Ma nii armastan Naissaart. Aga ma armastan seda hoopis teistmoodi kui Muhu saart. Armastan seda üksinduses, sügavais mõtteis, isoleerituses.
Mulle ei meeldi siia tulla. Laev, mis siia toob, haiseb hullupööra diisli järele ja kõigub väiksemagi lainetuse puhul küljelt küljele nagu jonnipunn. Mul läheb sedasi süda väga pahaks. Või ajab lihtsalt iiveldama. Aga tulen siiski. Vähemalt kord aastas.
Naissaarel on megalt ilus liivarand! Täiesti puutumatu. Jäljetu. Miljonivaatega Tallinnale.
Minu seltskonnast viitsitakse harva minuga siia tulla. Ikka kirikusse, külasse kohvilauda ja tagasi sadamasse. Aga see ongi hea, et teised teevad teisiti, sest ma tahaksin siin vaikida. Tahaksin siin täita siin oma iga-aastast traditsiooni ja jätta suvega Jumalaga.
Täna on palju adrut. Ja keset laia liivariba kaks suurt jalajälge. Parema ja vasaku omad, otsekui tuleksid taevast ja suunduksid samuti taevasse. Igal juhul tähistavad nad edasiminekut. Kõike ei peagi ju lõpuni mõistma.
Minagi kõnnin nüüd rahulikult edasi otse sügisesse. Muidugi ahmiksin õhtuni seda soolakat adrulõhnalist õhku, kuulaksin laiade lainete ühtlast randumist, mekiksin kibuvitsade mahedat maitset. Unistaksin niisama. Aga ka nii on hästi. Need hetked siin on ka minutitena mõnulemist väärt. Iga-aastaselt.
Neitsi Maarja sündimise pühal, 8.09.2026
Naissaarel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar