Tulin Lätist. Loviisa oli mind pikisilmi oodanud.
Järgmisel hommikul, kuskil kella seitsme paiku, ronis ta mulle kaissu ning jälgis mu magamist õndsal pilgul, otsekui uskumata, et see olen tõepoolest mina.
"Kas sa oled õnnelik," küsisin uneseguselt.
"Õnnelik olen, jah!" tõdes tüdruk.
"Mille üle sa kõige õnnelikum oled?" nõudsin täpsustust,(arvates, et tean vastust ette).
"Selle kukekommi üle, mis sa mulle tõid", sosistas ta.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar