Laupäev, 1. veebruar 2020

Naissaarelt, küünlapäeva eel

Istun üksi ühe tillukese laeva välitekil. On esimene veebruar, kuid õhus oleks nagu pigem novembrit. Meri on mõõdukalt tormine, aga seda juhtub talvisel ajal ikka. Laeva mootor müriseb ühtlaselt. Aegna taga on läbi lõputu halluse tajutav loojuva päikese punakas kuma. Ka valged lainetipud annavad pildile mõningast värvi. Paak, kast või mootorikate, millel istun, on vihmamärg ja niiskus imbub tasapisi läbi mu suusapükste. Ma ei hooli sellest eriti. Toetan selja vastu määrdunud köite hunnikut ja suunan pilgu silmapiirile. Puna Aegna saare ümbruses on intensiivistunud, järelikult on sealkandis tõepoolest taevas selgem. Aga siin sajab. Vahepeal muutusid piisad rasketeks räitsakateks, siis said aga soojakraadid siiski võitu ja nüüd tuleb taevast vaid peenikest udu. Meri on tumehall. Taevas sulandub temaga peaaegu ühte. Kauguses siravad üksikute laevade tuled.
Mu mõtted meenutavad samuti lainete loksumist. Rahuseisundist üles rahutuse ja vahel ka mõningase südamevalu suunas, sealt jälle alla tasakaalukuse ja mõistuslikkuse piirimaile. Kui arvate, et alumisel nivool on turvalisem, siis laineharjal surfamine annab jällegi määratult rohkem loomingulisust. Ei saagi hinnata, kumb mõttelaad on elusam. Vajalikud mõlemad.
Näe, üks hiiglaslik laev kerkis just silmapiiri tagant välja! Sätendav valguskett ta kohal annab talle suursuguse mõõdu ja kuju. Ahaa, see ongi minu julgete unistuste valge laev! Kaugelt tundub meelitav. Võrreldes minu väsinud ja pisut räpaka lootsikuga lausa ligitõmbav. Aga tean, et lähenedes võib kõik muutuda- mõtekus, perspektiiv, reaalsus. Sestap istun vaikides edasi.
Oh, meri. Sina ei teeskle kunagi.
Minu reaalsus on petta saanud lugematuil kordadel. Tuulevaiksest rannast on hetkega saanud märatsev ulgumeri, päikselisest laevatekist üksik pimeduses hulpiv parv, millesse küüsi vajutades klammerdun. Ma ei lähe enam tuledesära õnge. Mõne hetke pärast võib see monstrum kreeni vajuda.
Kohendan määrdunud köisi külje all, hõõrun külmast kangestunud käsi teineteise vastu ja imestan, imestan siiralt, kui pehme müks laeva vasakul küljel annab tunnistust märkamatust randumisest.
Miski oleks nagu jälle paika loksunud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar