Sel iseäranis soojal augustinädalal, ajal, mil hämarus juba aegsasti maad võtab, õhk aga veel pimedaski niiskest kuumusest pakatab, kõnnin kurvalt ja pisut kohmetult, pilk maas mööda oma lopsakat aeda. Ma ei mõista, kuhu olen kaotanud meelerahu, kindlameelsuse, särtsakuse ja eneseteadlikkuse. Muidugi, säärane liblikalaadne elu, mille enese jaoks suve jooksul mõnusaks ja pingevabaks mõtlesin, oli võimalik vaid kaugel, üle mere, saarel. Siin, linna lähistel laksatas halastamatu reaalsus kohe, esimesel päeval valusalt vastu silmnägu, jättes näilisusest, mille hõlma all sain mugavalt enesele sobilikke eeldusi ja järeldusi produtseerida, järele vaid haledad, läbipaistvad riismed.
Ometi oli seda näilisust niiväga vaja, sest tegelikkusega kohtumiseks ei olnud ma veel sugugi valmis. Näilisusele ehitasin ka ajutise naiselikkuse, sära ja kuraasi. Näilisusest tundus imelihtne isegi maailma valitseda. Tegelikkusse jõudes aga taipasin, et maailm, ja eriti selle kõige meelitavamad ja petlikumad osad, mis mõjusid distantsilt poole pehmemad, ausamad ja nunnumad, valitsevad endiselt mind ennast- ja oi, kuidas veel! See oli tõeliselt jube tõdemus ja nõudis kohest muudatust - mu olemus tuli julgelt ja ühe ropsuga ebakindluse ja ebaaususe platoolt reaalsuse ja päriselu omale tõsta, jätkates igapäeva, nagu midagi poleks juhtunud ja lisaks leida üles see päris, sügavam naiselikkus. See mägesid liigutav jõud, milles on ühtaegu ürgust ja õrnust, tarkust ja südikust. Teadsin korraga, et ei ole kedagi, kes mind selles aidata suudaks.
Pisarad tundusid siin läppavas augustikuumuses otsekui võõrkehad, nagu kevadiselt vulisevad ojakesed, mis nüüdsel aastaajal peaksid juba kuivanud olema. Silmavett jätkus ohtrasti ja see tõi omajagu kergendust. Kuivalt praadida olnuks märksa raskem.
Lapsed piidlesid mind korraga ja kordamööda ning küsisid arglikult, mis lahti. Ma ei teadnud, mida vastata. On asju, mis sõltuvad minust ja teisi, mis on paratamatud. Usun end asuvat kusagil nende põimumiskohas. Häid selgitusi pole kerge leida. Sealt jääb hulk tunnetuslikke nüansse puudu, mida kõrvalseisjad ei taju. Seetõttu ei ole mõtet seletada.
Muide, nutmisel ja oma valuga lähedases kontaktis olemisel on vägagi tervendav vägi. Sestap lubangi endale kurbust ja kurbusest kirjutamist. Luban ahastust ja meeleheidet. Luban olla nõrk, kokkukukkunud. Ma ei pea kellegi jaoks näitlema, pingutama ega mängima. Mu aed varjab mind turvaliselt, ka siis, kui ma ei ole särav ja naerusuine. Mul on siin igas konditsioonis hea olla. Ka pisarais.
Juba homme haaran enese haledal minal natist ja kangutan taas üles. Ahoi, ütlen ma sellele õnnetusehunnikule konstruktiivse mina konkreetsel häälel. Juba praegu avaldab see mõte naermaajavat mõju. Too nutt oli niisiis vaid sisemine murdlaine, mis ebavajaliku välja uhtus.
Näe, praegu on juba vaat et hea…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar