Mu enda lapsed ei käi sellistes koolides, kus oleks võimalik kellegi arutu läbipeksmine, kus oleks võimalik õpetajate näotu sõimamine, kus oleks võimalik, et kaasõpilased on narkolaksu all ja õppetöö oleks eelnevalt mainitud asjaolude tõttu halvatud.
Minu jaoks on lood sellistest õppeasutustest õõvastavad ja ma ilmselt ei hoiaks oma isiklikke lapsi säärastes päevagi. Hariduse saamise juurde kuulub minu hinnangul ka otsustusvõime arendamine ja vajadusel ka valikuvabaduse rakendamine, mis tähendab antud kontekstis ahistavast või vägivaldsest olukorrast lahkumist. Kui laps on alaealine, siis vanema kaasabil ja vastutusel. Väikeste laste puhul tuleks vanematel igapäevaselt teada, mis koolis toimub ja kuidas lastel seal läheb. Selleks on palju toredaid suunavaid küsimusi. Laps ei pruugi normaalsuse ja ebanormaalsuse piirist veel hästi aru saada.
Tegelikult ei peaks muidugi asjad hoopiski niipidi käima, et hullust olukorrast lahkub süütu osapool. Pigem vastupidi. Aga küllap on paljud hiljutistest koolivägivalla juhtumitest lugenud ja aduvad isegi, et koolid ei saa hakkama. Õpetajate ja koolipsühholoogide jõud ei käi kontrolli alt väljuvatest olukordadest üle. Meie koolid on selleks enamaltjaolt liiga suured. Juurpõhjused, miks lapsed ühel või teisel moel käituvad, jäävad peitu. Koolipsühholoogid jõuavad vaid “tulekahjusid kustutada”, kui sedagi. Olen mõnega neist rääkinud, olukord on kurb.
Süüdi polegi ju tegelikult keegi. Ükski laps ei sünni piinajaks ega ka kiusatavaks. Keegi ei sünni sõltuvushäirega. Selleks kõigeks saadakse. Aga mitte koolis.
Iga laps tuleb oma kodust. Koolis saadakse lihtsalt “keskpõrandale kokku”, iga laps oma eripärade ja koduste mõjutustega ning seal tekkiv “kompott” hakkab elama oma elu. Kes on kuulnud rohkem sõimu või näinud pealt vägivalda, hakkab seda tõenäoliselt rakendama ka ise, kui tema isikuomadused seda tegevust toetavad. Ka vägivallatsejaga “kaasakargajaile” ei ole ilmselt kodudes õpetatud nõrgemate või teistsuguste laste eest seismist, millest on tohutult kahju. Tundekasvatusest on meil äärmiselt suur puudus!
Olen juba eelnevalt maininud, et minu arvates tuleks selle asemel, et koolides koos tohutu hulga ametnikega probleemipuntraid lahendada, alustada hoopis teisest otsast. Abistajatel oleks vaja aimu, mis toimub nende väikeste või noorte inimeste kodudes, kes koolides möllavad. Pereteraapia on teraapialiik, kus inimeste probleemide lahendamisse on kaasatud kogu tema peresüsteem. Pereterapeudid kaardistavad esmalt lapse elus toimuva, et leida sealtkaudu selgitust tema käitumisele. Aga on üsna tõenäoline, et edaspidine töö jätkub vähemalt samal määral tema vanematega. Kui nendega mitte enamgi veel.
Kordan - vanem peab võtma oma lapse eest vastutuse. Vahel tuleb neile seda päris pikalt õpetada. Laps ei vastuta! Lapse kasvades anname me talle vastutust järk-järgult, sedamööda, kuidas ta üheks või teiseks vastutusalaks valmis on. Aga põhivastutajad oleme ikkagi meie, kuniks lapse tiivad teda ta elus täielikult kannavad.
Tegelikult peaks juba raseduse ajal noorpaare valgustama, et see, mis hakkab toimuma siis, kui paarist saab pere, võib nende kujutlusist suurel määral erineda. Mõnede pereteraapia seansside läbimine peaks niisiis olema vanemaks saamise eel esmane kohustus. Häirivalt palju on ebaküpsust.
Mida siis teha, kui koolis “asjad juhtuvad”? Mitte eriti kaua kannatama. See, kui kogu klass peab lõputult arutama mõne halvasti käituva kaaslase lugu, halvab ära kogu õppeprotsessi. Mina tahaksin küll, et minu lapsed käiksid koolis haridust omandamas, mitte mingite muude asjadega tegelemas, eriti kui on tegu ülalmainitud verdtarretavate juhtumite uurimisega.
Küll need halvasti käituvad, vägivaldsed või pidurdusmehhanismideta õpilased saavad ka hiljem järgi õppida, kui nende maailmas asjad korda saavad. Nagunii jääb käitumishäirete puhul õppeprotsess tahaplaanile. Aga teised ei pea ju kannatama! Seetõttu olen selle poolt, et need õpilased, kelle puhul peale hoiatusi asjad ei parane, tuleks koolist ajutiselt eemaldada. Kui ei ole tegu psühhiaatrilise keissiga, peaks neile olema koheselt kohustuslik teatud hulk pereteraapia seansse, et saaks ruttu teada, mis toimub laste kodudes. Kas nad ikka saavad vanemlikku hoolt. Kusjuures semutsemine pole mingi hoolitsus!
Kui koolis saakski lapse ajutiselt “ära remontida”, siis juhul, kui tema kodus on midagi äärmiselt valesti, teeks ta kohemaid uuesti “katki”. Ma ei pea vast neid võimalikke hulle olukordi siin eraldi ette lugema, mis võivad halvasti käituva lapse kodus ilmneda ja mille tõttu ta enam teisiti hakkama ei saa. Nii et õudne käitumine võib olla lihtsustatult öeldes ka pelgalt appikarje. Aga mitte kauaks. Edasi tuleb juba allakäik.
Rõhutan veelkord, et kui abi vajab laps, vajab seda enamasti terve pere. Aga selle all ei saa kannatada terve kool! See, kui viimse piirini viidud õpetaja kedagi lükkab või sakutab, ei ole lahendus. See on tagajärg. Lubamatu, aga mingil määral siiski mõistetav. Õpetaja amet on kohutavalt raske, talle ei saa lisaks midagi säärast õlgadele laduda, milleks tal kompetents puudub.
Vanemad, kes oma lapse eest ei oska ega suuda vastutada, peaks võtma luubi alla päris pikaks ajaks. Nad peavad lapsekasvatamise keerulise töö kasvõi natuke selgemaks saama. Mujalt need asjad liikuma ei hakka. Piiride kehtestamine, rollijaotus ja hierarhiliselt ülesehitatud vanemate ja laste allsüsteemid on esmased pereteraapia terminid, millega tuleks abituil või vastutusvõimetuil tegemist teha. Ega midagi pole parata, hoolitsemine käib ikka ülevalt alla, vanemalt lapsele. Muidugi on jube palju ka päris psühhiaatrilisi keisse, kus pereteraapia saab olla kõrvaolev, toetav protsess.
Seniks, kuni koolide “kordatetegemist” alustatakse hoopis valest otsast, sekkuksin mina vanemana ikka väga jõuliselt, kui minu laps oma koolis kuidagi ohtu satuks. Ma ei jääks päevakski ootama! Sellised traumad võivad olla eluaegsed, milleks seda! Õnneks mõtlesin ise väga põhjalikult läbi, millisesse õppeasutusse oma lapsed panna. Olen loomult emalõvi.
Neist lastest on mul kohutavalt kahju, kes end ise kaitsta ei saa. Ega ravida. Kui neid lugusid kuulen, mis ridamisi ajakirjanduses on kajastust leidnud, tekib jõuetus. Olukord on selliseö viisil ilmselgelt lahendamatu. Aga kes ikka lubab oma rahasid kuhugi mujale, näikteks pereteraapiasse suunata. Nii nad siis istuvad seal oma ümarlaudades…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar