Suhtlemisest

Kuna saan kolmikute maailmast mitte-tööasjus eemale suhteliselt harva, võin täheldada nelja aasta jooksul välja kujunenud tõsist suhtlemisväsimust. Pigem tahaksin olla paari-kolme sõbra või lausa ainult iseenda seltskonnas, kui trügida massiüritustel võhivõõrastega külg külje kõrval.
Täna toimus Haapsalus suurepärane üritus- eestirootslaste laulupidu, teine omataoline, kusjuures esimene leidis aset kaheksa aastakümmet tagasi. Ilm oli ilus, meeleolu ülev.
Sel hetkel istusin üksi pikal puupingil tagumises reas. Koor oli end laval valmis seadnud, pealtvaatajategi pilgud esinejatele suunatud. Päike säras. Puud kohisesid. Nad sosistasid, et mõistavad mind. Olin tänulik, sest ma ei olnud ju midagi öelnud.... Järsku kaardusid neist kahe lähima massiivsed alaoksad otsekui hiiglaslike labakätena mu pingiotstele ning tõstsid mind tasakesi üles platsi kohale. Ah, milline vaade sealt avanes! Avar ja piiritu! Inimesed all tundusid kui sipelgad. Näe, ka tema on kohal! Ja tema ja tema... Ma lihtsalt vaatlen neid. Ja ma ei peagi neile tere ütlema, neid ülevoolavalt kaisutama ja virila naeratuse ning pingutusest moonutatud häälega "välkommen!" kruuksatama. Ma ei pea järgnevad veerand tundi teemat otsima ning leides lõpuks tavapärase kolmikute-teema, ei pea ma erutusest väriseva häälega seletama, kui vanad nad siis nüüd täpselt on ja kuidas sarnasusega lood. Ja nad ei saagi solvuda, mind ülbeks ja enesekeskseks tembeldada ning edasistel kohtumistel mu olemasolu ignoreerida, näitamaks välja, et see kord on neil meeles- sest nad lihtsalt ei näe mind!
Ja ma kõlgutan seal üleval jalgu. Naeran.
All kogub jõudu laulu kõiki ühendav voog. Mina olen pärlikeest minemaveerenud pärl. Olemas- aga kaugemal. Suhtlusulatusest väljaspool. Kus ükski ainitivahtiv pilk ei ahista, ükski hõlmasthaarav käsi ei küünista ja ühegi sõnamulin ei keeda lõunasöögiks kaasinimese ajusid...
"Kas siia võib istuda?"
Kolksti! Tagasi maa peal. Hetkega.
Näolihased pingulduvad kutselise klouni treenituse tasemel. Paljastuvad irevil hambad. Ilus naeratus? Oh, mis te nüüd! See oli eile... Täna tuleks karta! Tuiksoon on inimkaelal ilusasti näha...
"Muidugi võib!"
Dirigent lõpetab parasjagu kolmandat lugu. Kogu platsi rahvas tormab hullunult minu poole, et küsida, kui vanad need kolmikud siis lõppude lõpuks on ja kuidas on lood sarnasusega.
Puud teevad näo, nagu ei tunneks...
"Oo, see oled sina! Välkommen! Kram! Jaa, lapsed elavad tõepoolest hästi- ei ole kolm, on juba neli, kus aeg alles lendab..."
Lendab.
Vares. Isegi kraaksub õhus.
Ei, vabandust, see oli kaasvestleja. Ta räägib oma lapselastest. Neid on kuus. Kõik nende vanaksjäänud asjad saan ma endale. Värvilisi komme jäi jõuludest üle lausa mitu kilo. Jaa, rootsi lastel on kõige hullemate värvainete peale allergia. Meie omadele käivad küll. Aegumistähtaeg on august kaks tuhat kümme- aga ega seegi midagi tee. Järgmine kord saab autoga tuldud, küll siis mahuvad kõik kastid peale.
Ma pean olema viisakas. Talle meeldib mõelda, et elame endiselt nõuka ajas. Talle meeldib mõelda, et mu koduks on laudadest kokkuklopsitud sara. Ta räägib mõnuga oma viimatisest Itaalia reisist. Ma pean jätma mulje, et ei tea, kus see maa asub. Ma pean õhkama, kui tore. Talle meeldiks, kui ma ütleksin, et lennukipiletid on väga kallid. Et ma käisin bussiga Poolas. Oh, Poola pole ikka see...
Aga mina ei taha viisakas olla.
Hiilin vaikselt väljapääsu poole.
Jätan särgiserva maha- see jääb mu vestluspartneri kätte. Pandiks. Niikuinii leian selle hiljem humanitaarabi kotist. Koos aegunud kommidega- mis koos kaltsudega prügikasti rändavad.
Suu on mul endiselt kõrvuni.
Taamal tõstab dirigent käed....