Neljapäev, 18. aprill 2013

Pealepressitud teema

"Mispärast teie lapsed lasteaias ei käi?"
Soohhh...
Õhtusöök oli olnud maitsev, vestluskaaslased toredad- ja nüüd siis jälle üle pika aja see teema.
Huvitav, et teatud teemad ajavad mind kurgust krampi, puudutagu need siis laste vaktsineerimist, haiguste alternatiivravi, kollektiivi mõju inimloomuse kujunemisel või mingit muud kõneainet, milles end aeg-ajalt "vastuvoolu ujujana" tunnen- igal juhul tekkib minus sääratel puhkudel mingi kõrgendatud valvelolek, ütleme lausa intuitiivne kaitseseisund...
"Mina igal juhul soovitaksin!" See kõlas nagu käsk!
V. vaatas abiotsivalt minu poole. Olin end diivanile mõnusasti kerra tõmmanud ja mul ei olnud mingit tahtmist hakata pidama loengut omaenese väärtushinnangutest ning nende kujunemise põhjustest. Juba majja sisenedes ja paari lause vahetamisest olin intuitiivselt tunnetanud selle pere elustiili ja mõttemaailma- mis ei olnud ju sugugi valed, ainult natuke teistsugused- ja mis ei takistanud meid sugugi üheskoos suurepäraselt aega veetmast.
Kunagi kahekümnendates eluaastates, Helise noore emana, oli mul veel tahtmist ja viitsimist oma tõekspidamisi aeg-ajalt kuuldavale tuua ja nende üle kirglikult vaielda- eks see oli vast seotud isiksuseks kasvamise võlude ja valudega- nüüd aga püüan seda iga hinna eest vältida, mida aeg edasi, seda enam...
"Kas sa tahad, et su poisist mingi pehmo kasvaks?"
Paistis, et seekord pole siiski pääsu...
V. juba niheleski, tunnistades, et poisi tundlikkus on, jah, üsna suur probleem.
Kõrikramp laiendas haaret, hõlmates märkamatult kogu õlavöötme. Diivan kivistus istumise all.
Niisiis- lasteaeda tuleks panna selleks, et inimesest juba varajases nooruses nn "pehmed väärtused" välja juurida? Et õpiks jalaga ust lahti lööma? Et niidaks juba enne dialoogi tekkimist "vastase" jalust? Et kilbistaks end pideva kaitseseisundiga? Maailmas, kus tunnetel pole niigi kohta...
Jah, mu poeg on õrnahingeline. Aga mis siis? Ta on, muide, vaid nelja-aastane...
"Läheb kooli ja saab kohe peksa!"
Seda viimast lausudes avas pereisa uue õlle ja mina avaldasin arvamust, et "eks meil ole ka nüüd aeg minema hakata..."

Huvitav, sellises valguses pole ma veel lasteaia-teemat vaadelnudki.
Arvasin seni, et nii dresseeritakse võitluskoeri...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar