Piirid

 Minu elu põhiülesanne tundub olevat turvaline piiride kehtestamine. Laiemas laastus ehk piiride kehtestamine üldse. Ma ei mäleta küll oma lapsepõlvest väga regulaarset piiridest ülesõitmist, kuid küllap neid olukordi siiski oli, miks muidu pean sellega nüüd, täiskasvanueas, ikka veel nii intensiivselt tegelema.

Oma piiride kehtestamise ülesannet on mulle õpetama tulnud vähemalt kolm inimest. Igaüks ise moel. Olen selle ülesandega mitmeid kordi ebaõnnestunud.  Viimati täna. (Sestap ka Piirihiire luuletus tänasesse päeva.) Ma ei saa tihtilugu aru, mida teen valesti ja millal täpsemalt läheb asi lappama.

Ilmselt on asi selles, et ma ei kehtesta oma piire piisavalt aegsasti ja kui mu piiridest juba üle astutakse ja ma seda viimaks tajuma hakkan, on minupoolne olukorrale reageerimine valulik ja äge. Eeldan nimelt inimestest ainult head, kuid paraku unustan, et inimesed ei muutu. 

Harva astuvad üle piiri need, kellest ei tea seda oodatagi. Eks ootamatus olegi võimalik ainult esimesel korral, niisiis on enamus piiriületajatest oma üleastumist või tendentsi seda teha mulle varem juba korduvalt näidanud. 

Küllap ei oska ma oma piire ikkagi piisavalt selgelt nähtavaks teha. Miks muidu on mu teele sattunud nii patoloogilised valetajad, kroonilised petjad, kui emotsionaalselt väga ebastabiilsed mehed. Jah, tavaliselt on tegu meestega. Peaaegu alati lähisuhtega. (Tõsi, ka mõni sõbranna on vahel mõnes valdkonnas piire kombanud, aga nendega on kuidagi lihtsam toime tulla.)

Mõelda vaid, ma ei ole seda ülesannet siiani korralikult ära õppinud! Ometi saadeti mulle kõrgemalt poolt lausa kirikuõpetaja isiklikult näitama, kuidas mu piiridest mõnusate kurvidega üle saab kärutada - aga ikka suutsin alles tagantjärgi taibata, kui osavalt ta seda tegi. Äratundmisele jõudes reageerisin muidugi ülalmainitud viisil – hilinemisega ja nii raevukalt, et rusud taga.

Mõnel juhul ei ole muidugi muud võimalustki, kui kas võidelda, põgeneda või surnut teeselda. Näiteks emotsionaalse vägivalla korral ei saa mingeid piire kehtestada, olgu siis aegsasti või hilinemisega. Neist sõidetakse üle niikuinii. Vanad mustrid toovad ükskõik kui väikese kriisi korral inimeses elava tegelikkuse taas esile. Rahuseisundi säilitamiseks peaks käima vaid kikivarvul ja kõigega nõustuma. Tänane juhtum illustreerib paraku just sellist olukorda. Ükskõik kui pehmelt piiride kehtestamist ka teha püüad, lõpeb asi ikkagi katastroofiga. 

Niisiis on isiklike piiride näitamine ja hoidmine üks raske ja närvesööv asi. Äkki tuleks mu ellu nüüd mõni selline inimene, kelle läheduses ei peaks üldse mingi piiriküsimusega tegelema? Ahoi, kas mõni selline on üldse olemas? 

Arvamuslugu

Lõpuks ometi uus koolimaja ja oh rõõmu, nii kodu lähedal!

See lause võiks ehk kõige paremini väljendada minu selleaastaseid tundeid seoses mu 13-aastaste kolmikute kooliminekuga. Püha Johannese Kool, mille seitse aastat tagasi oma triole turvaliseks õpinguteeks välja valisime, kõnetas lisaks sügavalt kristlikule taustale sellega, et juba toona oli seatud sihiks saada päris oma koolimaja kuhugi Nõmme kanti. Nüüd, laste seitsmenda klassi hakul ehk ajal, mil täpselt pool kooliteed käidud, see unistus viimaks täituski!

Miks just Püha Johannese Kool? Minu esmamulje oli sügav rahuseisund, mis selles majas viibides tekkis. Kui mu lapsed kaheksa aastat tagasi eelkooli läksid - mäletan, et see algas pärastlõunal, kui toonase algkooli tunnid olid juba lõppenud - mängis fuajees vaikne Arvo Pärdi muusika. Absoluutselt igasse ruumi oli paigutatud ikoon. Märksõnaks oli vaimne tasakaal.

Kui mu trio alustas õpinguid esimeses klassis, kolis kool vanalinnast, kus ta algselt ruume rentis, suurematele pindadele Mustamäel. See oli suur kergendus. Ma ei kujutanud nimelt hästi ette, mismoodi suudaksin igapäevaselt, hommik hommiku järel, ummik ummiku järel, tukkuvate lastega kesklinna poole sõita, kui endal sinna nii vara tööasjagi pole. Aga mitte see ei olnud peamine - ka Mustamäele sõites ei õnnestunud igapäevaselt ummikuid vältida - põhiline, mida siiani meenutan, oli absoluutselt igal koolihommikul toimuv palvus. Laste algklassides osalesin neis tihti isegi.

Küllap teavad kõik emad-isad, kui närvilised võivad vahel olla päeva algused. Liiga hiline ärkamine, paha tuju, ootamatult kadunud või määrdunud riided, suus liiga aeglaselt ringikeerlev puder ja muu tühitähi võib kergesti plahvatuseks eskaleeruda. Lakkamatu autoderodu, punased foorituled, allalastud tõkkepuud ja kellaga võidu sõitvad emmed-issid süvendavad ärevust veelgi. Kui aga koolimajas võtab väikese inimese vastu hiirvaikus, millest kasvab välja vaikne laul "Taevane Kuningas, Sa trööstija, Sa tõe Vaim, kes Sa igas paigas oled...", muutub kogu maine sagin ja trall hetkega täiesti tühiseks. Lõpupalvesse võetakse kõik õpilased, kõik õpetajad ja - kui südantsoojendav see on - kõik emad - isad. Nimeliselt. Iga päev. 

Aga tulles tänasesse, siis loomulikult kuulub meiegi koolimineku juurde täiesti tavaline elu, mida ei anna kuidagi vältida. Augusti lõpul, kui uues koolimajas veidi abiks tuli käia, sositas nii mõnigi mulle imestades kõrva "kui suureks nad on kasvanud!" Enda laste kasvu ju ei märka, teiste pealt tuli aga sama tunnistada. Minu jaoks tähendas see lause veel mõndagi, põhiliselt paraku rahas mõõdetavat - nimelt vaat et poetäit uusi hädavajalikke asju, sest vanadest oli tõepoolest välja kasvatud. Püksid, särgid, kampsunid ja jalanõud on vaid esimesed, mis meenuvad. Ikka kolmekordselt, kuis siis muidu! Ja sedagi teame vast kõik, et teismelise maitse võib kuuluda müstika valdkonda, mistõttu tuli vahel poe proovikabiinide najal passida ikka minestuse piirini! 

Teiseks kolmikute koolisaatmisega kaasaskäivaks nn poomistunde-tekitajaks on ihaldatavad huviringid. Kui üks tütar arvas, et tema võiks sel õppeaastal käia kunstikoolis ja musitseerida elektrikitarril, teine valiks häämeelega kunsti kõrvale klaveritunnid, jõusaali ja jaapani keele ning poeg-kolmik piirduks tagasihoidlikult "mingi spordiasjaga", siis juba nende üksuste kokkuliitmine lisab kuuldavasti neljakordseks tõusvate gaasi- ja elektrihindade ansamblisse tugeva konkurendi - rahakotti suure ja narmendava augu tekitamises.  

Aga muidu on kõik hästi. Uus Püha Johannese Kool on imeilus. Mu laste klassiruumidest avanev vaade naelutab pilgu rohelusse, rammusalt lõhnavasse mustikametsa. Sisustuses moodustavad helgetes toonides rahuliku ansambli ühtaegu ühendatus ja eraldatus - esimene lükandseinte abil hiigelsuureks ruumiks muutetava aatriumi, kabeli, võimla ja söögisaali osas, teine hoone eri tiibadesse suunduvate koduklasside ja seeläbi "oma tunde" tekkimise võimaluse osas. 

Ka laiemas plaanis on asjad hästi - koolid ja kirikud on avatud, loodetavasti jäävadki, hoolimata kõigest ähvardavast. Lastele ja noortele oleks see hädavajalik. Kui meie, täiskasvanud, tuleme isolatsiooniga toime, siis nemad mitte ja tagajärjed vaimsesse tervisesse ei lase end kaua oodata. Minu meelest oleks see üks ääretult vajalik palvesõnum algavasse kooliaastasse meie kõikide poolt.

Andestamisest

 Nüüd siis andestamisest- või õigupoolest mitte-andestamisest.

Hakkasin mõtlema, et olen juba lapsest saati olnud see, kellele oma probleeme kurdetakse. Kunagi arvasin, et see on väga hea isikuomadus - noh, peaaegu nagu valmis psühholoog. Nüüd, kus minu töö ongi professinaalne inimeste aitamine, ei arva ma säärasest asjast enam mitte midagi. Natuke lausa kahetsen, et nii toetav olin ja nii kohutavalt palju oma väärtuslikku aega raiskasin. Arvasin vist tõsimeeli, et minu nõuannete peale tuleb mu tuttavate eludes mingeid muutusi. See, et muutused tulevad, kui inimene ise otsustab muutuda, ma toona ei teadnud. Teiseks - tuleb ikka valida, kelle muresid kuulata ja kelle omi mitte. Seda ma ka toona ei teadnud. See selleks.

Mind ennast tahetakse läbi elu võtta rõõmsameelse ja naerusuisena. Enamasti ma seda ka olen, aga mitte alati. Minu murekohtadega tulevad toime ülivähesed ja sedagi hooti. Ei, ma ei heida seda ette. Mu tutvusringkonnas ei ole lihtsalt eriti palju "isehakanud psühholooge". Vahel tahaks muidugi lihtsalt halada, aga olen sellegagi ettevaatlik. Nad ei pruugi mu halaga toime tulla, nad võivad peale seda lausa ära kaduda ja mitte kunagi küsida, kuidas mul nüüd läheb ja mulle jätab see tühja tunde. 

Tegelikult vajatakse sõpradelt hoopis tunnustust. Arutasime seda teemat ükskord Helisega pikalt. Mulle meeldiks küll väga, kui mind pigem tõstetaks, innustataks, minusse usutaks, minu tugevaid külgi märgataks, kui et seataks kahtluse alla, olgugi et möödaminnes, naljaga pooleks. Helis ütles end vajavat sama. Leidsime mõlemad, et tõelisi toetajaid on uskumatult vähe. Eks sellel ole oma põhjuseid ka. Kui endal asjad keerukad, on palju lihtsam ka teist veidi allapoole tõmmata á la pole sa midagi nii eriline... Siiski võin olla õnnelik, et üksikutes teemades leidub toetajaid küll ja enam.

Nagu aru saate, hiilin külg ees selle va andestamise teema poole...

Mul on elu jooksul olnud paar paarisuhtet, mida pean tähendusrikkaks. Üks oli verinoorelt, teised kaks hiljem. Ma ei saa ühegi puhul öelda, et mind ei ole kuulatud. On küll, aga ainult mugavustsoonis - siis kui olen muredeta ja emotsionaalselt toimetulev. Siis olen saanud lõputult rääkida ja arutada. Aga kummaline, et üheski suhtes ei ole toime tuldud minu kurbuse, mure või valuga. Minupoolsete probleemide ilmnedes olen jäänud liiga paljudel kordadel täiesti üksi, vähe sellest, mu lähedusest on sõna otseses mõttes minema joostud või mingiks ajaks suisa ära kaotud. Pildid neist situatsioonidest ei taha ega taha mälust kaduda. Võtsin need eile lausa ükshaaval ette. Ei, hoopiski ei saa ma öelda, et kannan neid päevast päeva endaga kaasas! Nad on lihtsalt nagu hoiatusmärgid teel. Aeg-ajalt meenuvad.

Mõned üksikud neist piltidest sisaldavad muidugi ka traumaatilist kogemust. Seda, kuidas mulle tehakse meelega haiget ja mul pole võimalik enese kaitseks midagi teha. Ka sääraseid mälupilte esineb kõikidest mulle olulistest lähisuhetest. Kuidas siis selle andestamisega ikkagi on?

Ma ei ole eriline märtri-tüüp. Pigem oli mul tendents hambad ristis kannatada. Kõige valusamad mälestused kerkivad esile umbes selle blogi algusaegadest. Seda vist seetõttu, et enne trio sündi sain väga paljuga ise hakkama. Miks ma juba toona oma vajaduste eest ei seisnud, on juba mu isikliku arengu küsimus. Ma ei osanud. Peale trio sündi puudus selleks aga tükk aega võimalus. Tegelesin pelgalt ellujäämisega. Ja alles siis hakkasin seda õppima.

Muidugi on ka mu terapeudiks kasvamise teekonnal seda teemat mitmel korral avatud, aga ilmselt olen neid seiku siiski vähendanud, lahjendanud või tühistanud. Ma ei kujutanud ette, et halvad mälupildid võivad jääda nii kauaks ajaks hinge! Jututeemaks tulid nad muide pelgalt seetõttu, et selle kohta küsiti.

Niisiis, peaksin nagu andestama. Aga mina ei suuda kõike andestada. Eriti nüüd, kus minult on hakatud üha enam ootama abi ja mõistmist, ärakuulamist ja kaasaelamist, toetust ja innustust, (sest aastad on ju läinud ja kaua siis ikka solvumises ja pahameeles elada). Ma ei tea, kas see tundub kõrvalt vaadates kummaline, aga ma ei suuda! Ma ei suuda uskuda inimeste headusesse, keda olen lubanud enese lähedale ja kes poriste kirsasaabastega on üle mu südame marssinud. Samas, kordan veel, ma ei mõtle neile teemadele päevast päeva. Lihtsalt tundub, et see teema võtab üsna suure tüki võimalusest rahuseisundile.

Tänaseks olen oma reaktsioonides siiski palju julgemaks muutunud. Mul on palju rohkem ükskõik, mis minust arvatakse ja kristlikus keeles väljendades ei keera ma sugugi parempoolse kõrvakiilu korral vasakut ette, vaid lajatan lahtise käega vastu. Ülekantud mõttes muidugi! Ma ei lepi enam väärkohtlemisega, mitte mingil määral, saagu mis saab. Ja seesugusest vastusest saab juba igaüks aru. 

Viimati andsin ühe emotsionaalse kõrvakiilu veidi vähem kui nädalapäevad tagasi. Oh, kuidas hakkas kergem! Reageerisin igati adekvaatselt, olin tubli! Andestamisest on asi muidugi kaugel. Ahjaa, üks asi veel- kui vabandust ei paluta, siis ei saagi ju andestada. Aga hea, et minust ei ole mingit nurka nutmajääjat, vaikset kannatajat. Mul pole valehäbi oma haigetsaamist välja näidata. Asjad olgu selged ja klaarid. 

Kõige ülalmainitu valguses olen välja mõelnud ühe lihtsa reegli, mis kehtib kõikidele. Kui mina olen toetav, mõistev ja tähelepanelik ning jagan oma aega ja emotsionaalseid paitusi, siis soovin seda ka tagasi saada. Kui seda anda ei suudeta või kui mu usaldust on reedetud, tuleb mul hoida kindlat distantsi ja säästa oma aega. Mitte midagi pole parata. 

Ma ei tea, kas selle andestamise-teemaga üldse jõuab kunagi lõpuni. Võib juhtuda, et teatud piltidest polegi võimalik vabaneda. Teeselda, et kõik on hästi, pole samuti võimalik. Ja sellele, kas päris kõike üldse peaks andestama, pole mul samuti ühest vastust. Tegelen teemaga.

Kuumad pisarad

 Sel iseäranis soojal augustinädalal, ajal, mil hämarus juba aegsasti maad võtab, õhk aga veel pimedaski niiskest kuumusest pakatab, kõnnin kurvalt ja pisut kohmetult, pilk maas mööda oma lopsakat aeda. Ma ei mõista, kuhu olen kaotanud meelerahu, kindlameelsuse, särtsakuse ja eneseteadlikkuse. Muidugi, säärane liblikalaadne elu, mille enese jaoks suve jooksul mõnusaks ja pingevabaks mõtlesin, oli võimalik vaid kaugel, üle mere, saarel. Siin, linna lähistel laksatas halastamatu reaalsus kohe, esimesel päeval valusalt vastu silmnägu, jättes näilisusest, mille hõlma all sain mugavalt enesele sobilikke eeldusi ja järeldusi produtseerida, järele vaid haledad, läbipaistvad riismed. 

Ometi oli seda näilisust niiväga vaja, sest tegelikkusega kohtumiseks ei olnud ma veel sugugi valmis. Näilisusele ehitasin ka ajutise naiselikkuse, sära ja kuraasi. Näilisusest tundus imelihtne isegi maailma valitseda. Tegelikkusse jõudes aga taipasin, et maailm, ja eriti selle kõige meelitavamad ja petlikumad osad, mis mõjusid distantsilt poole pehmemad, ausamad ja nunnumad, valitsevad endiselt mind ennast- ja oi, kuidas veel! See oli tõeliselt jube tõdemus ja nõudis kohest muudatust - mu olemus tuli julgelt ja ühe ropsuga ebakindluse ja ebaaususe platoolt reaalsuse ja päriselu omale tõsta, jätkates igapäeva, nagu midagi poleks juhtunud ja lisaks leida üles see päris, sügavam naiselikkus. See mägesid liigutav jõud, milles on ühtaegu ürgust ja õrnust, tarkust ja südikust. Teadsin korraga, et ei ole kedagi, kes mind selles aidata suudaks.

Pisarad tundusid siin läppavas augustikuumuses otsekui võõrkehad, nagu kevadiselt vulisevad ojakesed, mis nüüdsel aastaajal peaksid juba kuivanud olema. Silmavett jätkus ohtrasti ja see tõi omajagu kergendust. Kuivalt praadida olnuks märksa raskem. 

Lapsed piidlesid mind korraga ja kordamööda ning küsisid arglikult, mis lahti. Ma ei teadnud, mida vastata. On asju, mis sõltuvad minust ja teisi, mis on paratamatud. Usun end asuvat kusagil nende põimumiskohas. Häid selgitusi pole kerge leida. Sealt jääb hulk tunnetuslikke nüansse puudu, mida kõrvalseisjad ei taju. Seetõttu ei ole mõtet seletada.

Muide, nutmisel ja oma valuga lähedases kontaktis olemisel on vägagi tervendav vägi. Sestap lubangi endale kurbust ja kurbusest kirjutamist. Luban ahastust ja meeleheidet. Luban olla nõrk, kokkukukkunud. Ma ei pea kellegi jaoks näitlema, pingutama ega mängima. Mu aed varjab mind turvaliselt, ka siis, kui ma ei ole särav ja naerusuine. Mul on siin igas konditsioonis hea olla. Ka pisarais. 

Juba homme haaran enese haledal minal natist ja kangutan taas üles. Ahoi, ütlen ma sellele õnnetusehunnikule konstruktiivse mina konkreetsel häälel. Juba praegu avaldab see mõte naermaajavat mõju. Too nutt oli niisiis vaid sisemine murdlaine, mis ebavajaliku  välja uhtus.

Näe, praegu on juba vaat et hea…

See Mees

 Ka See Mees rääkis ainult iseendast.

Triine püüdis kehakeelega mõista anda. Ta niheles. Huvitav, et nii vähesed oskavad kehakeelt lugeda. Tegelikult on ka naiste seas päris palju igasugu tunnetuseta tüüpe. Noh, võtame näiteks Kai. Kui ikka tema hakkab oma "imelapsi" kiitma, võib Triine vaat et toolikatte puruks niheleda, Kaid ei heiduta see sugugi. Mõnikord sõidab Triine Kai jutule valjuhäälselt sisse ja viib selle vägisi teisele teemale. Aga ega Kai sellest solvu! Õige pea viib ta vestluse sujuvalt oma "imelastele" tagasi ja Triine tunneb vaid lõputut väsimust.

Või võtame näiteks Eevika. Tema tahab pilte näidata. Triine meelest pole midagi tüütumat, kui passida kellegi telefoni albumist võhivõõraid inimesi ja kuulda sinna juurde absoluutselt ebahuvitavat juttu nende olemistest ja tegemistest. Kusjuures absoluutselt iga kord püüab ta neist piltidest ära laveerida, kõiki oma keha- ja muude keelte oskusi mängu pannes- aga ei midagi. Just nagu tunneks Eevika teise piinadest mõnu. 

See Mees jõudis jutujärjega oma haige emani. Selgus, et käesoleval aastal olevat ikka kohutavalt palju ebaõnne. Et siis nüüd emagi...

Hambad olid Sel Mehel üsna puseriti. Aga küüned olid korras. Ka sandaalidest ei paistnud ühtegi seenhaigusega nakatunud küünt. Peale seda, kui Triine oli esmalt kohtunud ühe hõreda "sahtliga" mehega, kes oma hambutust küll kiivalt varjata püüdis, kuid ühe liig-hoogsa hõike tõtte siiski haledalt vahele jäi,  ja peale seda, kui ta kohtas üht meest, kes puhtsüdamlikult üles tunnistas, et eelmine pruut ta seeneküünte pärast maha jättis, peale mida ka Triine ta jäledusega sinnapaika jättis, vaatas ta alati mehepoja hambumust ja kui võimalik, siis ka varbumust. Või siis pelgalt sõrmi. Needki kõnelesid paljust. 

Võõra inimesega õige "keemia" tekkimiseks on vanus 40+ keerukas- ajahammas on inimesi juba omajagu purenud. "Oma inimesega" ei mängi säärased pisiasjad mingit rolli. 

See Mees jätkas laste teemal. Tal oli neid kolm. Kaks esimesest, üks teisest kooselust. Ei, abielluda ta pole jõudnudki. See polegi üldse oluline, mis see paber ikka annab. Kui on suhe, olgu niisamuti, kui pole, minnakse lahku, niisama lihtne see ongi. Triine mõtles oma laste peale. Oma lahutatud abielu peale. Õnneks Seda Meest temapoolsed väljaütlemised ei huvitanud. Ta patras edasi. R-täht ei saanud hammaste tõttu õigesti põriseda. Aga kurgu r-i polnud ka, oli selline tuhm, s-i ja d vahepealne.

Triine suunas pilgu kohvikuaknast välja. Algul möödus buss number neliteist, seejärel kohe kaheksateist. Mõlemad tuttavad bussid, sõidavad endiselt mööda Vabaduse puiesteed. Kus nendega sai omal ajal uhatud! Ikka kooli ja tagasi. Neliteist oli kiirem, sellega sai ikka kohale ka. Kaheksateist venis nagu tigu. Tegelikult oli ka neljateistkümnega mõnus vaid Valdeku ja Kalevi peatuste vahel. Siis oli tunne, nagu sõidaksid taksoga. Vuhisesid Kivimäe või linna poole, kilomeetrid lausa lendasid! Noh, hea küll, Kalevi ja Kosmose vahel jäid ka mõned peatused ära, aga näiteks Valdekust edasi oli neid ikka liiga palju. Kahjuks oli neljateistkümnel ka üheksa ja kahe vahel graafikus paus. Siis pidi ikkagi kaheksateistkümnega venima.

See Mees ütles, et ta on Tallinna poiss. Olevat käinud Reaalkoolis, see olla vanasti olnud teine keskkool. Triine piiksatas vahele, et temagi on mõne aasta samas koolis käinud. Seda Meest säärane vahelause ei häirinud. Ta ei tundnud huvi, mis lennust Triine oli, vaid jätkas hoopis üldisemalt hariduse teemadel. 

Triinel hakkasid sääsepunnid sügelema. Esmalt käe peal, siis aga ka säärel. Ta kratsis neid mõnuga, kuigi teadis, et ei tohiks. See on kindlasti sääseallergia, huvitaval kombel on see ajaga süvenenud, aga ega lapsenagi kiita polnud. Ikka sai jalad puha puruks kratsitud. Selle aasta sääsed on kohe eriliselt tigedad, sellised pisikesed ja kui võtavad, siis lööb kohe sellise tulitava kubla üles, et... 

Saarel pole peaaegu üldse sääski. No hilisõhtul võivad mõned peale sattuda, kuid see on pigem erand, kui reegel. Aga vaat kus seal Loobu kandis, Triine sugulaste maakodus alles on! Kubiseb! Ei saa autost väljagi astuda, kui juba parv kallal! Seal on parmud ka, pöidlasuurused. Need võtavad kohe tüki ära, kui külge pääsevad. Nojah, too maja asub muidugi põlismetsa veerel, rabade ja laukasoode ligidal. Väga romantiline koht, aga natukene õudne ka. Vanasti käisid inimesed läbi selle metsa kirikus, praegu tundub see lausa mõeldamatu. Triine sõrmede ala jäi ühe vana sääsepunni kärn, ta tundis sooja verd säärt mööda allapoole valgumas ja pühkis selle peopesaga laiali. 

Oot-oot, See Mees oli jutujärjega karjääriredelini jõudnud. Praegu olla ta ühe autoremondi töökoja juhataja. Mingil ajal oli oldud ka palgatööline, aga see aeg polnud kuigi pikk. Ikka ise tuleb enesele tööandja olla. Sel Mehel oli jutu järgi juba järgmine äriideegi soolas, hakkab inimesi müüma... võ mis ta nüüd ütleski? Triinel läks jälle mõte lappama. Ta püüdis jääda viisakaks ja kiskus sõrmuseid ükshaaval sõrmest ära ja pani jälle tagasi. 

Triine oli just juuksurist tulnud. Selle Mehe pärast ta küll soengut sättima ei läinud, aga paraku on isegi triibutatud soengu puhul aeg-ajalt vaja juustepõhi üle käia. See, keda ta nüüd peeglist nägi, isegi täitsa meeldis talle. Loomulikult võiks taljekoht olla poole saledam, aga päris niisama lihtsalt need asjad ju ei käi, seetõttu pole mõtet ka vinguda. Maal, pagarikojas valmistati sel aastal imehäid moonisaiu, kes teab, mida nad sinna sisse kõik toppisid, et need nii suure sõltuvuse tekitasid. Triine ostis neid lausa kümnekaupa, muidugi sõid lapsed enamuse ära, kuid ega ta isegi ilma jäänud. Ja selline saianägu räägib siin taljest...

Tegelikult tundis Triine end väga naiseliku naisena. Kui see ohmu naiselikkusest midagigi taipaks, ei räägiks ta praegu ajaloo kahe maailmasõja vahelisest perioodist. Oot, millal see teema küll sinna läks? Triine teritas kõrvu. Jah, noogutas See Mees alias ohmu ägedalt pead. Midagi-pidi-olema-veel. Midagi, mida maailm ei tea. Ta ilme muutus salalikuks, ilmselt oli ta koheselt valmis kuuldavale tooma oma versiooni Saksamaa toonasest tugevusest. Triine aga vajus taas longu, tükkis oma naiselikkuse ja ilusa soenguga. Ta toksis hajameelselt lusikat vastu alustassi. Oli suur tahtmine korra tugevalt virutada. 

Triine eks-abikaasa oli paadunud maailmaparandaja, aga eks tal oli häid jooni ka. Praeguse taustal tundus eks lausa lahe. Muidugi viis ka tema vilunult teemad suhete tasandilt globaalsetele probleemidele, aga siis võis vaikselt teise tuppa minna. Eks see austuse-moment tuli ka lahutusel jutuks, aga polnud peamine. Peamine oli ikka miski muu. Kahtekümmend kahte aastat ei saa ühe lausega ümber jutustada, õnneks See Mees ei küsinud selle kohta midagi. Triine ei saanud üldse aru, miks ta siin istub. 

Kui naine jäetakse esimesel kohtumisel tähelepanuta, pole mingit mõtet hakata end ise esile tooma. Ajaga muutub see ainult hullemaks. Triine istus, vaatas busse, niheles, sügas punne, toksis alustassi. Aga ei midagi. See Mees ei küsinud mitte midagi. Õnneks küsis ta lõpuks vähemalt arve. See oli temast esimene kena liigutus. 

Mulle meeldis väga sinuga kohtuda, oli See Mees siiralt tänulik. Mul on sulle ettepanek, lisas ta. Kui õige sõidaksime reedel kuhugi välja. Kui õige sõidaksime... Laulasmaale! Jah, Laulasmaa on parim paik, kus merd vaadata. Teineteisega tutvudes vaadatakse ikka merd. Sel Mehel oleks lausa laupäevani aega merd vaadelda. Oot-oot, laupäeva õhtuks peaks siiski Hiiumaale jõudma, äi olevat selja murdnud, kaheksa poldiga keerati kinni, ma ütlen, on alles aasta...

Triine tänas läbi hammaste. Ta lubas reede peale mõelda. Kindlalt ei luba, lapsed ka ju, ja... no aga vaatame!

Telefon oli tühjaks saamas. Õnneks jõudis Triine enne, kui ekraan päriselt unne suikus, selle ühe klahvivajutuse ikkagi ära teha. Selle kauaoodatud unmatch from See Mees.

Liiga kaua, liiga suur tükk elust, tänasest päevast. No mis teha...

Tähtis teadaanne

 1) Armastan loomi väga.

2) Armastan ka oma peret ja sõpru väga.

3) Käies külas, võin silitada oma sugulaste või sõprade lemmikloomi ja mängida nendega.

4) Võin ka mitte silitada ja mängida.

5) Oma kodu hoian lemmiklooma-vabana. 

6) Eeldan, et minu sõbrad ja tuttavad, kes mind külastavad, aktsepteerivad seda. 

7) Eeldan, et minu sõbrad ja tuttavad ei püüa mulle vägisi lemmikloomi külla tuua. 

8) Eeldan, et meil ei teki jututeemat "kass on tegelikult täiesti probleemivaba loom" või "see koer on nii rahulik, et ei sega kedagi".

9) Eeldan, et inimesed tunnistavad, et loomaga külla minnes tekitab see tahes tahtmata probleeme ja lisaülesandeid ka pererahvale. 

10) Eeldan, et mul on õigus öelda eelmisele punktile kommentaariks "palun, ma tõesti ei taha"

11) Eeldan, et mind ei sildistata minu otsuse peale loomavihkajaks.

12) Palun südamest, et minuga arvestataks. Mulle meeldivad kõik teie loomad, kui nad püsivad kodus- aga mitte minu kodus!

12) Loomulikult on erandeid. Näiteks läbisõitvad ja mõneks tunniks küllatulevad lemmikloomadega sõbrad, kui nad ei taha looma tuppa ega aita sokutada. Aidas on suviti pääsukestel pojad.

Verandal

 Ja männid tolmlevad taas.

Kollakas vaip katab ühtlaselt kõnniteeplaate, verandat, käsipuid, aiamööblit, aknalaudu ning laiutab taimedel ja murulgi. Ta eemaldub aevastamapaneva pahvakana, kui klopin lamamistooli või aiatoolide patju. Teda jagub kõikjale. 

 Mu silmad kipitavad veidi. Ei, ma ei tea endal olevat allergiat, küllap on see hoopistükkis ekraani passimisest, küll aga nuhutavad mu ninasõõrmed seda hiliskevadele ainuomast lõhna, sirelite ja kastaniküünalde, meelespeade ja tillukeste piibelehtede, äraõitsenud võilillede ning mahalangenud forsüütia kollaõite uimastavat segu.

 Pesin veranda männitolmust puhtaks. Sättisin verandalauale säravvalge lina. Asetasin sellele Gustav Klimti Suudlusega kohvitassid, alustaldrikud, kummalegi ühe, ning sama sarja südamekujulise vaagna. Nende kõrvale sättisin mustast marmorist vaasi meelespeadega. 

Kummalegi taldrikule libistasin ühe suussulava Pavlova. Meie kodupoe kohvikus müüdavad on iseäranis head. Vaagnale olin mõelnud veidi soolakat vetikakrõpsu, hea magusale peale hammustada ning hapukaid füüsaleid. 

Selga panin oma lemmikkleidi. Värvisin huuled erkpunaseks. Minu meelest kannab see värv nimetust elujanu punane. Astusin verandale.

Viimasel ajal on iseäranis kerge. Mulle tundub, et olen taas Jumalale sammukese lähemal. Viimane aasta läks ju hirmsaks rabelemiseks. Tekkisid mitmed "käärid", isegi mu enda sees, mis siis veel muust rääkida! Mu enda tunnetus oli habras ja praguline nagu esimene jää, aga mitte seetõttu, et oleksin rumal, vaid sellepärast, et ma ei olnud päris iseenese päralt. Lubasin sinna kamaluga võõrast energiat, mis muutis mu taju häguseks. Liikusin õiges suunas, kuid mitte iseendana, vaid sellena, keda minust oodati- kuid ootusi oli palju ja need olid vägagi erinevad. Mina, hea laps, tubli esimene, püüdsin muidugi kõiki täita, aga külvasin vaid arusaamatust, täiendavat segadust, ilmselt isegi ärritust. Mängisin topeltmängu mõtetega eetilistest normidest ja iseenda vajadustest, aga ei lubanud kõneleda südame häälel, Jumala puudutusel. Võimalikest eksiõpetustest pettununa otsisin otseteed seal, kus käänakud on loogilisemad või siis vähemalt minule sobivamad ja Jumala ligiolu ilmsem. Ma ei lubanud endal näha medali mitut külge, sest valides ühe suuna, pidanuks otsekui teise ära nullima. Ja mitte iseenda pärast, vaid seetõttu, et nii tundub teistele loogilisem. Aga Jumala jätsin neis sise- ja väliskõnedes kõrvale. 

Jumal ei ole ju mingi paindumatu üksus! Ta on elu ja voogamine.

Võtan verandal istet. Kallan tassidesse kuuma kohvi. Imeilus serviis! 

Ärge küsige, kes on mu kõrval. See pole oluline. Tähtis on see, kes olen ma ise. Kas istun oma kehas rahulikult või rabelen sealt ikka ja jälle välja, teiste eludega tegelema, oletama, mis mõtleb üks või kuidas käitub teine. Teate, puudutavad lood sünnivad eelkõige siis, kui neis on ka kõrvetadasaamisi, sohu eksimisi, peataolekut. See on osa inimlikkusest ja usun, et Jumal vaatab siinkohal halastava pilguga. Muidugi, eks mullegi ju sobib tegelikult kõige rohkem see, mida ka ühiskonnas normaalseks peetakse. Kuid tunnete tasandit ei saa niisama lihtsalt kõrvale lükata. Nüansse, mida ümbritsevad ei taju. Ainult mina.

Olen pidevalt otsinud kedagi erilist. Miks ma pole taibanud, et olles ise eriline, on see soov juba täidetud? Erilisuse mõõdupuu võib olla liiga seinast seina ja ebaturvaline, et seda täiendavalt oma ellu soovida. On juba piisavalt olnud neid erilisi, kelle poole küünitades iseendast välja kukun ja kogu ümbruskonna pahupidi keeran. Aeg on oma erilisust kogeda. Näiteks tänases päevas.

Koogid on taldrikult nagu imeväel kadunud. Kohvist on järgi vaid vaevuaimatav lõhn. Mina aga olen alles. Iseendas, mitte endast väljas. Rahulolutundega, et hetkel on asjad nii, nagu nad parasjagu on. 

Linnud rõkkavad lausa ennastunustavalt!

Ussisõnad

 Alateadvuse ülalhoiuinstinkt

Siugleb sik-sak seljal

Sirgjooneliselt su südamesse 

Ja salvab

Jälgin teda heldinult

Kui oma last

Ussisõnul öeldes 

On nüüd viimane aeg

Nahavahetuseks

Märkamatult on mugavam

Madalad vibratsioonid

Lühisesse lasta

Ema tänu

Lapsed, mu armsad, mu rõõm ja mu lähedus,

milline kingitus olla on teile

emaks! Sel annil on taevane tähendus,

inglite kullane puudutus meile,

kes oma lugusid oleme üheskoos,

sündides, kasvades, suurekski saades,

endasse kogunud. 

Naeru ja nutuhoos

kaotand ja leidnud kõik maailma aarded.

Üheskoos… 

Kallid, nii väike on panus

emana mis olen osanud anda!

Tarkust ei määra ei kortsud, ei vanus,

koormad, mis salaja püüame kanda,

õpetussõnad ja kasvatusreeglid,

mustvalged tõed, mis on õige, mis vale.

Hoopis mu valikud saamas on peegliks.

Ei tea, kas viivad 

need, millel tiivad,

 Loojale lähemale?

Ennäe!

Tüdruk konutas aasta otsa koopas

suure kivi all.

Arvas et ega sealt enam välja pääsegi, 

aga ennäe!

Ta kondid olid juba täiesti kanged

ja mõtted pimedusega löödud.

Aeg-ajalt visati talle pisut kosutust,

võttis vastu ja oli tänulik.

Isegi kiitis. 

Koopas on hea kiita- kumiseb vastu.

Viskajal oli sitt iseloom,

helde ja sugestiivne.

Aga kui tüdruk teda august hüüdis,

siis kiirustas minema,

Vist kartis, sest nii

ju tegelikult ei tehta. 

Tüdruk kraapis küüntega mulda

edasi, teadmises, 

et hüüda ei tohi, muidu 

jäetakse üksi. 

Väljapääsuiha võttis järk-järgult

võimust.

Kraapimise ja rabelemisega

Kasvatas tüdruk luudele liha,

turjale tugevust,

meelele kindlust.

Ja kui ta siis ükskord tõusis,

siis ennäe!...

kivi polnudki enam koopasuu ees.

Keegi oli selle ära veeretanud.

Oi, ta tuli välja! Astus lihtsalt lagedale!

Rõõmuhüüdega.

Kuku!

Nüüd tohtis tüdruk hüüda.

Kõik kuulsid ja pöörasid pead. 

Hüüdis veel.

Kõik rõõmustasid ta üle.

Siis hüüdis: ahoi, sina, 

kes viskasid koopasse kosutust,

kus sa oled, vaata sina ka!

Kadunud.

Hüüda poleks tohtinud. 

Häh...

Näe, päike! Ometi päike!

Kui tore on päriselt olemas olla...

Kojutuleku eel

Mida aeg edasi, mida kojusõidule lähemale, seda halvemini ma ennast tunnen. Ma ei tahaks siit veel ära minna. Tahaks, nagu eile õhtul, kihutada elektritõukerattaga mööda pimedat rannapromenaadi, kuna säärases kihutamises, nagu näiteks ka mäesuusatades või paraplaaniga tuulel end kanda lastes, kaovad kõik mõtted. 

Öeldakse, et mõtelda on mõnus. Vahel on palju mõnusam mitte mõtelda. Sain sellega siin suurepäraselt hakkama. Tean, et kodus ei saa.

Miskit ei muutu. Aga muutus oleks hädavajalik. Töö, pilli harjutamine, trenn, kodu, laste vajaduste eest hoolitsemine, söögitegemine, koristamine, pesupesemine, millalgi veel lugemine, et suudaks ka ise kirjutada, enese eest hoolitsemine, sest korrastatud ümbrus ja korrastatud välimus peegeldab ka sisemaailma- see kõik on paras väljakutse. Mis neil viga, kel aega laialt käes! Ja neil, kel partner toeks. 

Aga mina olen plindris. Mulle tegelikult meeldib, kui mu eest hoolitsetakse. Meeldiks. Olen mõelnud, et nn välise hoolitsuse osas olengi olnud üsna hoitud. Lapsepõlves olin üsna poputatud laps. Kuigi elasime mu esimestel eluaastatel kellegi kapitagustes, siis seda aega ma ei mäleta. Juba viiesena kolisime Ülemiste järve kaldale ja sealt alates tuli priviligeeritud lapsepõlv, imedemaa, fantaasiaküllasus, mälestusterohkus. 

Ka suhetes on olnud aegu, kus olen tundnud nn välist hoolitsust. Kasvõi see, et kütusepaak on alati täis või et mu kingad ja saapad on läikima löödud või et ma ei pea muret tundma koristamise pärast. Aga see kõik tundub tühine, kui ei ole nn sisemist hoolitsust. Kui kõik hea, mis tehakse, on otsekui žestina, vihasõnumina. Nagu kingitus, millele on hinnalipik külge jäetud. 

Ma ise olen ka hoolitseja. Aga teen seda möödaminnes, muuseas. See on minu jaoks loomulik, pole kõneväärt. Vaid praegu, kui sellele mõtlen, peatun korra. 

Ühesõnaga, kuna mulle meeldib, et mu eest hoolitsetakse, siis olen suletud ringis. Pean seda ise tegema. Pean endale võimaldama sportimist, spaaprotseduure, vaimset lõõgastust, gurmeed, kultuurilist meelelahutust, reise. Kui ma seda ei teeks, läheksin hulluks. Töö-kodu-lapsed rutiin kõrvetaks mind veelgi hullemini läbi, kui mõningane pingutus hinge ja keha, ühesõnaga tähendusrikka elu heaks. 

Öeldakse, et enesega tuleks nii hästi läbi saada, et ka üksi olla oleks hea. See on jälle koht, kus olen plindris. Olen nüüdseks olnud aastaid üksi. Jah, see on mõneti isegi hädavajalik, aga ometi pole see vähendanud igatsust partneri järele, kellega koos paljud asjad võiksid olla veelgi toredamad. 

Kaasan palju ka lapsi, aga esiteks, ma ei tohi neid liialt enese küljes hoida, sest nende iga nõuab üha suuremat vanematest eristumist, teiseks, saan neile olla küll õpetaja ja juhendaja, kuid igatseksin ka võrdväärset vestluspartnerit, et kogetu üle mõtteid vahetada. 13-aastased seda ei suuda. Ei peagi. 

Olen tohutult tänulik. Aga ometi olen ka kurb. Saan hakkama. Ja ometi ei saa kohe üldse. Ma tean, et see kiri on lihtsalt kiri. Et mul pole mõtet kirjutada midagi enamat, midagi konkreetsemat. Et lahendus kindlasti on, kuid mitte kohe ja praegu. Võibolla alles siis, kui lapsed on kasvatatud-koolitatud. Aga jama on ka selles, et mina olen ju nii kohutavalt kärsitu...

Privaatsus

 Ujudes täna hommikul kella kaheksa ajal täiesti ihualasti meie magava maja soojas välibasseinis, eirates mõttes kõike kohutavat, mis maailmas toimumas, (kuigi midagi säärast on toimunud pidevalt, ainult, et kusagil kaugel, hoopis teistsuguste inimestega, nüüd toimub see ajalooliselt ja geograafiliselt lähemal ja ka väliselt meile sarnaste inimestega, mis toob kõige selle sõnulseletamatu jubeduse otsekui oma õuele, tekitades ahastuse, et ei saa aidata ja hirmu, et äkki tullakse meilegi kallale), ühesõnaga, mõtlesin, kuidas sõjaseisukord inimesi külg külje kõrvale koondab, kuidas üheskoos põgenetakse, sõttaminejate eest palvetatakse, langenute pärast nutetakse, teineteist aidatakse, sugulaste ja tuttavate eest seistakse, võhivõõrastelegi katusealust pakutakse, see kõik tähendab tohutuid rahvamasse, privaatsuse täielikku puudumist, tohutus pingesolekus täielikku mõistmist, mõneti lausa autopiloodil tegutsemist... ühesõnaga, ma ujusin ja mõtlesin, et siin ma siis olen.

Olin taaskord täielikult kokkujooksnud. Teadsin, et kui kohe ei lähe, lähen hulluks. Ostsin ühe otsa piletid napp nädal enne väljasõitu, viimased broneeringud said tehtud enne sõitu lennujaama.

Kunagi alistusin vastuvaidlemata eks-abikaasa valitud paketireisidele- see oli ju nii turvaline ja etteaimatav! Aga praegu mõtlen, et tavaolukorras pole vabatahtlik karja koondav tegutsemine sugugi edasiviiv, pigem suurendab frustratsiooni, sedasama, mille eest puhkusele sõites pääseda soovitakse. Sel viisil ma aga toona mõtelda ei osanud.

Meid viidi lennukilt suurte bussidega otse kataloogist valitud hotellidesse. Nende kaasmaalastega, kes sattusid samasse hotelli, oli otsekui viisakas tuttavaks saada, mõni tahtis lausa ühiseid õhtusööke korraldada või pidu pidada, koos bussiekskursioone valida ja pärast veinipudeli taga muljetada. See väsitas ja röövis igasuguse privaatsuse. 

Mäletan neid kilomeetrite viisi randu palistavaid, külg-külje kõrval seisvaid hotellimürakaid, kus võis ära eksida, seda tohutut anonüümsust teistega äravahetamiseni sarnases hotellitoas, inimparve hommikusöögisaalides ja juba varahommikul ärahaaratud mugavamaid päevitustoole hotelli basseini ääres, kints-kintsu vastu võõrastega. Mäletan randu, kus ei saanud koos ujuma minna, kuna emb-kumb pidi asju valvama ja vastu ööd aknast sisse tümpsuvat diskomuusikat, mida ei saanud kinni keerata. Mäletan pinget, mis närvesööva reisi keskpaigaks suureks tüliks eskaleerus ja mõtet "see on viimane kord..."

Nüüd korraldan alati oma reisid ise. Juba aastaid. Linna- ehk kultuurireiside puhul valin meelsasti mõne kesklinna korteri, rannareisidel merelähedase villa. Auto broneerin lennujaamast lennujaamani, et saaksin kohemaid eralduda. Mulle meeldivad tänapäevased koodiga võtmekapid, kuna siis ei pea majutuspaika jõudes kellegagi viisakusvestlust arendama. Mulle meedib matkata inimtühjadesse randadesse ja kuulata lainemüha, mitte jäätist ja rätikuid ja tont teab mida müügikspakkuvaid tüütuid tüüpe. Mulle meeldib oma mõni päev oma päevitustoolis lihtsalt maha magada. Lugeda, kirjutada ja aeg-ajalt alasti ujuda. (Mõelda vaid, kui oleksime oma kambaga ühes kitsas hotellitoas!)

Siin ma nüüd olen. Päris mõtetest ära ma maailmas toimuvat ei saa. Tean, et olen vastupidav ja suure pingetaluvusega naine ning kui vaja, tegutsen kainelt ja kiirelt. Ma ei ole ka põgeneja tüüp, vaid võitleja. 

Aga siia ma siiski põgenesin, kuna praegu ei ole koondumise ja külg külje kõrval võitlemise aeg, niisiis saab lähtuda isikuomadustest, isiklikest vajadustest ja nüüd juba ka kogemustest.

Siin on päike. Rahu. Privaatsus. Lükkan kõik muu veel veidiks ajaks endast lihtsalt eemale. Eks siis, kui enam muudmoodi ei saa, tuleb ikkagi minna ja tegutseda...

PS! Lisan igaks juhuks, et isekorraldatud reisid on paketikatest poole võrra, et mitte öelda rohkemgi, soodsamad. 

PPS! Veidi teemaväliselt. Kunagi korraldasin rootsi kogudusele Iisraeli-reisi, mis toimus juhuslikult samaaegselt ühe teise tuntud ja kogenud Iisraeli-spetsialisti reisiga. Minu korraldatud reisi täpselt samad lennupiletid olid üle poole odavamad ja kogu reis üle poole soodsam. Lõpuks broneerisin Jeruusalemma hotellid ka sellele teisele seltskonnale, kuna sealtpoolt tuli kallite hindade osas suurt nurinat. 

Kes siis koera saba ikka kergitab, kui mitte koer ise :)

Teisemelised ja süü

Olen üle pika aja jälle lastega reisil. Nüüd on nad teismelised. 

Teismelistega reisimine on ühest küljest väga lihtne, teisest närvesööv. Lihtne on selles osas, et nad pole enam kellaaegadest ega unerütmist sõltuvad ja saavad mind ka ühes või teises osas aidata. Näiteks sellesse villasse, kus elame praegu, sõitsime lennujaamast puhtalt Loviisa GPS-i järgi. Tõsi, päris kohalejõudmisega oli siiski seiklusi, kuid tiirutasime tegelikult vaid ca 500m raadiuses ja otsimisaeg oli imelühike, võrreldes kasvõi eelmise korraga siinsamas Lanzarotel.

Närvesööv on aga see, et teismeeas on noored kõige enesekesksemad. Maailm tundub tiirlevat ümber nende ja nad kuulutavad seda üsnagi valjuhäälselt. Minagi tunnen end vahel nende teenindamiseks kutsutud ja seatud olevat, kuigi annan neile teadlikult nende eristumisprotsessis üha rohkem ja rohkem vastutust. Mõneti nad seda ka võtavad, teisalt jäävad aga veel hätta ja siis olen ikka mina süüdi!

Toon näite. Täna matkale minnes ütlesin, et teele jääb ka kaks kaljude vahele peidetud liivaranda. Kuna minu jaoks on ookeanivesi liiga jahe, siis mina enda ujumisasju kaasa ei võta. Kes tahab, võtku. Lisaks palusin jalga panna mugavad jalatsid. 

Karl Johann tuli plätudega. Kuna ta aga kordagi ei kurtnud, jätan selle siin kommenteerimata. 

Loviisal olid jalas ketsid ja pikad-laiad teksad. Tema avastas esimest liivaranda nähes, et ujumiskott jäi autosse. Mina olin süüdi, et ei öelnud, et see tuleks kaasa võtta. Kuni ta oma ketse jalast võttis, olime me teistega veidi eemale jalutanud ja mina olin süüdi, et teda ei oodanud. Tänu sellele, et ma teda ei oodanud, ei jõudnud ta oma pikkasid-laiasid teksasid üles keerata ja nüüd olid need altotsast täiesti märjad, mis oli samuti minu süü. Nagu muuseas andis ta oma ketsid ja pusa minu kanda (väljas oli 25+ kraadi!) ja kui ma sellest keeldusin, olin jällegi süüdi selles, et talle meelde ei tuletanud autost kotti kaasa võtta. Lisaks hakkasid tal silmad valutama ja mina olin süüdi, et ma ei öelnud, et soojamaareisile tuleb päikeseprillid kaasa võtta (kusjuures ütlesin!). Andsin talle enda omad, aga kuna need on kerge miinusega, mis ei ühti tema omaga, olin selleski süüdi. Pea hakkas ka ringi käima ja mütsi puudumise osas, mille kaasavõtmist ma samuti polnud meelde tuletanud, jäin süüdi. 

Et ma selleski süüdi olin, et ei arvestanud, et ketsid ja liivased jalad ei sobi kokku, siis see on juba kõrgem pilotaaž. Muidugi hakkas liiv ketsides hõõruma ja ma oleksin võinud kohe öelda, et sokkide jalgapanek teeb asja paremaks. Kui ma seda ütlesin, oli juba hilja ja olin taas igati süüdi. 

Siiski läks matk hästi ja peaaegu kõik olid tagasi jõudes rõõmsad, välja arvatud mina ja Loviisa. 

Lisann teeb seda teisiti. Kui ta kuulis, et ma ei viitsi täna õhtul Chinatowni minna (see on ülisuur ja ülinõme odavate hiina kaupade pood), tõmbus ta kurbusesse ja üksindusse. Seda oli võimatu mitte märgata. Kui ma küsisin, mis tal viga on, ütles ta, pilk traagiliselt taevas, "ah, ei midagi".

Muidugi tundsin end kohe üle mõistuse süüdi...

Karl Johannil on aga kõik asjad pidevalt kas kadunud, katkised, mustad, haisvad või läbimärjad. Ma ei hakka isegi mitte mainima, kes selles süüdi on!

Meenutuskarp

 Olen endiselt igapäevase harjutamise lainel! Mul on nii hea meel sellest teada anda!

Aga täna kirjutan hoopis muust. Karl Johann oli oma kapist välja tõstnud ühe minule kuuluva karbi. Tõin selle oma tuppa ja tõstsin sisu välja. Kui palju põnevat avastasin seal olevat! 

Leidsin sealt näiteks oma esimese abiellu astumise avalduse, täidetud korrektselt minu ja minu poolt armastatud meesisiku poolt, ühes tasutud riigilõivuga, mis oli toona, 1993.aastal 15 eesti krooni. Olgu siinkohal öeldud, et see abielu jäi väga hullude asjaolude tõttu sõlmimata, küll aga tõi selle meenutamine veidi esile toonased tunded. 

Ootasin sel ajal oma esimest last. Olin 19 aastat noor, täiesti segaduses ja eluvõõras. Hoidsin maailma kramplikult oma õlul, otsekui kukkunuks see muidu kildudeks. Eriti sellest hoidmisest muidugi kasu ei olnud. Elu liikus ikkagi omasoodu ja see mis kildudeks pudenema pidi, see ka pudenes. Ma lihtsalt ei teadnud veel, et suures plaanis toovad killud õnne. 

Ah, mis seal veel oli! Samal, minu esimese lapseootuse ja muude segaduste ajal, tiirutas orbiidil üks soomerootsi mees, mingi isa töökaaslane või äripartner. Ta sai küll minult rahuliku korvi, kuid saatis sellest hoolimata lugematul arvul kaarte ja kingitusi. Vaat need leidsingi sealt toredast karbist. 

Samast, 1993. aastast on pärit ka kaks kaarti, millel mulle  pühendatud armastusluule. Kahjuks või ōnneks sai seegi rüütel korvi, kuid praegu hindan tema luuleandi ja julgust nende luuletustega oma tundeid väljendada suurepäraseks! 

Samas karbis oli veel kirjavahetus mu kalli sõbrannaga, kes sünnitas oma esimese lapse neli kuud enne mind. Ah, kui armsad me olime ja kui palju need kirjad mulle toona tuge pakkusid! 

Ja minu päevik... Paks, kõvade pruunide kaantega saladuste hoidja. Jaa, ma tunnen seda habrast noort tüdrukut, kes seal oma mõtteid ritta sätib. Lasen tal rahulikult olla. Nii noortelt ei saagi eeldada tohutut elukogemust. Samas- see siirus, mis neist ridadest kiirgab, võtab lausa silma märjaks. Peale esimesi pettumusi ei saa me enam kunagi olla maailma ja inimsuhete osas nii usaldavad ja ausad. 

Esimesed diplomid. Lõpetatud koolid, omandatud haridus. Kaardid erinevateks tähtpäevadeks. Mõned inimestelt, keda eriti ei mäletagi. Teised kallitelt, kelle käekiri jääb alatiseks meelde. Hoolimine, meelespidamine, rõõm, innustamine. Elu ilusad hetked, mis võisid samaaegselt olla ka tohutult rasked. Või siis lihtsalt pöördelised. 

Vahel on tore seesuguseid karpe avada. Liiga tihti aga mitte. Minevik on kõige ilusam siiski pisut ähmasena.

Inimlikkuse mõõde

 Ma ei teagi enam, kas olen tugev või nõrk. Küllap ühtaegu mõlemat. 

Elu tähendusrikkus kaalub kindlasti üles kõik kõhklused. Ometi tuleb meil suhestuda. Teiste inimeste, mõistetamatute arusaamade, vahel ka iseenda pisut lõhestunud isiksusega. Seetõttu tuleb tugevuse ja nõrkuse küsimuse alla eelkõige see, kui palju minu tugevus või nõrkus teisi inimesi mõjutab ja kui palju teiste inimeste suhtumine minu tugevusele või nõrkusele kaasa aitab. 

Vahel jagan oma kirjutisi ajast, mil kolmikud olid väikesed. Sel perioodil esines üsna ekstreemseid päevi, mida olen halastamatu otsekohesusega kirjeldanud. Väidan, et raskuste väljakirjutamine tegi minust tugevama ja tervema inimese. Paraku olen täheldanud, et mõni inimtüüp reageerib neile lugudele hoopis teisiti, kui olen eeldanud. Ülemäära tõsiselt, lausa traagiliselt. Minu eesmärk pakkuda pisut ekstreemset huumorit saab sedakaudu lausa pea peale pööratud. Ja see omakorda paneb mind tundma end nõrga ja abituna. Aga vastu vaielda pole mõtet. See, kes haletseb või lohutab, mis sest, et tohutus ajalises nihkes, positsioneerib küllap hoopis iseenese hakkamasaamist ning minu toonane õuduste (ja muide ka õnne) -aeg on otsekui karguks elutakistustest ülehüppamisel. Võibolla ma ei peakski seda tähele panema. Aga kuna mu isikuomadused ei luba enese osas mingitki haletsust, seisangi säärastel puhkudel lõhkise küna ees- tugev või nõrk?

Vahel võib asi olla ka teisiti. Hiljuti kirjutas Helis, kahe väikelapse ema, ühest enda eriti ekstreemsest päevast. Ja minul tõusid õudusejudinad üle pea. Nagu ehk mõnel mu "humoorika" elukirjelduse lugejalgi. Liiga tubli, lausa eneserebestamiseni liiga tubli, trummeldas mu aju nagu mantrat. Milleks oli vaja minult selliseid mustreid üle võtta? Asi on selles, et tegu on mu oma lapsega. Ja ükski ema ei suuda näha lapse vaeva. Ta tahab otsekohe osa koormat enda kanda võtta ning kui seisab silmitsi tõsiasjaga, et temast, üdini ülekoormatust, pole abistajat loota, tunneb end taaskord nõrga ja jõuetuna. Kas tõesti ei olnud ses jutus midagi naljakat, küsis Helis nõutult. Jajaa, ma tean, et see pidi olema naljakas, ma tean, et sina kogesidki seda naljakana, kuna muidu ei jäänuks sa ellu- kuid mu enda elu lõi siinkohal nõrkuse ja jõuetuse jääkülmade lainetena taaskord ülepea kokku... Sinu eest, mis siis, et sa ei palunud.

Olen siiski astunud tubli sammu paremuse poole ning suudan mõnes olukorras väljendada ka mõningast ükskõiksust. Olen sel nädalal kaks korda teravalt tundnud, kuidas mind on kas soo, vaadete, valikute või mille iganes pärast püütud tühistada või madaldada. Ei, mitte otseselt, vaid väga kaudselt. Aga ometi väga tajutavalt. Huvitav, et teatud "meeste maailmas" sobivad naised ainult mingitesse ninnu-nännu rollidesse. Need peaksid olema vähetasustatud või lausa heategevuslikud ning ilmtingimata seotud lastekasvatuse või koduga. Suurest asjadest saavad seesuguse kandva idee kohaselt aru vaid mehed. Rahade liigutamine, millegi korraldamine, vastutuse võtmine (kasvõi iseenda elu ja valikute eest) ei tule minusugusel niisiis kõne allagi! Saan sellisest vaiksest "elimineerimisest" aru küll. Aga olen jäänud üllatavalt rahulikuks. 

Ja oh neid õpetussõnu, kuidas elu ja asjad päriselt käivad! Ehh, vahel mõtlen, kas "nõuandjad" õigupoolest ka sellele mõtlevad, et enamiku ajast funktsioneerin üsna adekvaatselt, eriti mis puudutab maailma tajumist, poliitilisi allhoovusi, samuti isiklikku analüüsivõimet ning tühipaljast arvutusoskust. Miks mulle peab tingimata vastanduma? Mis takistab mõistmist, sõbralikkust? Siiski, ka sellistel puhkudel suudan jääda rahulikuks ning taanduda. Varem ehk poleks.

Mis mind siis aitab? Luule, kunst ja muusika- kui vastata lühidalt. 

Sõitsin täna koju. Minu kodukanti jõudes võib hulgaliselt nautida postkaardi-vaateid. Talv ei ole kaugeltki mu lemmik-aastaaeg. Peale jõulu, mis on kõige raskem, peale seda, kui olen oma elamisest kõrvaldanud kõik ehted ja kulinad, mis mõjuvad minu jaoks vajalikel vabadel, lagedatel pindadel lausa prahina, kuid on laste jaoks kaunid ja olulised, jah, peale seda kõike läheb küll veidike kergemaks, kuid paneb mind päev-päevalt siiski proovile. Mind ei kisu külmaga õue kõndima. Ma ei talu pakse vammuseid. Pelgalt mõte suusatamisest, mida paljud tunduvad nautivat, tekitab mus ahastust. Valge värv seostub millegipärast elutusega.

Aga ma ei kurda. Talletan tardumuse muusikasse. Mu talvine maal on ääristatud aknaraamiga. Kogun sõnaseadmise ilu ja haaran selle oma ellu ja mõtetesse kaasa. Imetlen inimeste erinevaid andeid ja püüan ka ise paremaks, loomingulisemaks saada. Aga kõige selle juures katsun napsata oma isiklikku tugevusse või nõrkusesse jumalikku juhtimist, tänutunnet, oskust taanduda, vajadusel ka esile kerkida. Niisiis, siirast inimlikkuse mõõdet, mida ei saa nii lihtsalt kõigutada.

Muinasjutumees

 Meenub üks lugu.

Vestlesin internetis kellegagi, kes esitles end ilusa, targa ja edukana. Illustratsiooniks olid ka mõned pildid, millele ma ei pööranud erilist tähelepanu. Tundus olevat igati usaldusväärne vestluspartner. Kirjaoskaja samuti. Märkas, tunnustas, oli huvitatud. 

Ühel hetkel aga küsis ta, kas ma muinasjutte usun. Sattusin algul segadusse, edasi aga arenes lugu kiiresti. Ta üritas mulle selgeks teha, et selliseid inimesi, nagu ta mulle endast maalib, ei ole olemas. Ja et mina, kergeusklik, läksin ses vestluses õnge. 

Tundsin hetkelist pettumust, siis aga hakkasin mõtlema. Kuidas ei ole olemas? On ikka! Ja just sellist inimest ma ju sooviksingi enda kõrvale leida, mitte grammigi kehvemat. Ta jutus ei tundunud ka midagi ülepakutut. Näis olevat haritud, laia silmaringiga, väärikas. Tõsi, tema poolt üles riputatud pildid rääkisid suhteliselt uhkest elamisest. Kuid nagu ütlesin, ei olnud sel minu jaoks mingit tähtsust, muigasin meheliku edevuse üle ja õigupoolest ei sirvinudki neid õieti. Mul on endalgi kõik olemas, mida vajan. 

Usun endiselt, et targad, toredad ja hakkamasaajad on päriselt olemas. Siinsamas, meie keskel. Miks ei võiks üks sattuda minuga vestlema? Ma ei leidnud tagntjärele mõeldes ühtegi “konksu”, mille otsa oleksin komistanud. Normaalne tuttavaks saamise dialoog. Muidugi oli hiljem kahju kulutatud tunni pärast, millega oleks võinud midagi targemat peale hakata. 

Toreduse ja tarkuse osas ei hakka ma selle vahejuhtumi tõttu küll allahindlust tegema. Teise hea elujärg oleks loomulikult samuti boonus, kuid mitte eesmärk omaette. Tõsi, õnnetusehunnikust siiski ei unista. 

Juurdlen nüüd selle üle, kuidas selliseid inimesi vältida, kes sääraseid imelikke mänge harrastavad. Muidugi, eks see internet ole üldse üks riski-bisnes…

Armastus

 Ma seisan jälle sel kivil. Taas puhub tuul mulle otse näkku, taas kinnitab ta hooletu tuhinaga mu niisketele juustele laineharjadelt lahtipääsenud, hallide pilvede poole üles püüdleva soolavihmase uduloori. 

Niisiis, olen kui üksik looritatud pruut ulgumere kaldal, suurel, lamedal kivil. Tunnetan tuule jõulist hingust, mere mehelikku energiat. Mina, naine.

Kivil seismine ei ole tihti mu tegelikkus. Tavaliselt pole mul selleks päriselus mahtigi. 

Hoopis sagedamini on see visualiseeritud, tunnetamaks kõigutamatut keset, rahupunkti, südame häält. Seda tunnet ei tabaks ma iial ei metsas ega põllul, ei rabas ega jõgede-järvede kallastel. Ainult siin, kus vaateväljal silmapiir ning soolased pritsmed põskedel. Kas päriselt või sisekaemusena. 

Iga kord pisut teisiti. 

Suvi oli ülisoe. Soojuses ja valguses tõuseb tahes tahtmata silme ette kamaluga ilu ja headust. Ka need muinasjutud, mis ei kipu väga õnnelikult lõppema, võivad end suvesoojuses nagu mõnulev uss kiviaiale kerra tõmmata- mine siis tea, kus on algus, kus ots! Nii võivad seguneda kirg ja ilu ning äng ja valu, mille lõõskav päike omakorda uimastavaks praeb. 

Jahe meretuul toob kõik taas ilmsiks. 

Vaatan oma peegelpilti kesk sädelevate põhjakivide, millest sööstavad rütmilises rahutuses üle kõiksust ja keset hägustavad raugenud jõuga laineharjakesed. 

Armastus…

See sõna kätkeb mu jaoks hoopis enam, kui käsikäes loojangusse jalutamine, harmooniline kooselu, kus teineteist mõistetakse poolelt sõnalt, sulnid pilgud ja pikad õhtud põsk põse vastas. Minu armastuses peitub paraku ka paine, valu, igatsus, lootus ning lõpuks… pettumus. 

Juba armumine ise on paras paanikaseisund, “roomaja aju” ülim valvelolek paeluva paarilise käitumise suhtes, tohutu vaimne ja füüsiline pinge kogu elundkonnale, hormoonide möll ning samas katse säilitada mingigi adekvaatsus. See kõik- unetus võitlemas meeletu väsimusega, tohutu töövõime paralleelselt täieliku läbikukkumisohuga, eufooria vaheldumas paanikaga- peab olema salastatud. Olles ometi nii inimlik…

Pisut looritatud pilk kõrvaldab kõik armastatu ihulised ja hingelised puudused, ravib pahed ja surub sügava suudluse mineviku varjudele. Sel korral, minuga, on ju kõik teisiti.

Ah, kuidas ma seda armastustunnet armastan! Naiivset lootust, ülimat usaldust, enese vabatahtlikku äraandmist, andumist. Kuidas saaksin ma sellest loobuda- isegi, kui peaksin igal korral pettuma? Mu elu oleks kordades vaesem, kui poleks mälestust kurku pekslevast südamest, üle keha värinaid tekitavast silmsidemest, ühekssulades kallistustest, põhjatutest suudlustest või ebamaisest ühtest. 

Jah, ka siis, kui viimaks võtab maad ilmsikstulek, et on midagi veel, ja see midagi võib rikkuda kogu ilu, vaat et elugi, ja siin ei aita enam valvelolek ja kõikide oma võlude väljakäimine, lihtsalt see miski tuleb ja lõhub kõik maatasa, jah, isegi siis, pisarais ja meeleheitel, igatsen seda tunnet üha uuesti. Äkki järgmisel korral…

Ma ei tea. Tean vaid seda, et see, mis minuga on toimunud, on olnud armastus. Tõeline. 

Tuul tirib mind looripidi kivilt. Sa oled mine oma, näib ta ütlevat. Täna panen ma visalt vastu. Ma ei anna end üksinduse meelevalda! Siin kivilatakal on vaid mu mõtted ja olemus, mu kese ja kest. Aga see tunne, see meeletu-meeletu tunne, see kuulub mujale. See kuulub kindlasti kuhugi, kuhu, seda teab vaid ehk… ehk tuul? 

Kontaktiloomine

 Lastega, eriti teismelistega, on kontakt hästi kiire kaduma, kui täiskasvanu selle eest hoolt ei kanna. Olen juba maininud, et need kuud, mil mu trioke on olnud koduõppel, asetasid mu õlgadele liiga suure füüsilise ja psüühilise koormuse, mistõttu tunnen end tihtilugu lihtsalt läbipõlenuna. 

Töötava üksikvanemana ongi endas raskem ressurssi leida. Ometi oleks see hea ajaplaneerimise korral enam-vähem võimalik, kuid siin asuvad juba mängu ka muud varjatud nüansid- näiteks põhjused, miks olen praegu enam hajevil, närviline ja kohati ükskõiknegi ning sellest tulenevalt vajadus teha iseendaga tööd, mis raskendab ülalmainitud kontaktiloomisvõimet veelgi. 

Eile see siiski õnnestus. Neil on nimelt vaheaeg. Jah, praegu. Olen selle kohta kuulnud ka palju arvustavaid kommentaare, sest kui teismelistel on talve- ja kevadvaheaeg sõpradega nihkes, tekitab see tahes tahtmata viha ja mõistmatust ning kuigi olen neile sadu kordi kinnitanud, minu prioriteedid nende koolivalikul olid hoopis teised ja vaheaegade positsioneerimust võrreldes tavakoolidega taipasin vaadelda alles koolivaliku viimases järgus, läheb mu jutt otsekui kurtidele kõrvadele.  Igatahes pole mina kooli õigeusu kalendri järgi funktsioneerimises vähimalgi määral süüdi! 

Aga jah, vaheaeg. Tobedal, külmal ja vihmasel nädalal. Keset distantsõpet, mille lõppu ei oska veel aimatagi. Minul nagu ikka, tuhat tegemist kuklas, nemad harjumuspäraselt nutiseadmeid ründamas- kuna sõbrad käivad ju koolis. Nutune seis. 

Võtsin selle aja jõuga, käristasin sobivaks auguks kesk oma lõppematut the must-do listi. Et Muhusse praegu ei saa, mis valmistas esmalt ka suuremat sorti pettumuse (köögi remont on lõpetamata!), otsustasin neile näidata Loode-Eesti kaunist rannikuala. Vihterpalu, Alliklepa, Nõva. Ma polnud märganudki, et puud on juba hiirekõrvus ja õhk heliseb linnulaulust. Arvasin, et õues on vastikult külm ja et kuidagi tuleb see väljasõit üle elada. Tegelikkus raputas mind. 

Me rääkisime! Meri, männimetsad ja liivarand oli vaid kaunis kujundus meie koosolemisele ja tõdemusele, et mind, täiskasvanut, teisest põlvkonnast inimest tõesti vajatakse. Päriselt. Nii palju, kui sel matkal, pole nad ammu minu käest küsinud. Nii palju lugusid, kui sel matkal, pole ma oma elust ammu jutustanud. 

Meie, täiskasvanud, pealtnäha tegusad inimesed, ripume oma tohutute kohustuste ja plaanidega otsekui õhus. Sahmimine ja pealiskaudsus võtab kindla pinna ja usutavuse. Kui keegi meie poole küünitab, põrkame juba näpuotste puudutusegi peale kõrvale, kergelt, nagu õhupallid ja liigume tuuleõhuga ohutusse kaugusse taastegutsema. Meid saab eristada värvi, suuruse ja kuju järgi. Aga meile lähenemine pruugi tuua tegelikku lähedust. Haardepinda on vaid põrkamisi. Liiga järsk press võib pauguga lõppeda. 

Kui tihti püüan endale rahuolevalt selgitada, et teen seda kõike ju selleks, et ... Aga milleks? 

Meri rullus sama rahulikult, kui ikka. Kaldaeelsete vahuste lainete loks vallandas ka kehas pingetmaandava rütmilisuse. See sidus ühte me südamete tuksed, ajaliku põlv-põlve järel eksistentsi ja igaviku. Eks juured olegi igavesed, katkematult looklevad jooned, hea Jumala loovatest kätest, inimene inimese haaval, kuni tänase päevani. Sinu ja minuni. 

Kontakt on aga ikka me eneste luua. 

Nii on praegu

 Selleaastane koroonakriis on möödundaastasest hullem, sest hakkab psüühikale. Jah, ka minu omale. Mu elu oli enne koroonakriisi päris hästi korraldatud. Tööd olid planeeritud päeva esimesse poolde, ajale mil lapsed olid koolis ja trennides. Päeva teises pooles sain aga teha mõningaid majapidamistöid, käia trennis ja suhelda lastega. Olles nende jaoks ka päriselt olemas. Mõtlete, et nüüd, mil nad on kogu aeg kodus, oleks justkui avaramad võimalused. Eks lugege ja hinnake...

Tahaksin niiväga, et hommikul mindaks kooli. Maja jääks tühjaks, köök korda, keegi ei tuuseldaks tolmu üles, ei viskaks asju laiali, kooliõpikud oleksid lastega kaasas, toit ootaks õhtuseid sööjaid, sest nad saavad koolist nii lõuna, kui oote, nõudepesumasin seisaks enamasti jõude, arvutid oleksid vähemalt poole päeva jagu shut downitud. Mina jõuaksin tööle hea varuajaga, mu päevaplaan ei sisaldaks eriti palju ootamatusi. Kõik oleks kontrolli all. 

Aga praegu... Ärkan oma kesisest unest. Käin ruttu pesemas ja äratan lapsed. Avastan, et kõik vajalikud sööginõud on eelmisel õhtul tööle pandud nõudepesumasinas. Teen selle kiiruga tühjaks. Panen pudrupaja tulele. Siis meenub, et masinatäis märga pesu jäi ka öösel välja võtmata. Tahan selle kiiruga kuivatisse toppida, sealt aga vaatab vastu eelmine laar kuiva pesu, mille kiiruga põrandale tõmban. Kokku lappima hakata pole praegu aega, kuna pudru on sedaaegu juba peaaegu põhja kõrbenud. Lisan vedelikku ja ajan kogu kupatuse uuesti keema. 

Kell on halastamatu. Kuna käin endiselt tööl- kabinetis ja kirikus- pean hakkama riietuma. Jooksen üles garderoobi. Selgub, et mul pole midagi selga panna. Otsin veidi. Lapsed karjuvad alt, et kas puder põhja ei kõrbe. Muidugi kõrbeb, jälle! Jooksen alla ja lisan taas veidi vett. Panen midagi kiiruga selga ja leian, et käib kah. Käsin lastel voodid üles teha. Nad ütlevad, et peale sööki. Hea seegi. Minu tuba on alati korras. Üks ruum majas peab ka minu hinge peegeldama. 

Puder on valmis. Keegi ei küündi millegipärast potini. Tõstan kiiruga kolm portsjoni taldikuile. Annan kõigile ka lusikad. Kell on kohutavalt palju. Ma ise ei ole ei söönud ega joonud. Enam ei jõua teedki teha. Võtan siis autosse klaasi vett. Enne kui väravast välja tagurdan, meenub, et matusemapp jäi maha, aga seda läheb täna vaja. Telefon on samuti kotist kadunud. Jooksen tuppa ja palun lastel endale helistada. Leitud, garderoobis- nagu alati! Matusemapp kaenlas lähen uuele katsele. Sel korral õnnestub. 

Hõikan veel üle ukse, et olgu nad ilusti kõikides videotundides. Minu meelest peaksid tunnid juba käima. Aga pole kindel. Mul jääb kripeldama, et köök jäi vist täiesti lagaseks. Sunnin end mõtlema muudele asjadele. 

Päeva jooksul üritan välja mõelda poe nimekirja. Käin kohutavalt palju poes. Kui lapsed koolis oleksid, oleks mure vaid õhtusöögiga. Nüüd tuleb mul koka ametit pidada. See pole mingi unistuste amet.

Peale tööd jooksen toidukottidega koju. Köögis on õpikud segi hommikuse mannapudru kaussidega. Kõik mängivad arvutis. Põrandat katab ühtlase kihina liiv. Nojah, nad käivad veranda kaudu batuudil. Panen roboti tööle. Võtan kuivati eest hommikul põrandalevisatud pesu. Laste voodid, nagu selgub, on ikka üles tegemata. Tavaelu ajal on see mõeldamatu. 

Käsutan trio kööki koristama. Nad küsivad süüa. Mul pole midagi valmis. Poest ei taibanud valmistoitu osta. Olen tööpäevast väsinud. Kihutan poodi, ostan midagi, mis ei lähe lastele peale. Nokivad niisama. Koristan ise köögi ära. 

Käsutan lapsed õppima. Selgub, et vene keelega on raskusi. Olen väsinud, kuid pean aitama. Aitan alati, kõiki korraga ja kordamööda, ise mõtlen kogu aeg, et kui ära õpivad, saan hakata harjutama. Kell on juba seitse, kui lõpetame. Nüüd on ka lapsed väsinud. 

Otsustan pisut puhata. Poiss avastab aga, et kõik dressipüksid on määrdunud. Panen tumeda pesu masinasse. Võtan kuivatist hommikul sinna pandud pesu. Mõned asjad tuleks enne kappipanekut triikida. Viskan need triikimislauale. Kusagil piiksub robot. Selgub, et ta on harjade vahele juhtme tõmmanud. Kes jättis juhtme põrandale vedelema? 

Lapsed on jälle arvutis. Käsin viivitamatult õue minna. Nad helistavad sõpradele. Varsti on me elutoas topeltarv lapsi, kõik arvutis. Käsin uuesti viivitamatult õue minna. Olen väsinud ja närvis. Haukan külmkapist midagi, mõtlemata, mida täpselt. Mulle meenub, et kusagil peaks olema tassitäis teed, mille töölt tulles endale valmistasin. 

Tee leian külmana garderoobist. Veel leian sealt telefoni nelja vastamata kõnega. Mul pole aega tagasi helistada. Äkki meenub, et pidin tänaseks täitma ühe tabeli, komisjoni tarvis, mille liige ma olen. Arvan, et küllap jõuan siis, kui lapsed magavad. Panen triikraua sooja. 

Kell on juba liiga palju. Palun trio sõpradel koju minna. Triol on jälle nälg. Panen potitäie makarone keema. Järeldan, et taas jõuame liiga hilja voodisse. Vahepeal piisub pesumasin. Nõudepesumasin on pilgeni täis. Mul pole aega kummagagi tegeleda. Tõmban triikraua välja, mis ta niisama kuumab...

Robot on kuskile kadunud ja vaikib. Leian ta alumisest garderoobist. Ta on endale pliiatsi harjade vahele tõmmanud. Kougin selle välja. Puhastan kogu masina ära. Makaronide vesi on peaaegu ära keenud. Trio on jälle arvutis. Tunnen, et ma pole veel mitte midagi teinud. Ometi olen rampväsinud. 

Peale sööki läheb trio pesema. Koristan jälle kööki. Vaatan, et olen paar asja ikkagi unustanud osta. Õli ja... . Selver on üheteistkümneni lahti. Hõikan, et käin korra ära. Autos saan olla üksi. Viis minutit sinna, viis tagasi, asi seegi. 

Kui tagasi tulen, on trio telefonides. Käratan, et lülitagu välja. Mul on kahju, et me tavapärane õhtune vestlus jääb ära. Tavaelus on mõeldamatu. Õhtused koosolemise tunnid lähendavad meid kõiki ja on aastatepikkune traditsioon. Teen hajameelselt musi-kalli ja head ööd. Vean end vaevaliselt allkorrusele. Märg pesu välja, nõudepesumasin tööle, tabel, harjutamine, mõtlen väsinult. Tegelikkuses ei tee ma mitte midagi. 

Lähen pesema, vajun voodisse, loen veidi ja uinun oma kesisesse unne, teades, et homme hakkab kõik otsast peale. 

Kas märkasite, mis on kogu jutu point? Mitte see, kuidas mul on liiga palju teha, vaid see, kuidas me praegusel ajal suhtleme. Me oleme küll koos, kuid tegelikult ei ole me kohe mitte mingil määral koos. Midagi on kogu aeg vahel. Varem kehtestatud reeglid ei toimi enam. Kõik on väga ebamäärane. Päev koosneb suurelt osalt viruaalreaalsusest. Miski ei ole enam päris. 

Kriisivälises elus ei ole mul sugugi vähem tegemist, kuid millegipärast saan siis paremini hakkama. Nüüd tunnen, et olen üha enam ja enam ummikus. Midagi peaks kiiremas korras muutuma. Millegipärast arvan, et ma pole ainus, kes nii mõtleb. 

Istun seda kirjutades oma toas. Mu maja on taas lapsi täis. Nad ei käi ju keegi koolis, järelikult peavad meie juures suhtlema. Tean, et keelates teismelistele sõpru, muudan nende olukorra veelgi keerukamaks. Mul endal pole olnud kuude kaupa ainsatki rahulikku silmapilku, ainsatki üksiolemist. Hingan sisse ja välja. Kuidas minuga päriselt on? Ega seda ise ei teagi- juhul, kui olen juba hulluks läinud...

Kuldsed sõnad

Ütlesin emale, et olen oma eluga parasjagu sellises ja sellises kohas, aga et plaanin varsti olla sellises ja sellises. Ütlesin veel, et selleks, et mu elu saaks selliseks ja selliseks, oleks vaja esmalt teha sellisel ja sellisel moel seda ja seda ning elada sel ja sel kombel. Tehes asju nii ja nii, on lootust, et viimaks muutub mu elu selliseks ja selliseks nagu plaanisin ning saangi olla õnnelik.

Ema ohkas. Tead, Maris, tegelikult möödub elu väga-väga kiiresti. Õnnelik peaks olema ikka kohe ja siin ja praegu. Õnn- see ongi valitud teekond.