Laupäev, 1. juuni 2013

Ma tahaksin harjutada

Teate, ma tahaksin harjutada.
Hulluseni.
Võtaksin kõigepealt Bachi prelüüdi ja fuuga h-moll. Mähiksin end pealaest jalatallani sealsete pikkade fraaside võrku ning lainetaksin modulatsioonidel, ootamatuil hüppeil, geniaalseil veepeegeldustel- kindlas rütmis ja kindlas teadmises, et fuuga viimane peateema pedaalis tuleb taas põhihelistikus. Jõuan tagasi koju.
Seejärel paneksin endas helisema Franki prelüüdi, fuuga ja variatsiooni. Teose lõpuosas, teate küll, kus tuleb too imeilus teema palistatuna arpeggiodega vasakus käes- seal muutuksin vulisevaks ojaks. Sätendaksin kuldses päikesepaistes, kosutaksin januste huuli ning kurbade kõrvadele laulaksin sedasama kaunist meloodiat- võidu lindudega.
Nüüd muutuksin loojangu poole kappavaks hobuseks. Liszt. B-A-C-H. Bachi motiiv pedaali forte fortissimos kogub hoogu ning jõuab õige pea vahuste rakmeteni. Aga kes see hull käsib kihutada! Prrrrrrr! Siin on nii vaikne... Surun hingeldamise jõuga tasaseks. Kuulen oma hobusesüdame summutatud tukseid. Kabjad vajuvad rannaliiva. Kidurate põõsaste pikad varjud tähistavad harvasid akorde piano pianissimos. Elu... Kas sinu eest ma kappasingi? Või tahan vaid näha, kuhu päike vajub? Jah, pimedus on päral. Ta kompab mind. Ma astun edasi. Järgneb. Tunnen kuklal ta jahedat hingust. Esimesed galopisammud ei kuuletu hästi. Keha tahaks veel veidike puhata. Kuid suudan end sundida. Walze annab väge ja fortet. Ma ei tea, kas jooksen mööda maad või mööda vett. Tunnetan vaid üha kasvavat jõudu. Mäed lõhenevad. Taevas rebeneb. Viimased akordid ulatuvad päikeseni. Helivõnked täidavad kogu universumi.

Ma tahaksin harjutada. Et kuulda neid ja paljusid teisi mõtteid. Et jõuda äratundmisele. Teistes inimestes. Oma tegudes. Maailma tunnetuses.
Läbi muusika peaks see õnnestuma...

Aga millal ma harjutan?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar