Veregrupiga viirused

Huvitav, kas kellegi teise peres on ka sedasi, et teatud viirused nakkavad ühe, teatud aga teise veregrupiga inimestele?
Mina olen sellist tendentsi täheldanud sellest ajast, kui kolmikud, kel kõigil V. veregrupp, sündisid.
Et mu jutt liiga jabur ei tunduks (kuigi teoreetiliselt võiks tunduda küll, sest tund aega tagasi mõõtsin endal 39 kraadise palaviku), toon mõne näite.
Kolmekuused kolmikud põdesid hirmsat kõhuviirust. V-le hakkas see nigu niuhti külge- oli teine lausa otsi andmas! Meie Helisega tundsime aga vaid kerget iiveldust.
Teise ( ja loodetavasti viimase) kõhuviirusega oli täpselt sama lugu.
Märtsikuine köhaviiruski murdis mehe koos lastega maha- aga mitte meid!
Samas Helise kurguvalu-viirus on alati ka minul küljes nagu naktsi- ja kolmikud V.-ga on terved nagu purikad!
Nohuga- millesse ma varem ei nakatunud, viimastel aastatel on see aga kahetsusväärsel kombel õnnestunuma hakanud- täpselt samuti! Kui haigestun mina, siis on ka Helis, kui haigestuvad kolmikud, põeb ka V.
Aga väite peale, et mul on vaid külmetus, ma lihtsalt naeran. Sellist haigust nagu külmetus ei ole olemas! Külmetuse taga on alati viirus. Kui inimene saab külma, hakkab organism viirusetõrje asemel keha soojendamisega tegelema ja nii ongi viirusel vaba voli paljuneda- kuni haiguse väljalöömiseni. Mina külmetasin eile hullumoodi. Tegin kehale karuteene. Nüüd kannatan.
Vaat nii. Panen nüüd arvuti kinni.
Ausõna, õpeta nagu oma lapsi... ;)

Suhtlemisest

Kuna saan kolmikute maailmast mitte-tööasjus eemale suhteliselt harva, võin täheldada nelja aasta jooksul välja kujunenud tõsist suhtlemisväsimust. Pigem tahaksin olla paari-kolme sõbra või lausa ainult iseenda seltskonnas, kui trügida massiüritustel võhivõõrastega külg külje kõrval.
Täna toimus Haapsalus suurepärane üritus- eestirootslaste laulupidu, teine omataoline, kusjuures esimene leidis aset kaheksa aastakümmet tagasi. Ilm oli ilus, meeleolu ülev.
Sel hetkel istusin üksi pikal puupingil tagumises reas. Koor oli end laval valmis seadnud, pealtvaatajategi pilgud esinejatele suunatud. Päike säras. Puud kohisesid. Nad sosistasid, et mõistavad mind. Olin tänulik, sest ma ei olnud ju midagi öelnud.... Järsku kaardusid neist kahe lähima massiivsed alaoksad otsekui hiiglaslike labakätena mu pingiotstele ning tõstsid mind tasakesi üles platsi kohale. Ah, milline vaade sealt avanes! Avar ja piiritu! Inimesed all tundusid kui sipelgad. Näe, ka tema on kohal! Ja tema ja tema... Ma lihtsalt vaatlen neid. Ja ma ei peagi neile tere ütlema, neid ülevoolavalt kaisutama ja virila naeratuse ning pingutusest moonutatud häälega "välkommen!" kruuksatama. Ma ei pea järgnevad veerand tundi teemat otsima ning leides lõpuks tavapärase kolmikute-teema, ei pea ma erutusest väriseva häälega seletama, kui vanad nad siis nüüd täpselt on ja kuidas sarnasusega lood. Ja nad ei saagi solvuda, mind ülbeks ja enesekeskseks tembeldada ning edasistel kohtumistel mu olemasolu ignoreerida, näitamaks välja, et see kord on neil meeles- sest nad lihtsalt ei näe mind!
Ja ma kõlgutan seal üleval jalgu. Naeran.
All kogub jõudu laulu kõiki ühendav voog. Mina olen pärlikeest minemaveerenud pärl. Olemas- aga kaugemal. Suhtlusulatusest väljaspool. Kus ükski ainitivahtiv pilk ei ahista, ükski hõlmasthaarav käsi ei küünista ja ühegi sõnamulin ei keeda lõunasöögiks kaasinimese ajusid...
"Kas siia võib istuda?"
Kolksti! Tagasi maa peal. Hetkega.
Näolihased pingulduvad kutselise klouni treenituse tasemel. Paljastuvad irevil hambad. Ilus naeratus? Oh, mis te nüüd! See oli eile... Täna tuleks karta! Tuiksoon on inimkaelal ilusasti näha...
"Muidugi võib!"
Dirigent lõpetab parasjagu kolmandat lugu. Kogu platsi rahvas tormab hullunult minu poole, et küsida, kui vanad need kolmikud siis lõppude lõpuks on ja kuidas on lood sarnasusega.
Puud teevad näo, nagu ei tunneks...
"Oo, see oled sina! Välkommen! Kram! Jaa, lapsed elavad tõepoolest hästi- ei ole kolm, on juba neli, kus aeg alles lendab..."
Lendab.
Vares. Isegi kraaksub õhus.
Ei, vabandust, see oli kaasvestleja. Ta räägib oma lapselastest. Neid on kuus. Kõik nende vanaksjäänud asjad saan ma endale. Värvilisi komme jäi jõuludest üle lausa mitu kilo. Jaa, rootsi lastel on kõige hullemate värvainete peale allergia. Meie omadele käivad küll. Aegumistähtaeg on august kaks tuhat kümme- aga ega seegi midagi tee. Järgmine kord saab autoga tuldud, küll siis mahuvad kõik kastid peale.
Ma pean olema viisakas. Talle meeldib mõelda, et elame endiselt nõuka ajas. Talle meeldib mõelda, et mu koduks on laudadest kokkuklopsitud sara. Ta räägib mõnuga oma viimatisest Itaalia reisist. Ma pean jätma mulje, et ei tea, kus see maa asub. Ma pean õhkama, kui tore. Talle meeldiks, kui ma ütleksin, et lennukipiletid on väga kallid. Et ma käisin bussiga Poolas. Oh, Poola pole ikka see...
Aga mina ei taha viisakas olla.
Hiilin vaikselt väljapääsu poole.
Jätan särgiserva maha- see jääb mu vestluspartneri kätte. Pandiks. Niikuinii leian selle hiljem humanitaarabi kotist. Koos aegunud kommidega- mis koos kaltsudega prügikasti rändavad.
Suu on mul endiselt kõrvuni.
Taamal tõstab dirigent käed....

Jossi killud V

Vahel pole Joss üldse dzentelmen!
Mu sõbranna S. oli külas. S. suitsetab- aga muidu oleme mõlemad oma arust super vormis! :)
Sain Jossi rahutust piidlemisest aru, et tal on midagi keelel. "Pauk" tuli nii möödaminnes, ronimisseinast üles turnides, rohkem nagu iseendale- aga siiski nii, et kõik kuulsid: "Suitsetamine ei ole üldse tervislik, aga vanad naised ei tea seda!"

Jossi killud IV

Joss on dzentelmen.
Vanaema M. tuli õde Ellu sünnipäevale uue soenguga. Olin väheke kriitiline. Olen nimelt näinud märksa õnnestunumaid variante. Mu ristiema, hea inimene, üritas aga olukorda pehmendada lausudes, et talle küll meeldib. Leidmaks oma arvamusele kinnitust, küsis ta ka Jossi arvamust. Joss hindas esmalt Ana juukseid, siis aga heitis kiire pilgu ka üle teiste ruumis viibivate naisinimeste. Tema hinnang oli ühe tubli mehepoja vääriline: "Teie kõigi soengud on ilusad!"

Naisliin

Ööl vastu neljandat juunit aina sadas ja sadas. Rasked vihmapiisad trummeldasid vahetpidamata vastu aknaplekki. Kell sünnitustoa seinal oli jäänud seisma. Olin üksi ja ajatult...
Sinu sünd ja esimesed hingetõmbed panid ajad paika. Pookisid end mu rinna külge uskumatu jõuga. Vaat nii peavad asjad maailmas olema, ütles Su rahulik pilk korrapäraste neelatuste saateks. Ja nii nad jäidki...
Päike näitas end alles seitsmendal. Las ma meenutan!
Tekk. Vanavana tehtud. Ja Sina sellel tekil. Paljas beebi. Päikesekiirte paituses.
Kummardun Su kohale. Imetlen Su siidiseid põski ja selgeid silmi. Siputad ägedalt. Rapsid kätega.
Kohe näha, et kange naine! Nagu me kõik. Meie, naisliin.
Pauliine.
Aino.
Maire.
Mina.
Sina.
Kõik oma lugudega. Erinevad? Ohjaa, näiliselt vägagi.
Kuid ometi- kas pole meis kõigis veidike pauliinelikku halastust, ainolikku sirgjoonelisust, mairelikku õiglusetunnet, minulikku vintskust ja sinulikku sõnakust?
Kirju muster- nagu Su esimesel tekil.
Aga nii oma- ja kordumatu...
Nagu too päev, kui aina sadas ja sadas. Ja nagu kõik päevad ajastu algusest lõpuni.
Ole õnnistatud ja hoitud- Sina, tänane sünnipäevalaps!

Lilleõgardid

Miks ometi arvavad inimesed, et metsalilli peab ilmtingimata noppima?
Ons nad murtuna kaunimad kui ühlase vaibana metsa all?
Ülaseid tassiti meil tuppa ülepäeviti. Ohkasin iga kord. Nad ei seisa ju vaasis! Lõpuks ütlesin. Muidugi- üllatunud silmad. Vanaema ju õpetas, et tuleb korjata!

Praegu õitsevate piibelehtede uimastav lõhn reedab hõlpsasti nende asukoha. (Õnneks mitte meie maja juures.)
Kanäe, juba küünitavadki korjajate hordid oma kondised sõrmed valgete habraste kellukaridade poole.
Veel, veel! Mis sest, et enam pihku ei mahu.
Nopime paljaks!
Vahet pole, kas seisavad vaasis või mitte. Metsa alla ei tohi midagi jääda...

Vastik nõuka-aegne mentaliteet!

Ma tahaksin harjutada

Teate, ma tahaksin harjutada.
Hulluseni.
Võtaksin kõigepealt Bachi prelüüdi ja fuuga h-moll. Mähiksin end pealaest jalatallani sealsete pikkade fraaside võrku ning lainetaksin modulatsioonidel, ootamatuil hüppeil, geniaalseil veepeegeldustel- kindlas rütmis ja kindlas teadmises, et fuuga viimane peateema pedaalis tuleb taas põhihelistikus. Jõuan tagasi koju.
Seejärel paneksin endas helisema Franki prelüüdi, fuuga ja variatsiooni. Teose lõpuosas, teate küll, kus tuleb too imeilus teema palistatuna arpeggiodega vasakus käes- seal muutuksin vulisevaks ojaks. Sätendaksin kuldses päikesepaistes, kosutaksin januste huuli ning kurbade kõrvadele laulaksin sedasama kaunist meloodiat- võidu lindudega.
Nüüd muutuksin loojangu poole kappavaks hobuseks. Liszt. B-A-C-H. Bachi motiiv pedaali forte fortissimos kogub hoogu ning jõuab õige pea vahuste rakmeteni. Aga kes see hull käsib kihutada! Prrrrrrr! Siin on nii vaikne... Surun hingeldamise jõuga tasaseks. Kuulen oma hobusesüdame summutatud tukseid. Kabjad vajuvad rannaliiva. Kidurate põõsaste pikad varjud tähistavad harvasid akorde piano pianissimos. Elu... Kas sinu eest ma kappasingi? Või tahan vaid näha, kuhu päike vajub? Jah, pimedus on päral. Ta kompab mind. Ma astun edasi. Järgneb. Tunnen kuklal ta jahedat hingust. Esimesed galopisammud ei kuuletu hästi. Keha tahaks veel veidike puhata. Kuid suudan end sundida. Walze annab väge ja fortet. Ma ei tea, kas jooksen mööda maad või mööda vett. Tunnetan vaid üha kasvavat jõudu. Mäed lõhenevad. Taevas rebeneb. Viimased akordid ulatuvad päikeseni. Helivõnked täidavad kogu universumi.

Ma tahaksin harjutada. Et kuulda neid ja paljusid teisi mõtteid. Et jõuda äratundmisele. Teistes inimestes. Oma tegudes. Maailma tunnetuses.
Läbi muusika peaks see õnnestuma...

Aga millal ma harjutan?