Esmaspäev, 24. juuni 2013

Mõttekatke

Kui me mere äärde jõudsime, olin nii kohutavalt väsinud, et lausa langesin liivale.
Trio heitis otsemaid riided seljast ja tormas laintesse.
Ning mina tardusin.
Teate, vahel ei olegi rahuloluks rohkem vaja.
On vaja üht valget laeva silmapiiril, mida aeg-ajalt silmitseda.
On vaja lainete rütmilist loksu ja kaldaliivalt taganeva vee turvalist vulinat.
Laste kilkeid kusagil eemal. Teises maailmas.
Pilvedest moodustuvaid kujundeid.
Päikese paitust.
Sooja liiva külje all.
Mööda jalga ronivat sipelgat.
Uitmõtteid.

Nad võimaldasid mulle selle.
Tublid lapsed!
Nüüd jaksan jälle...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar