Miks ometi nii valjult?

Mängisin täna Jaani kirikus matuse ja ristimise. Väljas, Vabaduse platsil, toimus samal ajal veteranide päevale pühendatud kontserdi proov. Olen ennegi analoogsete ürituste ajal kirikus mängimas olnud. Tänane oli aga otsesõnu õudus kuubis!
Et muusikalise maitse üle võib vaidlema jäädagi, siis seda ma üldse ei puuduta. Mind huvitab vaid see, kes oli tänase kontserdi sihtrühm- kas Afganistaanis ning mõnes muus sõjakoldes kurdiks jäänud sõdurid või üleüldse kõik kurdid ja poolkurdid eesti inimesed? Norm-kuuljatel, ütlen ausalt, sellele üritusele küll asja ei olnud (noh, kui nad just kiirelt vaegkuuljateks saada ei igatsenud). Peale tööd jooksin kiriku kõrval seinud autosse, näpud kõrvades, sest teistmoodi lihtsalt ei olnud võimalik, valus hakkas!
Ilmselt saate juba aru, kuhu sihin. Minu mõistus lihtsalt ei võta, miks ometi peavad säärased üritused perversse (vabandust väljenduse eest, mõtlesin tükk aega sama tugevusastmega viisakamat sõna, aga ei leidnud) heli tõttu rikutud saama? On see veel üks viis ajude kompostimiseks? Mingi teatud (hullumiseelse) seisundi saavutamiseks? On see (kurdistunud) korraldajate meelest lahe? Kutsuv? Meeleolu loov?
Matus algab tavaliselt vaikse orelimuusikaga. Täna piinati sel ajal kitarre (võibolla popmuusika maailmas nimetatakse säärast helitekitamist häälestamiseks?). Läbilõikavad glissandod kihutasid otsekui noalöökidena Griegile sisse. Torn vappus ähvardavalt.
Kirstu väljakandmise ajal mängitava Wagneri võttis õuel üle Termikas, röökides üle raju ja tormituulte: "...ja pärast kõike seda valmis oled kohtuma surmagaaa... " Einoh, tõepoolest!
Ristimise hitt oli tavapärase repsi asemel hoopis iseäralik: "Minu viiskudel on virts, mul on iseloomu vähe- kuid surun mütsi pähe, jah, surun mütsi pähe..." Olin selleks ajaks alumise oreli taha kolinud, et altari ees toimuvast üht-teist ka minuni kuulda oleks. Koraaligi püüdsin väljastkostvasse trummitümpsu sobitada, aga tüüp läks pidevalt kiiremaks, nii et tuli alla anda...
Õhtul näidati samalt ürituselt otsepilti Aktuaalsele Kaamerale. Repoter üritas toimuvast ülevaadet saada, esitades ühele asjaga seotud naisterahvale küsimuse sõna otseses mõttes röökides. Too kisendas vastu, et "ega ma midagi ei kuule!" Klõpsasin teleka kinni.
Meie ümber on müra. Meie sees on müra.
Kirik väriseb. Süda ka.

"Poisid, lõpetame korraks mängu, las matuserongkäik läheb ära...", jäi neil täna ütlemata.
Paar-kolm minutit lugupidamist.
Kõigest paar-kolm minutit vaikust!
Ehk oleks meeldima hakanud?