Naisliin

Ööl vastu neljandat juunit aina sadas ja sadas. Rasked vihmapiisad trummeldasid vahetpidamata vastu aknaplekki. Kell sünnitustoa seinal oli jäänud seisma. Olin üksi ja ajatult...
Sinu sünd ja esimesed hingetõmbed panid ajad paika. Pookisid end mu rinna külge uskumatu jõuga. Vaat nii peavad asjad maailmas olema, ütles Su rahulik pilk korrapäraste neelatuste saateks. Ja nii nad jäidki...
Päike näitas end alles seitsmendal. Las ma meenutan!
Tekk. Vanavana tehtud. Ja Sina sellel tekil. Paljas beebi. Päikesekiirte paituses.
Kummardun Su kohale. Imetlen Su siidiseid põski ja selgeid silmi. Siputad ägedalt. Rapsid kätega.
Kohe näha, et kange naine! Nagu me kõik. Meie, naisliin.
Pauliine.
Aino.
Maire.
Mina.
Sina.
Kõik oma lugudega. Erinevad? Ohjaa, näiliselt vägagi.
Kuid ometi- kas pole meis kõigis veidike pauliinelikku halastust, ainolikku sirgjoonelisust, mairelikku õiglusetunnet, minulikku vintskust ja sinulikku sõnakust?
Kirju muster- nagu Su esimesel tekil.
Aga nii oma- ja kordumatu...
Nagu too päev, kui aina sadas ja sadas. Ja nagu kõik päevad ajastu algusest lõpuni.
Ole õnnistatud ja hoitud- Sina, tänane sünnipäevalaps!