Meenutuskarp

 Olen endiselt igapäevase harjutamise lainel! Mul on nii hea meel sellest teada anda!

Aga täna kirjutan hoopis muust. Karl Johann oli oma kapist välja tõstnud ühe minule kuuluva karbi. Tõin selle oma tuppa ja tõstsin sisu välja. Kui palju põnevat avastasin seal olevat! 

Leidsin sealt näiteks oma esimese abiellu astumise avalduse, täidetud korrektselt minu ja minu poolt armastatud meesisiku poolt, ühes tasutud riigilõivuga, mis oli toona, 1993.aastal 15 eesti krooni. Olgu siinkohal öeldud, et see abielu jäi väga hullude asjaolude tõttu sõlmimata, küll aga tõi selle meenutamine veidi esile toonased tunded. 

Ootasin sel ajal oma esimest last. Olin 19 aastat noor, täiesti segaduses ja eluvõõras. Hoidsin maailma kramplikult oma õlul, otsekui kukkunuks see muidu kildudeks. Eriti sellest hoidmisest muidugi kasu ei olnud. Elu liikus ikkagi omasoodu ja see mis kildudeks pudenema pidi, see ka pudenes. Ma lihtsalt ei teadnud veel, et suures plaanis toovad killud õnne. 

Ah, mis seal veel oli! Samal, minu esimese lapseootuse ja muude segaduste ajal, tiirutas orbiidil üks soomerootsi mees, mingi isa töökaaslane või äripartner. Ta sai küll minult rahuliku korvi, kuid saatis sellest hoolimata lugematul arvul kaarte ja kingitusi. Vaat need leidsingi sealt toredast karbist. 

Samast, 1993. aastast on pärit ka kaks kaarti, millel mulle  pühendatud armastusluule. Kahjuks või ōnneks sai seegi rüütel korvi, kuid praegu hindan tema luuleandi ja julgust nende luuletustega oma tundeid väljendada suurepäraseks! 

Samas karbis oli veel kirjavahetus mu kalli sõbrannaga, kes sünnitas oma esimese lapse neli kuud enne mind. Ah, kui armsad me olime ja kui palju need kirjad mulle toona tuge pakkusid! 

Ja minu päevik... Paks, kõvade pruunide kaantega saladuste hoidja. Jaa, ma tunnen seda habrast noort tüdrukut, kes seal oma mõtteid ritta sätib. Lasen tal rahulikult olla. Nii noortelt ei saagi eeldada tohutut elukogemust. Samas- see siirus, mis neist ridadest kiirgab, võtab lausa silma märjaks. Peale esimesi pettumusi ei saa me enam kunagi olla maailma ja inimsuhete osas nii usaldavad ja ausad. 

Esimesed diplomid. Lõpetatud koolid, omandatud haridus. Kaardid erinevateks tähtpäevadeks. Mõned inimestelt, keda eriti ei mäletagi. Teised kallitelt, kelle käekiri jääb alatiseks meelde. Hoolimine, meelespidamine, rõõm, innustamine. Elu ilusad hetked, mis võisid samaaegselt olla ka tohutult rasked. Või siis lihtsalt pöördelised. 

Vahel on tore seesuguseid karpe avada. Liiga tihti aga mitte. Minevik on kõige ilusam siiski pisut ähmasena.