ka mitmeid vahvaid vabaaja jalatseid ja igat sorti pidu- ja tantsukingi. Eks temalgi ole oma lemmikud ja osad kingad, mis küll hästi ei passi, aga on lihtsalt ilusad. 

Üldse võib öelda, et Jaanil on kingi ja saapaid kokku vähemalt sada paari! Minul on neid hinnanguliselt nii viiekümne kanti. Teate, miks mul poole vähem on? Sest mina olen väga tubli äraandja! Niikui ei sobi, ei meeldi või teeb valu, annan ära! Jaan vist ei raatsi. Nii me siis elamegi nii, et katlaruumis on tema kingi terve toobritäis (selline tünnikujuline kast), pluss veel umbes seitseteist riiulitäit. Las siis olla pealegi. Mingi kiiks peab ju inimesel olema (peale selle, et ta kogub ka veste ja ülikondi).

Põhjus, miks ma seda kingajuttu kirjutan, on see, et läksin täna endale mugavaid ja ilusaid sügisesi “käimasid” ostma, sain ka need, bordoopunase ja mustaga, aga põhiline “noos” olid ühed imelised tumerohelised lakknaha ja pealt väikeste pannaldega saapad! Loretta Vitale. Kus ikka mõned jalanõud võivad kaunid olla! Ja milline ornamendiga konts! Kui nad on samal ajal ka “kahetsusväärselt” mugavad, pole midagi parata… 

Mul on tohutult hea meel, et Jaan pole kunagi kade, vaid rõõmustab alati koos minuga. Temaga koos on nii hea ja kerge olla naine!

Aga tegelikult on ikka ülioluline, mida me jala otsas kanname. Ma ei taha mõeldagi, kuidas naised on pidanud end aegade jooksul täiesti ebanormaalsete jalavarjudega sandistama! Kui hea, et praeguseks on ilu kriteeriumid nii kõvasti teisenenud, et minu tütred ei kanna mitte mingeid kontsasid. Ka tantsukursuste jaoks ja lõpukleitide juurde saime kingad, mis on küll madalad, aga ikkagi kaunid. Piinaajad olgu ka naiste jaoks möödanik!