Jossi killud 2

Jalutasime trioga oja-ringil. Meist möödus hoogsal sammul üks kepikõndija. Joss hakkas temaga mõõtu  võtma.
Lidus küll ühel, küll teisel pool tervisesportlast, kord veidike ees, siis jälle veidike taga. Ise piilus, kuidas teine reageerib. See tumedapäine naine ilmselgelt meeldis talle!
Tutvuse sobitamisel tasub aga tavaliselt ka midagi öelda. Nii kindluse mõttes...
"Tead," laususki ta viimaks vandeseltslasliku näoga, "kui õde Ellu väike oli, siis ükskord kiirabi ei tulnud talle! Emme pidi taksoga viima!"
Päris intrigeeriv teema võhivõõraga jutupuhumiseks, kas pole? ;)

Mina, jooksja 1.

Et mu suusatajakarjäär sel talvel peale naljakate juhtumite suurt midagi mainimisväärset ei sisaldanud, lõpetasin ka selleteemalise blogimise nii öelda poole pealt. Tegelikult treenisin hambad ristis Harku ringe mõõtes lausa märtsi lõpu- kui mitte aprilli alguseni.
Nüüd on aga lumi jäädavalt läinud ja kuuma aeroobikasaali asemel kisub kangesti jooksurajale.
Jooksmisega on Harku metsas lihtne. Seal treenib küll umbes sadakond erinevat rattaklubi ja pedaalisõtkujaid vuhiseb  üsna pidevalt mööda. Jooksjaid on aga vähevõitu. Täna nägin kolme.
Esimesed kaks jooksid vastassuunas. Ühel neist laperdasid käed nagu tiivikud. Ta lasi seda rahus sündida, otsekui ei aimaks üldse, misjaoks need tilbendised külge on kasvanud. Teine tegi vist parasjagu selgitustööd. Tema käed ei liikunud, vaid puhkasid kenast rinnaku kohal, randmed ülespidi- just nii nagu lapse joonistatud sitsiva koera pildil. Mis kõige tähtsam- tempo oli mõlemal mehel rahustavalt aeglane.
Kolmas jooksja küll möödus minust, aga ei mõjunud kuigivõrd veenvalt. Ta oli suur nagu hobune. Jooksusammgi meenutas rohkem kappamist. Hingeldamise järgi võis vabalt öelda, et tegu pole asjatundjaga. Usun, et pulsikell oleks tolle mehe küljes lihtsalt lõhkenud.
Ning mina ise?
Ah, mis sellest rääkida!
Ühest kepikõndijast jooksin mööda.
Alustuseks hea küll :)

Loviisa õnn

Tulin Lätist. Loviisa oli mind pikisilmi oodanud.
Järgmisel hommikul, kuskil kella seitsme paiku, ronis ta mulle kaissu ning jälgis mu magamist õndsal pilgul, otsekui uskumata, et see olen tõepoolest mina.
"Kas sa oled õnnelik," küsisin uneseguselt.
"Õnnelik olen, jah!" tõdes tüdruk.
"Mille üle sa kõige õnnelikum oled?" nõudsin täpsustust,(arvates, et tean vastust ette).
"Selle kukekommi üle, mis sa mulle tõid", sosistas ta. 

Miks ometi nii valjult?

Mängisin täna Jaani kirikus matuse ja ristimise. Väljas, Vabaduse platsil, toimus samal ajal veteranide päevale pühendatud kontserdi proov. Olen ennegi analoogsete ürituste ajal kirikus mängimas olnud. Tänane oli aga otsesõnu õudus kuubis!
Et muusikalise maitse üle võib vaidlema jäädagi, siis seda ma üldse ei puuduta. Mind huvitab vaid see, kes oli tänase kontserdi sihtrühm- kas Afganistaanis ning mõnes muus sõjakoldes kurdiks jäänud sõdurid või üleüldse kõik kurdid ja poolkurdid eesti inimesed? Norm-kuuljatel, ütlen ausalt, sellele üritusele küll asja ei olnud (noh, kui nad just kiirelt vaegkuuljateks saada ei igatsenud). Peale tööd jooksin kiriku kõrval seinud autosse, näpud kõrvades, sest teistmoodi lihtsalt ei olnud võimalik, valus hakkas!
Ilmselt saate juba aru, kuhu sihin. Minu mõistus lihtsalt ei võta, miks ometi peavad säärased üritused perversse (vabandust väljenduse eest, mõtlesin tükk aega sama tugevusastmega viisakamat sõna, aga ei leidnud) heli tõttu rikutud saama? On see veel üks viis ajude kompostimiseks? Mingi teatud (hullumiseelse) seisundi saavutamiseks? On see (kurdistunud) korraldajate meelest lahe? Kutsuv? Meeleolu loov?
Matus algab tavaliselt vaikse orelimuusikaga. Täna piinati sel ajal kitarre (võibolla popmuusika maailmas nimetatakse säärast helitekitamist häälestamiseks?). Läbilõikavad glissandod kihutasid otsekui noalöökidena Griegile sisse. Torn vappus ähvardavalt.
Kirstu väljakandmise ajal mängitava Wagneri võttis õuel üle Termikas, röökides üle raju ja tormituulte: "...ja pärast kõike seda valmis oled kohtuma surmagaaa... " Einoh, tõepoolest!
Ristimise hitt oli tavapärase repsi asemel hoopis iseäralik: "Minu viiskudel on virts, mul on iseloomu vähe- kuid surun mütsi pähe, jah, surun mütsi pähe..." Olin selleks ajaks alumise oreli taha kolinud, et altari ees toimuvast üht-teist ka minuni kuulda oleks. Koraaligi püüdsin väljastkostvasse trummitümpsu sobitada, aga tüüp läks pidevalt kiiremaks, nii et tuli alla anda...
Õhtul näidati samalt ürituselt otsepilti Aktuaalsele Kaamerale. Repoter üritas toimuvast ülevaadet saada, esitades ühele asjaga seotud naisterahvale küsimuse sõna otseses mõttes röökides. Too kisendas vastu, et "ega ma midagi ei kuule!" Klõpsasin teleka kinni.
Meie ümber on müra. Meie sees on müra.
Kirik väriseb. Süda ka.

"Poisid, lõpetame korraks mängu, las matuserongkäik läheb ära...", jäi neil täna ütlemata.
Paar-kolm minutit lugupidamist.
Kõigest paar-kolm minutit vaikust!
Ehk oleks meeldima hakanud?

"Kepitajate" ühine puudujääk

Hästi palju kepikõndijaid on liikvele pääsenud. 95% neist kõnnib aga nii, et keppidel pole mingit muud otstarvet, kui et hoiavad ehk pikali kukkumast. Ometi saaks õigesti "kepitades" vägagi tõhusalt treenida just seda lihast, mis vanematel naistel kõige koledamini lotendama kipub.
Aga mina seda neile kõigile ka üle aia hüüdma ei hakka!

Lihtsalt armas!

Tulime just veidi aega tagasi V.-ga restoranist. Mulle mõjub igasugune vaheldus äärmiselt värskendavalt, ja kui juurde arvestada maitsev toit ning võimalus rahulikuks jutuajamiseks, kuna ainsateks vahelesegajateks olid toitu serveerivad kelnerid, oli see üsna soodne pinnas hea tuju tekkeks.
Koju jõudes trio juba ootas. (Nad ootavad alati, ka siis, kui ma vaid viieks minutiks välja lähen.) Seekord oli aga vastuvõtt veelgi erilisem. Lisann rabas mind kätest, vaatas suuril silmil otsa ning hüüdis üle toa: "Emme, sa oled nii ilus!"
Kas ei kooru siit välja terve elufilosoofia? Õnne valem?
Selliseid päevi võiks ainult rohkem olla...

Pealepressitud teema

"Mispärast teie lapsed lasteaias ei käi?"
Soohhh...
Õhtusöök oli olnud maitsev, vestluskaaslased toredad- ja nüüd siis jälle üle pika aja see teema.
Huvitav, et teatud teemad ajavad mind kurgust krampi, puudutagu need siis laste vaktsineerimist, haiguste alternatiivravi, kollektiivi mõju inimloomuse kujunemisel või mingit muud kõneainet, milles end aeg-ajalt "vastuvoolu ujujana" tunnen- igal juhul tekkib minus sääratel puhkudel mingi kõrgendatud valvelolek, ütleme lausa intuitiivne kaitseseisund...
"Mina igal juhul soovitaksin!" See kõlas nagu käsk!
V. vaatas abiotsivalt minu poole. Olin end diivanile mõnusasti kerra tõmmanud ja mul ei olnud mingit tahtmist hakata pidama loengut omaenese väärtushinnangutest ning nende kujunemise põhjustest. Juba majja sisenedes ja paari lause vahetamisest olin intuitiivselt tunnetanud selle pere elustiili ja mõttemaailma- mis ei olnud ju sugugi valed, ainult natuke teistsugused- ja mis ei takistanud meid sugugi üheskoos suurepäraselt aega veetmast.
Kunagi kahekümnendates eluaastates, Helise noore emana, oli mul veel tahtmist ja viitsimist oma tõekspidamisi aeg-ajalt kuuldavale tuua ja nende üle kirglikult vaielda- eks see oli vast seotud isiksuseks kasvamise võlude ja valudega- nüüd aga püüan seda iga hinna eest vältida, mida aeg edasi, seda enam...
"Kas sa tahad, et su poisist mingi pehmo kasvaks?"
Paistis, et seekord pole siiski pääsu...
V. juba niheleski, tunnistades, et poisi tundlikkus on, jah, üsna suur probleem.
Kõrikramp laiendas haaret, hõlmates märkamatult kogu õlavöötme. Diivan kivistus istumise all.
Niisiis- lasteaeda tuleks panna selleks, et inimesest juba varajases nooruses nn "pehmed väärtused" välja juurida? Et õpiks jalaga ust lahti lööma? Et niidaks juba enne dialoogi tekkimist "vastase" jalust? Et kilbistaks end pideva kaitseseisundiga? Maailmas, kus tunnetel pole niigi kohta...
Jah, mu poeg on õrnahingeline. Aga mis siis? Ta on, muide, vaid nelja-aastane...
"Läheb kooli ja saab kohe peksa!"
Seda viimast lausudes avas pereisa uue õlle ja mina avaldasin arvamust, et "eks meil ole ka nüüd aeg minema hakata..."

Huvitav, sellises valguses pole ma veel lasteaia-teemat vaadelnudki.
Arvasin seni, et nii dresseeritakse võitluskoeri...