Et mu suusatajakarjäär sel talvel peale naljakate juhtumite suurt midagi mainimisväärset ei sisaldanud, lõpetasin ka selleteemalise blogimise nii öelda poole pealt. Tegelikult treenisin hambad ristis Harku ringe mõõtes lausa märtsi lõpu- kui mitte aprilli alguseni.
Nüüd on aga lumi jäädavalt läinud ja kuuma aeroobikasaali asemel kisub kangesti jooksurajale.
Jooksmisega on Harku metsas lihtne. Seal treenib küll umbes sadakond erinevat rattaklubi ja pedaalisõtkujaid vuhiseb üsna pidevalt mööda. Jooksjaid on aga vähevõitu. Täna nägin kolme.
Esimesed kaks jooksid vastassuunas. Ühel neist laperdasid käed nagu tiivikud. Ta lasi seda rahus sündida, otsekui ei aimaks üldse, misjaoks need tilbendised külge on kasvanud. Teine tegi vist parasjagu selgitustööd. Tema käed ei liikunud, vaid puhkasid kenast rinnaku kohal, randmed ülespidi- just nii nagu lapse joonistatud sitsiva koera pildil. Mis kõige tähtsam- tempo oli mõlemal mehel rahustavalt aeglane.
Kolmas jooksja küll möödus minust, aga ei mõjunud kuigivõrd veenvalt. Ta oli suur nagu hobune. Jooksusammgi meenutas rohkem kappamist. Hingeldamise järgi võis vabalt öelda, et tegu pole asjatundjaga. Usun, et pulsikell oleks tolle mehe küljes lihtsalt lõhkenud.
Ning mina ise?
Ah, mis sellest rääkida!
Ühest kepikõndijast jooksin mööda.
Alustuseks hea küll :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar