Laupäev, 29. juuni 2013

Unevajadusest

Nelja-aastaste laste unevajadus ei erine muide oluliselt täiskasvanute omast. Kõige rohkem paari tunni võrra. Samas on nende energiavarud lausa ammendamatud.
Niisiis- mida ma öelda tahan?
Seda, et jõudeaega napib!
Hommikuti on meie reipusetase suhteliselt ühtlane (mis omakorda sõltub suuresti minu öisest unetasemest.). Kuna aga nemad laadivad end Duracelli, mina aga tava- patareiga, ebaühtlustub meie energianivoo esimest korda juba lõuna paiku, mil mina tunnen vastupandamatut soovi graatsiliselt horisontaalasendisse langeda, nemad aga alustavad parasjagu päeva esimese veidi põhjalikuma müratuuriga ning tunnevad end mu (sisepingete tõttu liialt ärevast) "magama!"- hüüdest lausa häirituna. Sisepinged tekkivad muide kartusest, mis siis saab, kui nad magama ei jää. Einoh, tegelikult ei saa siis oluliselt midagi muud, kui et mu unistus lõõgastavast horisontaalist pole määratud täituma- aga sellega peaksin juba ammu harjunud olema.
Kogenud emad ütlevad selle koha peal, et "pole viga, see-eest lähevad varem magama". Aga tutkit brat! Minu omad ei lähe! Kui me üheskoos päevakese kuidagi õhtusse saame lohistatud, on mu kujutelm kaunist siidilinade vahele langemisest asendunud karmi reaalsusega- ma kas kukun jalapealt ja riietega või põrnitsen esmalt tunnikese oma FB- sõprade ideaalilähedasi elusid, uskudes siiralt, et nende viisakad lapsed nende viisakates kodudes FB- välisel ajal ainult magavadki. (Ja oma laste ja pudulojuste lõputul uneajal saavad mu tublid FB-sõbrad, sulnis naeratus huulil, järjestikku mitmeid ideaalilähedasi tegusid teha, need otsemaid seinale riputada ning tuhandeid "laike" ning kommentaare stiilis "oi, kui tubli sa oled!" pälvides õndsalt ohata.) Samal ajal ei suuda mina isegi kööki kraamida. Jätan hommikusse.
 Kui mingil põhjusel juhtub, et minugi trio lõunauinaku- mõtte omaks võtab ning imekombel unemaale purjetab, ei ole olukord veel sugugi roosiline. See on vaid pisut parem variant. Sest sel õhtul nad ei uinugi! Kui meie majja viimaks vaikus saabub, on sügav öö oma mustad varjud ammuilma üle kõige loodu laotanud. Maailm magab. Tahaks ka.
Siiski on pikad õhtud lihtsamad, sest puhanud nelja-aastased oskavad omavahel suurepäraselt mängida. Nii on mul vähemalt sel ajal võimalus midagi (üldsuse meelest kasulikku) korda saata. Või ehk niisamagi istuda...
 Kui viimne päevakangelane unehõlma on vajunud ja ma tasakesi nende pesasid kohendan, kellegi üle ääre rippuva jalakese tagasi voodile tõstan, padja uuesti pea alla sätin ja laialiloobitud riided kokku lapin, mõistan taas, kui õnnelik ma tegelikult olen. Kogu oma väsimuses.
Ma ei pea kellelegi midagi tõestama, et ehk võõraid "laike" koguda.
Olen päriselt olemas.
Mu lapsed on päriselt olemas.
Siin ja praegu.
Just niimoodi nagu oskan.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar