Lilleõgardid

Miks ometi arvavad inimesed, et metsalilli peab ilmtingimata noppima?
Ons nad murtuna kaunimad kui ühlase vaibana metsa all?
Ülaseid tassiti meil tuppa ülepäeviti. Ohkasin iga kord. Nad ei seisa ju vaasis! Lõpuks ütlesin. Muidugi- üllatunud silmad. Vanaema ju õpetas, et tuleb korjata!

Praegu õitsevate piibelehtede uimastav lõhn reedab hõlpsasti nende asukoha. (Õnneks mitte meie maja juures.)
Kanäe, juba küünitavadki korjajate hordid oma kondised sõrmed valgete habraste kellukaridade poole.
Veel, veel! Mis sest, et enam pihku ei mahu.
Nopime paljaks!
Vahet pole, kas seisavad vaasis või mitte. Metsa alla ei tohi midagi jääda...

Vastik nõuka-aegne mentaliteet!