Pühapäev, 2. jaanuar 2022

Muinasjutumees

 Meenub üks lugu.

Vestlesin internetis kellegagi, kes esitles end ilusa, targa ja edukana. Illustratsiooniks olid ka mõned pildid, millele ma ei pööranud erilist tähelepanu. Tundus olevat igati usaldusväärne vestluspartner. Kirjaoskaja samuti. Märkas, tunnustas, oli huvitatud. 

Ühel hetkel aga küsis ta, kas ma muinasjutte usun. Sattusin algul segadusse, edasi aga arenes lugu kiiresti. Ta üritas mulle selgeks teha, et selliseid inimesi, nagu ta mulle endast maalib, ei ole olemas. Ja et mina, kergeusklik, läksin ses vestluses õnge. 

Tundsin hetkelist pettumust, siis aga hakkasin mõtlema. Kuidas ei ole olemas? On ikka! Ja just sellist inimest ma ju sooviksingi enda kõrvale leida, mitte grammigi kehvemat. Ta jutus ei tundunud ka midagi ülepakutut. Näis olevat haritud, laia silmaringiga, väärikas. Tõsi, tema poolt üles riputatud pildid rääkisid suhteliselt uhkest elamisest. Kuid nagu ütlesin, ei olnud sel minu jaoks mingit tähtsust, muigasin meheliku edevuse üle ja õigupoolest ei sirvinudki neid õieti. Mul on endalgi kõik olemas, mida vajan. 

Usun endiselt, et targad, toredad ja hakkamasaajad on päriselt olemas. Siinsamas, meie keskel. Miks ei võiks üks sattuda minuga vestlema? Ma ei leidnud tagntjärele mõeldes ühtegi “konksu”, mille otsa oleksin komistanud. Normaalne tuttavaks saamise dialoog. Muidugi oli hiljem kahju kulutatud tunni pärast, millega oleks võinud midagi targemat peale hakata. 

Toreduse ja tarkuse osas ei hakka ma selle vahejuhtumi tõttu küll allahindlust tegema. Teise hea elujärg oleks loomulikult samuti boonus, kuid mitte eesmärk omaette. Tõsi, õnnetusehunnikust siiski ei unista. 

Juurdlen nüüd selle üle, kuidas selliseid inimesi vältida, kes sääraseid imelikke mänge harrastavad. Muidugi, eks see internet ole üldse üks riski-bisnes…

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar