Neljapäev, 9. juuni 2022

Verandal

 Ja männid tolmlevad taas.
Kollakas vaip katab ühtlaselt kõnniteeplaate, verandat, käsipuid, aiamööblit, aknalaudu ning laiutab taimedel ja murulgi. Ta eemaldub aevastamapaneva pahvakana, kui klopin lamamistooli või aiatoolide patju. Teda jagub kõikjale. 
 Mu silmad kipitavad veidi. Ei, ma ei tea endal olevat allergiat, küllap on see hoopistükkis ekraani passimisest, küll aga nuhutavad mu ninasõõrmed seda hiliskevadele ainuomast lõhna, sirelite ja kastaniküünalde, meelespeade ja tillukeste piibelehtede, äraõitsenud võilillede ning mahalangenud forsüütia kollaõite uimastavat segu.
 Pesin veranda männitolmust puhtaks. Sättisin verandalauale säravvalge lina. Asetasin sellele Gustav Klimti Suudlusega kohvitassid, alustaldrikud, kummalegi ühe, ning sama sarja südamekujulise vaagna. Nende kõrvale sättisin mustast marmorist vaasi meelespeadega. 
Kummalegi taldrikule libistasin ühe suussulava Pavlova. Meie kodupoe kohvikus müüdavad on iseäranis head. Vaagnale olin mõelnud veidi soolakat vetikakrõpsu, hea magusale peale hammustada ning hapukaid füüsaleid. 
Selga panin oma lemmikkleidi. Värvisin huuled erkpunaseks. Minu meelest kannab see värv nimetust elujanu punane. Astusin verandale.

Viimasel ajal on iseäranis kerge. Mulle tundub, et olen taas Jumalale sammukese lähemal. Viimane aasta läks ju hirmsaks rabelemiseks. Tekkisid mitmed "käärid", isegi mu enda sees, mis siis veel muust rääkida! Mu enda tunnetus oli habras ja praguline nagu esimene jää, aga mitte seetõttu, et oleksin rumal, vaid sellepärast, et ma ei olnud päris iseenese päralt. Lubasin sinna kamaluga võõrast energiat, mis muutis mu taju häguseks. Liikusin õiges suunas, kuid mitte iseendana, vaid sellena, keda minust oodati- kuid ootusi oli palju ja need olid vägagi erinevad. Mina, hea laps, tubli esimene, püüdsin muidugi kõiki täita, aga külvasin vaid arusaamatust, täiendavat segadust, ilmselt isegi ärritust. Mängisin topeltmängu mõtetega eetilistest normidest ja iseenda vajadustest, aga ei lubanud kõneleda südame häälel, Jumala puudutusel. Võimalikest eksiõpetustest pettununa otsisin otseteed seal, kus käänakud on loogilisemad või siis vähemalt minule sobivamad ja Jumala ligiolu ilmsem. Ma ei lubanud endal näha medali mitut külge, sest valides ühe suuna, pidanuks otsekui teise ära nullima. Ja mitte iseenda pärast, vaid seetõttu, et nii tundub teistele loogilisem. Aga Jumala jätsin neis sise- ja väliskõnedes kõrvale. 
Jumal ei ole ju mingi paindumatu üksus! Ta on elu ja voogamine.

Võtan verandal istet. Kallan tassidesse kuuma kohvi. Imeilus serviis! 
Ärge küsige, kes on mu kõrval. See pole oluline. Tähtis on see, kes olen ma ise. Kas istun oma kehas rahulikult või rabelen sealt ikka ja jälle välja, teiste eludega tegelema, oletama, mis mõtleb üks või kuidas käitub teine. Teate, puudutavad lood sünnivad eelkõige siis, kui neis on ka kõrvetadasaamisi, sohu eksimisi, peataolekut. See on osa inimlikkusest ja usun, et Jumal vaatab siinkohal halastava pilguga. Muidugi, eks mullegi ju sobib tegelikult kõige rohkem see, mida ka ühiskonnas normaalseks peetakse. Kuid tunnete tasandit ei saa niisama lihtsalt kõrvale lükata. Nüansse, mida ümbritsevad ei taju. Ainult mina.

Olen pidevalt otsinud kedagi erilist. Miks ma pole taibanud, et olles ise eriline, on see soov juba täidetud? Erilisuse mõõdupuu võib olla liiga seinast seina ja ebaturvaline, et seda täiendavalt oma ellu soovida. On juba piisavalt olnud neid erilisi, kelle poole küünitades iseendast välja kukun ja kogu ümbruskonna pahupidi keeran. Aeg on oma erilisust kogeda. Näiteks tänases päevas.

Koogid on taldrikult nagu imeväel kadunud. Kohvist on järgi vaid vaevuaimatav lõhn. Mina aga olen alles. Iseendas, mitte endast väljas. Rahulolutundega, et hetkel on asjad nii, nagu nad parasjagu on. 
Linnud rõkkavad lausa ennastunustavalt!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar