Privaatsus

 Ujudes täna hommikul kella kaheksa ajal täiesti ihualasti meie magava maja soojas välibasseinis, eirates mõttes kõike kohutavat, mis maailmas toimumas, (kuigi midagi säärast on toimunud pidevalt, ainult, et kusagil kaugel, hoopis teistsuguste inimestega, nüüd toimub see ajalooliselt ja geograafiliselt lähemal ja ka väliselt meile sarnaste inimestega, mis toob kõige selle sõnulseletamatu jubeduse otsekui oma õuele, tekitades ahastuse, et ei saa aidata ja hirmu, et äkki tullakse meilegi kallale), ühesõnaga, mõtlesin, kuidas sõjaseisukord inimesi külg külje kõrvale koondab, kuidas üheskoos põgenetakse, sõttaminejate eest palvetatakse, langenute pärast nutetakse, teineteist aidatakse, sugulaste ja tuttavate eest seistakse, võhivõõrastelegi katusealust pakutakse, see kõik tähendab tohutuid rahvamasse, privaatsuse täielikku puudumist, tohutus pingesolekus täielikku mõistmist, mõneti lausa autopiloodil tegutsemist... ühesõnaga, ma ujusin ja mõtlesin, et siin ma siis olen.

Olin taaskord täielikult kokkujooksnud. Teadsin, et kui kohe ei lähe, lähen hulluks. Ostsin ühe otsa piletid napp nädal enne väljasõitu, viimased broneeringud said tehtud enne sõitu lennujaama.

Kunagi alistusin vastuvaidlemata eks-abikaasa valitud paketireisidele- see oli ju nii turvaline ja etteaimatav! Aga praegu mõtlen, et tavaolukorras pole vabatahtlik karja koondav tegutsemine sugugi edasiviiv, pigem suurendab frustratsiooni, sedasama, mille eest puhkusele sõites pääseda soovitakse. Sel viisil ma aga toona mõtelda ei osanud.

Meid viidi lennukilt suurte bussidega otse kataloogist valitud hotellidesse. Nende kaasmaalastega, kes sattusid samasse hotelli, oli otsekui viisakas tuttavaks saada, mõni tahtis lausa ühiseid õhtusööke korraldada või pidu pidada, koos bussiekskursioone valida ja pärast veinipudeli taga muljetada. See väsitas ja röövis igasuguse privaatsuse. 

Mäletan neid kilomeetrite viisi randu palistavaid, külg-külje kõrval seisvaid hotellimürakaid, kus võis ära eksida, seda tohutut anonüümsust teistega äravahetamiseni sarnases hotellitoas, inimparve hommikusöögisaalides ja juba varahommikul ärahaaratud mugavamaid päevitustoole hotelli basseini ääres, kints-kintsu vastu võõrastega. Mäletan randu, kus ei saanud koos ujuma minna, kuna emb-kumb pidi asju valvama ja vastu ööd aknast sisse tümpsuvat diskomuusikat, mida ei saanud kinni keerata. Mäletan pinget, mis närvesööva reisi keskpaigaks suureks tüliks eskaleerus ja mõtet "see on viimane kord..."

Nüüd korraldan alati oma reisid ise. Juba aastaid. Linna- ehk kultuurireiside puhul valin meelsasti mõne kesklinna korteri, rannareisidel merelähedase villa. Auto broneerin lennujaamast lennujaamani, et saaksin kohemaid eralduda. Mulle meeldivad tänapäevased koodiga võtmekapid, kuna siis ei pea majutuspaika jõudes kellegagi viisakusvestlust arendama. Mulle meedib matkata inimtühjadesse randadesse ja kuulata lainemüha, mitte jäätist ja rätikuid ja tont teab mida müügikspakkuvaid tüütuid tüüpe. Mulle meeldib oma mõni päev oma päevitustoolis lihtsalt maha magada. Lugeda, kirjutada ja aeg-ajalt alasti ujuda. (Mõelda vaid, kui oleksime oma kambaga ühes kitsas hotellitoas!)

Siin ma nüüd olen. Päris mõtetest ära ma maailmas toimuvat ei saa. Tean, et olen vastupidav ja suure pingetaluvusega naine ning kui vaja, tegutsen kainelt ja kiirelt. Ma ei ole ka põgeneja tüüp, vaid võitleja. 

Aga siia ma siiski põgenesin, kuna praegu ei ole koondumise ja külg külje kõrval võitlemise aeg, niisiis saab lähtuda isikuomadustest, isiklikest vajadustest ja nüüd juba ka kogemustest.

Siin on päike. Rahu. Privaatsus. Lükkan kõik muu veel veidiks ajaks endast lihtsalt eemale. Eks siis, kui enam muudmoodi ei saa, tuleb ikkagi minna ja tegutseda...

PS! Lisan igaks juhuks, et isekorraldatud reisid on paketikatest poole võrra, et mitte öelda rohkemgi, soodsamad. 

PPS! Veidi teemaväliselt. Kunagi korraldasin rootsi kogudusele Iisraeli-reisi, mis toimus juhuslikult samaaegselt ühe teise tuntud ja kogenud Iisraeli-spetsialisti reisiga. Minu korraldatud reisi täpselt samad lennupiletid olid üle poole odavamad ja kogu reis üle poole soodsam. Lõpuks broneerisin Jeruusalemma hotellid ka sellele teisele seltskonnale, kuna sealtpoolt tuli kallite hindade osas suurt nurinat. 

Kes siis koera saba ikka kergitab, kui mitte koer ise :)