Loviisa killud 17.

Topin Loviisale kampsunit selga. Ei saa kuidagi üle pea!
"No misasja", podisen endamisi, "on sul alles suur pea!"
"Suur pea- väike aju!" lõkerdab Loviisa rõõmsalt vastu.

                                                       ***

Loomaaias.
Iga natukese aja tagant ilmub nähtavale uus rämpsu-kohvik (loe: kust saab osta ainult tervisele kahjulikke asju). Iga natukese aja tagant pean rahulikul, kuid kindlal toonil teatama, et siia me kindlasti ei sisene.
Ühe putka ees ei suuda ma enam survele vastu panna. Olgu, siia võib, aga igaüks saab ainult ühe asja!
Trio kaob hetkega putkasse. Järgmisel hetkel aga tormab Loviisa välja tagasi ja karjub täiest kõrist:
"Mina tahan keppi! Keppi tahan, keppi, keppi!!!"
Ümbruskonna naeruturtsatusi trotsides torman putkasse. Jeerum, mida???
Selgus, et tegu oli kepikujuliste pulgakommidega...

                                                     ***

Loomaaias.
Loviisa oli nagu natuke liimist lahti.
Kotkaste juures selgus tõde. Järsk ja halastamatu.
"Kas sulle meeldiks puuris istuda, et kõik sind kogu aeg vahivad, ah???" küsis ta nõudlikul toonil.
"Ega ei meeldiks küll, "pidin tunnistama.
"Ja miks sa arvad, et nendele meeldib?" läks hääleke peaaegu nutuseks.
Ei, ega ma ei arvagi...
Aga- ma ei saanud korraga aru, milles mina süüdi olin.
Tunne oli küll selline, nagu oleksin ise kõik loomad puuridesse toppinud.
See tüdruk ikka oskab...