Orelireis Põhja-Poolasse

Mai esimestel päevadel käisid  kaksteist eesti organisti Eesti Orelisõprade Ühingu eestvedamisel orelireisil Põhja- Poolas.

Esimesel päeval tutvusime Gdanski orelitega. Sealseks vaieldamatuks pärliks on Oliwa katedraalis asetsev ligi 7900 orelivile ja 110 registriga Johann Wulfi orel, mille esialgne, nüüdseks ajaloo keerdkäikude tõttu mitmeid kordi ümber ehitatud versioon valmis aastail 1755-1780 . Juba selle pilli unikaalne vitraazaknent ümbritsev rokokoo-prospekt võttis oma võimsuses sõnatuks. Kui sellele lisandus organisti sõrmede alt Händeli Messiase võimas Halleluuja-koor, muutes oreli otsekui elavaks- üle kogu prospekti liikusid muusikaga kaasa keerubid ja trompeteid mängivad inglid, keerlesid kellamängud- oli orelirõdul seistes tunne sõnulseletamatu.

Teist reisipäeva alustasime ringkäiguga suursuguses Pelplini katedraalis ning jätkasime imekaunis Toruń´i linnas. Sealses Ristija Johannesele ja evangelist Johannesele pühendatud peakatedraalis on muuseas ristitud kuulus astronoom, heliotsentrilise maailmasüsteemi alusepanija Mikołaj Kopernik. Meie reisiseltskond huvitus eelkõige väikesest barokkorelist, mis ehitatud aastal 1688 kohalike meistrite poolt. Sealse organisti lahkel loal said seda vana väärtuslikku pilli oma käega proovida kõik soovijad. Tagasiteel Gdanskisse põikasime sisse ka Malborki (Marienburg). Sealne linnus, mille peakatedraal ootab küll veel renoveerimist, on suurim telliskividest ehitatud linnus ja suurim gooti stiilis linnus maailmas.

Kolmanda reisipäeva ning võib öelda, et kogu reisi „pärl“ avanes meie ees Pasłęk´i linnakeses. Hiljuti täielikult renoveeritud meister Hildebrandt´i orel, mille kahte vastasseinal asetsevat võimsat prospekti ühendas, sarnaselt Gdanski Oliwa katedraaliga, kaunis vitraazaken, võitis oma imelise kõlaga kõigi südamed. Siinkohal ei saa jätta mainimata ülipõhjalike orelialaste teadmistega kohalikku preestrit Jan Sindrewicz´it, kes ei pidanud paljuks jutustada ülipõhjalikult oreli keerukast ajaloost ja renoveerimisest ning lubada seejärel kõiki soovijaid ka oma käega seda kaunist pilli proovida. Pasłękist sõitsime edasi Fromborki, kus asub võimas katedraal imekauni barokse oreliprospekti ja kiriku tagaosas põrandal, otse kuulajate keskel asetseva 5-manuaalise mängupuldiga.

Katoliiklikus Poolas on kogudused suured ning kirikud rahvast täis. Huvi tundub jaguvat ka oreli kui muusikainstrumendi vastu. Suuremates, väärtuslikumate pillidega katedraalides toimuvad mitu korda päevas (Oliwa katedraalis lausa igal täistunnil) oreli esitlused. Kuulajaile demonstreeritakse selle jumaliku instrumendi pea ammendamatuid võimalusi- käo kukkumisest, tuulekohinast või karu möiretest kaasaegse filmi- või lausa poppmuusika peaaegu audentselt kõlavate esitusteni, rääkimata sümfooniaorkestri või või oratooriumi-koosseisu võimsast imitatsioonist, kus lõpuakordid otsekui kergitaksid kiriku katust. Meie reisiseltskonnas tekkis arutelu, kas säärased esitlused, kus rahvast meelitatakse vaid „hittidega“, millel tihtilugu ei ole „päris“ orelimuusikaga mingit seost, ikka õigustavad ennast. Pidime tõdema, et küllap õigustavad- kui see veidikegi aitab orelit ja organisti elukutset populariseerida. Muide, Poolas on valdav enamus organistidest mehed. Tööpäevad on pikad, lisaks oreli esitlustele kolm-neli missat päevas, pluss uue repertuaari pidev omandamine. Loomulikult on tegemist suurepäraste mängijatega.Pikkadel autosõitudel (vahemärkus: Poolas on nüüd uued, harukordselt head teed!) ja õhtustel koosviibimistel tuli lisaks päeval nähtule jutuks olukord eesti kirikus ning organisti roll tänases koguduses. „Ma ei soovi olla ainult organist“, kõlas üks viimase õhtu mõtetest. Ning kellelegi ei tulnud lahti seletada, mis on selle töö tegelik haare. Tänutunne kordaläinud reisi ja toreda seltskonna üle jääb küllap veel kauaks kaiguma koraaliimprovisatsioonina kaunil Hildebrandti orelil- „Oh võtkem Jumalat suust, südamest nüüd kiita...“ 

Tallinn ja Tartu

Ma saan veel kuidagi aru, et erinevates maades ravitakse inimesi erinevalt, aga et see vahe tillukese Eesti kahe linna vahel nii totaalne on, ei oskaks uneski näha- kui ise poleks kogenud.
Ühele mu lastest on kaasasündinud komppöia tõttu (mis tava-vaatlejale silma ei jää ja ka tema elukvaliteeti enam oluliselt ei mõjuta) määratud puue. Puude raskusastme määramiseks ja edasiseks tegutsemiseks, näiteks taastusravi jms. koostatakse inimesele rehabilitatsiooniplaan. Nii ka minu lapsele. Käisime mitmete erinevate isikute vastuvõttudel sotsiaaltöötajast logopeedini välja. Kui vaja, siis vaja! See kõik oli aga vaid "taustamüra".
Paberitel- ehk siis plaanil, kui soovite- oli vaid üks lapse seisundit tõeliselt parandada võiv soovitus- muretseda talle ortoosid, st. kõvad "kingad" mis käivad tavajalanõude sisse. Korralike lapsevanematena võtsimegi kohe asja käsile. Jalanõud maksid hingehinda, aga kes siis ikka raha loeb, kui tegemist oma lapse tervisega! Kandma hakata neid aga ei õnnestunudki. Sest laps lihtsalt keeldus! Ei, ma ei ole lapsevanem, kes esimese jonnituuri ajel pimesi ta tahtmisi täitma tormab. Aga midagi tundus mullegi kahtlane. Kas sellised kobakad tõepoolest aitavad neid niigi hapraid jalgu? Kas kõnnak, mis neid kandes tekkib, mitte ei süvenda peaaegu nähtamatut puuet?
Muide, see jõud, millega mu laps ortoosid jalgadelt eemaldas, niipea, kui need talle jalga sain topitud, sarnanes täismehe omale! Sest neid oli üliraske, et mitte öelda võimatu jalga ja ära saada. Väänasin iga kord peaaegu käed paigast! Aga küllap laps juba intuitiivselt teadis...
Ühele tervishoiuga seotud inimesele oma suurt muret kurtes sain nõuande kuulata ka mõne teise arsti arvamust.
Näiteks doktor X Tartust.
Ühel kenal varasuvisel päeval sõitsimegi kambakesi ülikoolilinna.
Esimene asi, mida too tunnustatud doktor meid nähes ütles, õigemini karjatas, oli: "komppöiaga ei tohi ortoose kanda! Võtke need otsemaid ära ja ärge enam kunagi jalga pange!"
Oli ausalt öeldes keeletu. Arst seletas mulle pikalt mismoodi mu lapse jalg toimib ja kuidas ma selle loomulikule taastumisele kingaga piduri peale panen.
"Ainult paljajalu!" vibutas ta meie lahkudes sõrme, "ja kui king- siis väga õhukese tallaga. Lapse lihased peavad tööd saama!"
Ma ju tegelikult ei teadnud, keda uskuda. Ka Tallinna arstid tundusid oma väidetes usaldusväärsed. Ja mina... ma ei jaga ju antud teemast ööd ega mütsi! Siiski loobusime ortoosidest koheselt. Nüüd sai seda ju kerge südamega teha!
Kahtlused aga jäid. Aasta pärast läksime uuesti Tartusse kontrolli. Kabinetis oli parajasti üks praktikant. Arst näitas talle mu lapse jalga ja kiitis: "Näete, kui ilusasti on laps taastunud vaid paljajalu käies! Ortoose ei tohi määrata!" lisas ta summutatud häälel.
Nüüd võisin ometi kergendatult ohata. Kõik saab korda!
Sügisel vähendati puue raskelt keskmisele.
Kuna aga vana rehabilitatsiooniplaan aegub peagi, helistasin täna uue asjus.
Et kas peaksime minema Tartusse?
Või Tallinnasse?
Tallinnas ilmneksid koheselt probleemid. Miks ei ole laps kandnud ortoose? Plaan on ju seega täitmata! Tähendab- problemaatiline perekond.
Tartu on jälle väga kaugel- kui arvestada, et rehaplaani koostamisel tuleb külastada isikuid alates sots.töötajast logopeedini.
Inimene telefoni otsas kuulas mind ära. "Jah," ütles ta, "te ei ole esimene sellise murega pöörduja. Tallinnal ja Tartul on  väga paljudel juhtudel risti vastupidised ravivõtted. Ma ei oska seda kommenteerida."
Mina ka ei oska.
Aga kes siis oskab?
Midagi on pildil ikka totaalselt valesti.

Õmbleja

Põrnitsesime teineteist altkulmu. Tema silmadest peegeldus sulaselget hirmu, minu omadest aga pimedat viha. Nägin välja kui karjapoiss- kukekad viigipüksid hoidsid eestpoolt eriti uljalt püsti ning ihuvärvi põlvikuid, mida pükste alt kümne liigse sentimeetri võrra näha oli, võis vabalt ka paljasteks jalgadeks pidada.
"Sobib," pressisin viimaks läbi hammaste.
"Soobib?" ei uskunud ta oma kõrvu.
"Jah," kordasin lihtsalt.
Sobib.
Ta ei olnud ju mitte kunagi elus õmmelnud.
Ta nimi on Vera, pärit Narvast. Sel nädalavahetusel sattus ta pool- kogemata Tallinna. Endine pinginaaber FB kaudu kutsus. Polnud ju kooliajal erilist sõprustki, kuid sellistest kutsetest ei öelda kunagi ära. Aastate jooksul võib see olla ainus võimalus tõelist linnaõhku nuusutada. Kuuldavasti oli klassiõde pealinnas järje peale saanud. Tal oli oma tilluke õmblusäri. Mitte just paljudel nende kandist ei vea nõndaviisi...
Kutse tõeline põhjus selgus hiljem. Aljonal oli nimelt hädasti vaja tööjuurest päevaks- paariks eemale saada. Viimasel ööklubi-tretil oli ta kohtunud Vovaga, kes oli pärit Peterburist. Vova viis ta vastu hommikut  koju. Mersuga. See oli kallis masin, seetõttu ei tahtnud Aljona Vovat käest lasta. Suurilmadaami elu oli käegakatsutav. Aljona otsustas sõita asja uurima.
Vera ajas algul sõrad vastu.
"Nu kak?" oli ta õnnetu.
"Vot tak," ütles Aljona- ja läinud ta oligi.
Ja siis tulin mina. Sooviga oma vastostetud püksid lühemaks teha.
Mulle meeldib nii mõelda!
Mu pähe ei mahuks variant, et too näitsik "õmblebki" päevast päeva sealsamas! Ja et müüjad just teda soovitavadki, kui meeldivad püksid juhuslikult liig pikaks osutuvad!
Oo ei!
Sõitku parem kiiresti tagasi Narva!
Ega Vova seda Aljonat nagunii päriselt ei taha!

Mängisin arsti

Iga kord, kui ma mõnele arstile kurtsin, et kahtlustan Lisannil allergiat, rehmas see käega. Allergiat on väga raske tuvastada, kinnitas ta. Testid ei pruugi midagi näidata.
Mina uskusin.
Möödus terve aasta. Võibolla poolteist.
Nohule lisandus sügelemine. Põlveõndlad kratsiti katki.
Iga kord, kui mõnele arstile kurtsin, et kahtlustan allergiat, rehmas see käega. Hormoonsalv, ütles ta ja kirjutas retsepti. Võite ju testi ka teha, lisas ta, aga see ei näita niikuinii midagi.
Pead tõstis kahtluseuss.
Salviga surun vaid sümptomid maha. Aga põhjus ju jääb!
Teadsin kogu aeg, et see ei ole niisama-nohu. See ei ole ka krooniline, väljaravimata nohu. See tekib ainult teatud puhkudel. Alati toas... Tihti õhtuti... Kõige sagedamini voodis...
 Ühel päeval sattusin lugema Self Diagnostics testidest. Neidsamu kasutavad ka arstid, kinnitati nende kodulehel. Saadaval olid ka allergiatestid.
Kaotada ei olnud midagi.
Valisin intuitiivselt kassi-tolmulestade-õietolmu kolmiktesti. Selle sümptomikirjeldused langesid kõige enam kokku Lisanni vaevustega.
Nüüd algas kõige närvesöövam osa. Pidin ise lapsele vereproovi tegema. Näpuotsast oli nimelt vaja tilgakest verd. Juhendil oli küll kõik selgelt kirjas- aga heldeke, ma pole ju medõde!
Lisann on leplik laps. Ta ei kahelnud minus hetkegi. Kui vaja, siis vaja.
Käte värinal eemaldasin nõelahoidlalt korgi. Vajutasin valge otsaga tugevalt vastu väikest näpukest. Plõks!
Ja oligi käes!
Lisann ei teinud teist nägugi.
Edasi tegutsesin juba nagu "vana kala". Veretilk testile, lahus samuti. Näpuke puhtaks, plaaster peale.
Ja jäi üle vaid oodata.
Tulemus, mida arstid tuvastamatuks pidasid, võttis aega kolmkümmend minutit.
Siis näitas T2 testiaknale ilmunud selge kriips mu lapsel tolmulestade allergiat. Kassi ja õietolmu ava jäid puhtaks.
Niisiis- see oli täiesti tuvastatav!
Mis siis nüüd edasi?
Ega midagi.
Vahetasin padja, klopin iga päev tekke ja pesen põrandat.
Selle info pärast pole ju mõtet arsti aega kulutada, ega ju?
Mis ta ikka lisada oskab?
Ei oska minagi...

Poole vinnaga

Ma ei salli, kui asju tehakse "poole vinnaga"!
Siis võiks ju üldse tegemata jätta!
Mõne inimese puhul ei saa aru ka, kas ta on andetu või lihtsalt laisk...
Tuleb meile asendustreener. Trenni nimetuseks on "tantsuline aeroobika".
Alustuseks tammume tuima näoga kümmekond minutit "samm juurde", tunne nagu varateismeliste diskol. Teise poole kargame "ristsammu" nii, et süda paha. Seejärel tuleb kombinatsioon, mis koosneb "mambost", (mida harjutame kaua-kaua) "a-sammust" ja "v-sammust" (mida tatsume, kuni ise ka ei usu, et see võimalik on) ja "sääretõstetest" (kuni tossud on tagumiku siniseks tagunud). Jah, iga lõiku harjutame vähemalt sada korda. Seejärel õpime sama kombinatsiooni "peeglis" ning kordame iga lõiku teine sada korda.
Muide- kell jääb ka sellise jama peale seinal seisma, ausõna!
Nüüd järgneb miljon kükki, mõnisada kätekõverdust ning hulk "plankasendeid", mis "teevad keha homseks oioioi, kui hellaks!"
No mis mõttes!?
Kas see ongi trenni mõte???
Tantsuline aeroobika tähendab minu jaoks keskmisest keerukamat loomingulist kava, mis lisaks lihasgruppide koormusele pakub lahedat tantsunaudingut ja veidikest eneseületamist.
Kui mu lihased järgmisel päeval hullumoodi haiged on, ei kõnele see mitte megaheast trennist, vaid kehvapoolsest treenerist, kes ei valda venitamise kunsti.
Kui ma metsikult plankasendeid ja kätekõverdusi vihtuda sooviks, paneksin end kõrvalsaali kangi- järjekorda ja pumpaksin kasvõi ninast vere välja.
Aga mina soovin ju tantsida! Ja mind ei tohi selles suhtes petta!
Luban pühalikult, et edaspidi hoian asendustreeneritest eemale... (ja imestan endamisi, et keegi üldse selliste juurde trenni läheb, isegi kangid on poole loomingulisemad, ausõna!)

Arst?

Sissejuhatus.
Nad jäid haigeks kaks nädalat tagasi kolmapäeval.
Sama nädala reede õhtuks oli välja arenenud köha, mis kõrvale juba liig valus kuulata. Paranemise märke ma ei tuvastanud.
Et ees terendas nädalavahetus, helistasin "lastearst kuuleb"- liinile. Sealne arst soovitas ravimiga x inhalaatorit ning õpetas, kui palju peaks seda kolmikute kehakaalus lapsele doseerima. Sama rohi oli meid aidanud ka kaks ja pool aastat tagasi- aga paraku olid need paar ampulli, mis tollest ajast seisma jäänud, juba lootusetult aegunud. Mõtlesin juba õudusega Lastehaigla EMO paaritunnistele järjekordadele, kus köhivate kolmikute ja teiste hädaliste viirused rõõmsasti "otsi-kohta-kus-sa-saad" mängides segunevad- ja otsustasin esmalt sõbrannad läbi helistada.
K., hea inimene, laenas mulle terve karbitäie- 10 ampulli ravimit ning sellega olid laste (ja mis seal salata, ka meie) rahulikumad ööd nädalavahetuseks kindlustatud (loe: enam ei köhitud pidevalt).

Peateema.
Esmaspäeval nädala eest otsustasin külastada perearsti. Õnnetuseks (kuigi ma siis veel ei teadnud, et tegu on meie vaatevinklist lausa megaõnnetusega) oli ta sõitnud reisile ja meid võttis vastu asendusarst.
Aega kinni pannes küsisin, kas võin tulla vaid ühe lapsega- kuna teiste sümptomid on täpselt samad. Pole probleemi, vastati lahkelt, rääkige aga kõikide eest! Võtsin kaasa Karl Johanni.
Asendusarst jättis mulle algusest peale kummalise mulje. Mul ei olnud nimelt selget pilti, kas ta üldse mõistab, millest räägin. Tundus, et asi ei seisne vaid keeleberjääris...
Lihvisin oma diktsiooni võimalikult aeglaseks ning vaatasin rohkem juuresviibinud üliõpilase otsa, tollelt võis vähemalt selgeid inimese märke aimata- ta nimelt noogutas agaralt. Muuseas rääkisin ka x-loo ära. Et laenasin seda nädalavahetuseks K.-lt ja sooviksin talle nüüd paki tagastada, pluss väike varu ka endale, täna öösel läheb veel ilmselgelt vaja...
Laua tagant tuli vaid mõminat ja ähkimist.
(Što eto takoje? Nje znaju! Kakoi bazor!)
"Jaa, x vjaga hea rohi. Kirjutan teile viis karpi," kostis viimaks laua tagant. Viis karpi? Mnjah, see on tublisti üle meie vajaduste, aga ei hakka vaidlema. Ta ei saa niikuinii aru!
Muud ravi too arst meile ei soovitanud...

Kõrvalteema.
 
Apteegis ootas ebameeldiv üllatus. Retsepti ei olnud. Tühjus!
Helistasin pereastikeskusesse tagasi. Ootasin tavapärased 3 x 5 minutit (meie perekas on nimelt millegipärast säärane norm- helistad esimest korda, ootad viis minutit, paned toru hargile, helistad teist korda, ootad viis minutit, paned jälle toru hargile ja vaat kui kolmandat korda helistad, siis viiendal minutil vastatakse.). Õde oli "nagu naksti" toru otsas ning kinnitas, et retseptiga on kõik kõige paremas korras- tehku need tobedad apteegid ometi arvutis "restart" ja ärgu traumeerigu ausaid inimesi!
Rahunesin maha ja ärritusin üles alles siis, kui V. õhtupoolikul uuesti apteeki sõitis- ja retsepti endiselt ei olnud! Öö oli lähenemas ning laste köhahood intensiivistusid taas.
Sõitsin kodu-apteeki ning palusin pisarsilmi ühe karbi x-i ilma retseptita. (Muidugi polnud mul õrna aimugi, et selle hilisem hankimine võib probleemiks osutuda!) Apteeker tunneb mind ning olime "päästetud".

Peateema arendus.

Teisipäeva hommiku esimene kõne oli perearstikeskusesse. 3 x 5 minutit ootamist tõid õe korrektselt telefonile: "No mis te räägite! Teie retsept on täi-es-ti toimiv!"
"Aga fakt on see, et ma ei saa rohtu kätte."
Ja siis korraga... "Oodake... ma vaatan, et arst on selle retsepti ära kustutanud..."
"Et... mis mõttes ära kustutanud?"
"See on ära kustutatud, oodake veidi..."
Mõni sekund hiljem: "Jah, arst kustutas teie retsepti ära, tal on mõned küsimused ja ta lubas teile tagasi helistada."
"Te väidate, et arst kustutas teadlikult retsepti ära? Minuga nõu pidamata?"
"Ta helistab tagasi." Tuut-tuut-tuut.

Peateema veelgi pingelisem arendus.

Helistasin ise. Olin nüüd päris kindel, et selle arsti "katuse all" pole kõik korras. Ta ju jättis mu lapsed julmalt ravita, kuigi olin rõhutanud, et rohi on otsas!
Torust kostis tuttav mõmin. Lõpuks tuli ka lause: "Vabandust, et selle ära kustutasin. Eee... ma arvasin, et x pole ikka õige ravim. Aga ma kirjutan selle nüüd uuesti!"
Misasja? Arvad, et see pole õige ravim- aga mulle ei helista? Mingit alternatiivi ei paku? Ja minu helistamise peale mõtled ümber, et äkki ikka kirjutaks? Arst?
Omavahel öeldes- ta ilmselgelt ei teadnudki seda rohtu (efektiivsed ja mitte- mürgised jäävad ju ikka kahe silma vahele)- aga tunnistamisest lihtsam oli retsept ära kustutada, lootuses, et äkki ei märka...
"Kas nüüd on too retsept kindlasti apteegis?"
"Jah, ma usun küll..."

Kõrvalteema arendus.

V. läheb apteeki. Lõpuks ometi saab x-saaga lõpu!
Aga võta näpust...
"Teil on siin retsept... aga mitte viiele karbile, vaid viiele ampullile x-le!"
Viiele ampullile??? Triol läks juba nädalavahetusega kümme... Praeguseks on läinud viisteist... Ja ma kasutan seda üli- tagasihoidlikult!
Apteegi juhataja otsustab isiklikult perearstikeskusesse helistada. 3 x 5 minutiga saab ta õe ja seejärel ka asendusarsti liinile.
"Lubas ära muuta," ütleb ta mõni minut hiljem toru ära pannes ja itsitab endamisi: "Mõelda vaid, 5 ampulli- kolmikutele... Annan teile ühe karbi veel, kui soovite! Küll homme klaarime!"

Kõrvalteema arendus kordusega.

Kolmapäev. V. läheb apteeki. Lõpuks ometi saab x-saaga lõpu!
Aga võta näpust!
Retsept on... ikka viiele ampullile.
Ta lihtsalt lollitab meid!

Kulminatsioon ja fuuga.

Helistan perearstikekusesse.
3 x 5 minutit tavapärast ootamist ja õde tuleb liinile. Tänasest koheldakse mind kui problemaatilist lapsevanemat.
"Keegi pole teie retsepti ära kustutanud!", ütleb õde kurjalt, "see tehti kohe viiele ampullile."
Ah tõesti? Ma nägin vist arstivisiidist und? Ja telefonikõnedest samuti?
Ohates antakse toru asendusarstile. Jälle see hull, tehakse ilmselt teineteisele nägusid...
Mõmiseja on seekord jutusoonel.
"Ma ei ole kunagi viiest karbist rääkinud." Ja arvate, et mina oleksin viie ampulliga nõustunud?
"Teile ei ole vaja rohkem ampulle." Kuidas on lood teie elementaarse arvutusoskusega?
"Mind ei huvita, mida Lastehaigla arst ütles!" Targemate arvamus võiks vahel siiski huvitada...
"Mina olen näinud ainult ühte last." Mäluga on teil samuti kehvasti- meil oli ju kokku lepitud, et võtan vaid ühe lapse kaasa...
"Mind ei huvita, et teile seda ravimit suurem kogus on antud, kui mina kirjutasin." Nauding võimust?
"Tulete lastega siia, siis räägime uuesti..." Ei ealeski!

Coda.

Oleme teise arsti vastuvõtul.
Räägime haigusest ning veidi kohmetult ka x-saagast.
"Ravi on tegelikult juba lõppenud... aga jäime apteegile retsepti ja K.-le ampullid võlgu...," lööme silmad maha, otsekui oleksime milleski süüdi. Otsekui oleksime ravimimaniakid.
"Pole mingit probleemi! Mitu retsepti teile vaja on? Kolm? Kirjutame siis igaühele ühe karbi!" 
Taevake, tegu pole ju mingi ohtliku rohuga! Kui aitas, siis miks mitte?
Kivi langeb südamelt.
Päike tuleb pilve tagant välja.
Ja mis kõige tähtsam- lapsed saavad terveks!



 

Mõistatuslikud ametid V: Psühhopaadist juht

Rääkides psühhopaatidest tuleb meil sageli silme ette tuntud filmi "„Voonakeste vaikimine"“ peategelane Hannibal Lecter,kes kehastas südametuse ja julmuse tippu. Julmus ja südametus ongi psühhopaadi peamised tunnused.
Ühe Tallinne prestiizse linnaosa südames imekenas vanas puumajas asub raamatukogu. Ideaalne paik rahulikuks töötegemiseks, lugemiseks või niisama mõtisklemiseks. Lugejaile võib see ehk nõnda tundudagi. Kuid selle asutuse sisekliimas toimub midagi väga inetut. Selle asutuse juhataja on nimelt klassikaline psühhopaat.
Psühhopaati juhti saab ära tunda kaheksa põhijoone abil:
1) sarmikus ja libekeelsus
2) ületähtsustatud ettekujutus endast ja enda olulisusest,
3) patoloogiline valetamine,
4) manipuleerimine,
5) võimetus tunda süüd ja kahetsust,
6) tunnete teesklemine,
7) empaatiavõime puudumine,
8) võimetus vastutada enda tegude eest
Tal on vaid kaks alluvat! Üks on pikisilmi pensionileminekut ootav proua, kes üritab kogu hingest nähtamatu olla. Teine on minu õde. Neil mõlemal hakkavad käed värisema iga kord, kui temaga kahekesi jääma peavad. Ja kahekesi tuleb tihti jääda. Sest kõik toimub nn."neljasilma vestluste" käigus. Lõputu alandamine igas võimalikus võtmes on võtnud igasuguse tööletuleku soovi.
Psühhopaadid vajavad pidevat mingit stimulatsiooni ja otsivad seepärast elamusi nn päriselu mängudest, mida neil oleks siis võimalus võita ja mille käigus saab tunda mõnu võimust teiste üle.
Üks hea näide. Ta siseneb ruumi. Ei tereta. Ei vaata otsa. Osutab näpuga imetillukesele prügitükile põrandal ja ootab samas asendis, kuni alluv selle maast tõstab.
Psühhopaadile teeb inimestega manipuleerimise ja mängimise eriti kergeks asjaolu, et inimesed kalduvad arvama, et psühhopaadid hoolivad päriselt teistest – tegelikult puudub neil aga üldse empaatiavõime.
Lugejatega käitub ta vägagi meeldivalt- lausa lipitsevalt, võiks öelda. Samas peavad tema ruumi sisenedes kõik mõistma, kellega tegu- juba kõnnaku järgi, mis muutub hoobilt kiireks ja tähtsalt tippivaks. Ikkagi juhataja!
Psühhopaate huvitavad vaid nemad ise, seega on nad parasiidid organisatsiooni jaoks, kus nad töötavad.
Hea näide. Dialoog rahakontrolli masina juures. "Kas sa oled teadlik rahakontrolli masina seisust?" "Jah, S. ütles, et parandaja käis ja see sai korda" "Kas sa nägid, et see sai korda?" "Ei, S. ütles, et see on nüüd korras" "Oled sa siit raha läbi lasknud ja veendunud, et see töötab?" "Ei, aga S. ütles..." (katkestab röögatades lause) "OLED SA SIIT RAHA LÄBI LASKNUD JA VEENDUNUD; ET SEE TÖÖTAB?!!!"
Psühhopaat leiab suhteliselt kergesti tasuva töö ja teda võivad kõrgelt hinnata ka tema ülemused. Ta teeb struktuurseid muutusi ettevõttes, korraldab tööd ümber – koondab, vallandab või saab inimestest niisama lahti. Sellist tööd on hea just psühhopaadil teha, kuna tal ei teki südamepiinu.
Kaadrivoolavus on neil (loomulikult) väga suur. Ka eelmine töötaja lahkus juhataja talumatu käitumise tõttu- ja õigesti tegi! Inimesel on anne kohanduda. Mingil hetkel võib ehk hakata sellist juhtimisstiili normaalsekski pidama- eks otsi perevägivalla ohvridki tihtilugu viga iseenesest...
Töötajatega probleemidest ei räägita. (Ah et mida siis neljasilmavestlustel tehakse? Seal kompostitakse ajusid! Väga oskuslikult, muide. Vahel lausa naeratades, inimest nimepidi kutsudes, emalikult ohates- oh R.,R., kas sina siis ei tea,et meil siin käivadki asjad nii, ja jäävadki käima; vahel jälle pisut noomivalt- R., seletuskirju pead niikaua kirjutama, kuni asjad paremaks lähevad, me muudame sel viisil töö tõhusamaks; kindlalt oma probleeme eitades- R., asi on ju sinus, ma pean sind paremaks tegema, ja ka karistama, midagi pole parata...)
Ta kirjutab oma ülemustele lõputuid kaebekirju. Jah, nendesama kahe töötaja peale! Kindlustab tagalat...
Tegelikult tahaks ka neid ülemusi kordki näha... Kuidas pandi inimene, kes ühest asutusest suhtlemisprobleemide tõttu kõrvaldati, juhtima teist samasugust, mis siis, et vaid kahe alluvaga? Ka kaks psüühiliselt laastatud inimhinge on kuritegu...
Tähtis on märkida, et tema ümberkorraldused ei lõppe kunagi. Psühhopaadi organism vajab uusi erutusi ning tema mõõtmatult suur ego uusi väljakutseid. Ta rühib kogu aeg oma tööd teha.
Töötajail tuleb pidevalt leida indu, et uusi ideid genereerida (vaimselt kurnatud seisus üliraske ülesanne, möönan nii muuseas)- selleks, et tema saaks need maha laita, ära muuta, käskida ümber teha või enda ideedena käiku lasta. Kõik toimub vaid käsu ja ähvardamise korras. Ei mingit innustamist. Kiitust mitte kunagi.
Mu õde pidi läbi lugema hulkade kaupa lasteraamatuid ja neist üha uusi ja uusi referaate tegema (sellist jaburdust muidugi töölepingus ei ole!). Suuline vastamine oli vist ka... (#Õe  märkus: juhatajale ei sobinud muuseas isegi see, et õde saatis oma refereeringu ühe- ja teine töötaja teise eraldi dokumendina. Tuli ümber teha, üheks dokumendiks!)
Tulemus- "Sa pole piisavalt rõõmus, karistuseks ei tohi lasteosakonda minna..." Vot nii.
Üks psühhopaadi levinud võte on töötaja vigade otsimine ja seletuskirjade nõudmine. Et sa tunneksid end väikese putukana (mis ongi psühhopaadi eesmärk), kes elab pidevas hirmus kinga saada (millest saabki psühhopaat oma naudingu).
Hea näide. Puudusid vahetusjalatsid. Tuli kirjutada seletuskiri. Õde kirjutas. Ei, mitte arvutiga!, nõudis ülemus. Käsitsi- ja kahes eksemplaris!
Teine töötaja- pikka aega samas raamatukogus töötanud inimene, kes paljusid lugejaid juba aastaid nägupidi tunneb- pidi kirjutama seletuskirja, kuna üks vanaema palus panna laenutatud raamatu lapselapse kaardile ning keeldumiseks polnud vähimatki põhjust....
Viivisemaksmise süsteemi tekkis viga, mis ilmnedes likvideeriti. Keegi kahju ei saanud- ei lugejad ega raamatukogu. "Süüdlast" pole tagantjärgi võimalik tuvastada. Ometi toimus koosolek. Selsamal teemal (millel pole ei probleemi ega lahendust). Poolteist tundi!
Uuri tausta!, seisis täna sedel õe nimega ülemuse laual, juures eelmise töökoha juhataja kontaktid. Miks, polnud sõnagi... (#Õe kommentaar: ta nuhkiski eelmise töökoha juhatajalt "infot"- aga kuna õde vahetas töökohta vaid nüüdse parema asukoha tõttu, pani eelmine juhataja seda väga imeks.)
Kuidas siis olla, kui su ülemuseks on psühhopaat? Sellisele inimesele "ära teha" on vähetõenäoline, kuna teda toetab omakorda tema boss (kes ilmselt ei soovigi probleemi märgata). Töötajal jääb üle vaid alla anda ja töölt lahkuda, sest sellises firmas töötamine võib psüühiliselt väga kulukas ja kurnav olla.
Ongi juba liiga kurnav. Aga üür tahab maksta ja tudengina pole ka uut kohta kerge leida. Ma ise ei ole ealeski niisuguste inimestega kokku puutunud! Mul on meeles vaid imeväike osa neist õudustest, mida õde on rääkinud. Kahjuks on ka ta ise taibanud vaid paari viimase nädala jooksul kõike toimunut üles kirjutama hakata. Homse koosoleku soovitasin linti võtta. Avalik lindistamine ei ole ebaseaduslik.
Psühhopaadi tunnete veel ära tuntud mõttekäigust, et „kui ei meeldi, siis otsi uus töö. Ukse taga ootab hulk inimesi, kes võivad sinu tööd teha“.
Kõige hullem ongi see, et kui mu õde lahkub, võetakse uus, tema aga jääb! Ja sandistab süüdimatult ning kellegi sekkumata inimesi edasi!
Sest psühhopaatia on elukestev seisund.
Lõpetuseks. Erinevalt enamikest kurjategijatest on psühhopaadist juht üldjuhul üles kasvanud stabiilses perekonnas, on lõpetanud kolledži ja tal võib olla koguni doktorikraad.
Tal on usuteaduste magistrikraad! See fakt riivab mind isiklikult ehk kõige rohkemgi...
Ma ei näe lahendust ja kuigi see pole minu probleem, häirib see mind väga!
Sest õeke, tema on nii tasane...

Kasutatud kirjandus: http://www.director.ee/kas-sinu-lemus-on-pshhopaat/

See postitus ei pretendeeri absoluutsele tõele, nüanssides võib esineda ebatäpsusi. Üldjoontes aga elavad ja töötavad nad just sedaviisi...
"Ma ei ole oma elus nii halba inimest veel kohanud," ütleb elukogenud inimene, kel vaid paar kuud pensionini.
Teise poole arvamust ei soovigi peale seda kuulda...

Muide, väga paljud lugejad on selles postituses ära tundnud neile teadaolevaid psühhopaate...

Mina, suusataja I

Minu tänane blogipostitus püüab kirjeldada suusatajaks saamise kõige esimese eelduse- suuskade olemasolu- täitmist ning seiklusi tigu-tädi ja jalgratta-jukuga, kes oma väheldase nõu ja jõuga mulle igati abiks püüdsid olla.
Hea on kohe alguses ära mainida, et edaspidi olen küsimusega "kas ma saan kuidagi aidata?" ettevaatlik, ehk lausa paranoiline. Just sellise küsimusega pöörus minu poole spordikaupluses, mida varem spordikauplusena suhteliselt rahulikult aktsepteerisin, müüjanna, kellest polnud esmapilgul põhjust halvasti arvata. See oli tigu-tädi. "Jah, palun", vastasin viisakalt, "mulle oleks suuski vaja."
See oli viga.
Vaadake, tigu-tädi esitas küll küsimuse "kas ma saan kuidagi aidata?", tegelikult mõtles ta aga selle all hoopiski "kas ma ehk saaksin raisata paar tundi teie väheväärtuslikku aega?" Sest- oh ei, suusatamisest ta küll midagi teadnud- aga no seda nõuda oleks ka kohutav tähenärimine! Tema valis mulle suuski- oma äranägemise järgi! Kujutlegem end korra mõne lapse sünnipäevale, kus käib selline põnev mäng, et üks ütleb omalt poolt, noh, näiteks kriteeriumi suuskade pikkuse, pehmuse ja hinna suhtes. Ja teine valib suusa, mis oleks võimalikult vastupidine soovitule! Eks ole ju vahva mäng!
Ja aega kulub ka päris palju...
Kui olukord hakkas juba naeruväärseks muutuma ning tigu-tädigi minu, kliendi, mängukaaslase või maiteakelle silmis lahkumissoovi märkas, lõpetas ta selle mängu ära. Ta haaras sülle kümmekond juhuslikku suusapaari pikkuses 150-200cm ning vedas mind uuele põnevale atraktsioonile. Pidin nimelt kahe jalaga ühele alusele suuskade peale seisma, tigu-tädi viskas end neljakäpukile ning hakkas ühe metallist jullaga suuskade all edasi-tagasi sõitma. Mina tean küll, et selle kaadervärgiga määratakse suuskade pidamisala ning ühtlasi sobivus ostja kaaluga- aga temal polnud sellest ilmselt aimugi! Viiskümmend korda edasi-tagasi nühkimist tähendas neile- ja ka järgnevale üheksale tublile suusapaarile- ilmselgelt edasist kõva allahindlust.
 Ma ei saanud tigu-tädile selga astuda. Olen loomult liiga viisakas. Seetõttu lihtsalt piinlesin.
Suusad rikutud, hakkas tigu-tädi indeksit arvutama. Taipasin otsemaid, et ei olnud ta omal ajal ega ole ka praegu matas kõige teravam pliiats. Pealegi ei tundunud ta just kõige täpsemalt teadvat, mis indeksit ta parasjagu vajab. Ilmselt toksis ta arvutisse omaenese kodu postiindeksit.
Kulunud oli tund ja kakskümmend viis minutit.
Umbes pooleteise tunni pealt sattus tigu tädi hetkelisse hüsteeriasse, tormates ettehoiatamata ühte samas kaupluses eraldiasetsevasse kuuti, mille seina pealt võisin lugeda "suuskade määrimine".
Toimus pööre.
Mängu astus jalgratta-juku. Tuli sealtsamast kuudist! Muide, heites vaid põgusa pilgu juku paljastele kõveratele säärtele ning pöetud peale, taipasin, et tegu pole mingi suusatajaga. Tegu pole ka tavalise jalgratturiga. Juku on tüüp, kes ilma sadulata pisikesel trikirattal karjäärides, kaljunukkidel ning muudes ohtlikes kohtades peadpööritavaid trikke sooritab. Ette on tulnud ka pea peale kukkumist. Aga talvel pole jukul tööd. Sestap tulebki suuski määrida. Jalgratturi-juku pole mingi tigu! Tema elu keeb. "Need!" kriiskas ta tigu-tädile, näidates näpuga ühtedele imelühikestele (tigu-tädi poolt ärarikutud) suuskadele. "Kule, seisa sirgelt," kostus summutatud kurguhäälel mulle, kui taaskord suusaalusel, nüüs siis jalgratta-juku meelest sobival suusapaaril seisin. "Viuh!" ja "Viuh!", sõitsid jalgratta-juku toimekad käed pidamise-jullaga. Seejärel kargas ta püsti ja tormas sõnagi lausumata oma kuuti tagasi. Audienss oli lõppenud.
Vaatasin ahastusega ilmselgelt liiga lühikesi suuski. Vaatasin ka tigu-tädi. Tema silmist paistis aukartus jalgratturi-juku ees. Ilmselt ta pelgas, et kord, mõnel pilvisel täiskuu-ööl, võib juku oma sadulata rattal ta magamistoa aknast koos raamidega siseneda. Pigem ta valikutega nõustuda.
Tigu-tädi viipas mind kassa poole. Vaevumärgatavalt.
"Ma panen kinni. Homseni,"pomisesin läbi hammaste.
Kaks tundi oli möödunud.
Mul oli palav.
R., kes mind sealsamas ootas, heitis mu poole hävitava pilgu. Ta oli oma nutitelefoniga feissbuukis ära laikinud kõik deep´id laused, armsad pudulojused ja mittemidagiütlevad videod.
Ta võib kinnitada, et kõik kirjapandu on sulatõsi.
Tigu-tädi ja jalgratta-juku tandem tegutseb uusi ohvreid valides segamatult edasi.
Loodetavasti jõuavad vähesed sealsete suuskadega rajale.
Ehk tabavad enne ära...

Ametnik või inimene?

Helis laenas laulupeol oma segakoori lauliku kõrvalseisvale saksa tüdrukule.
Ühendkooride lavale tulles toimus rahvaste liikumine ja kõnealune tüdruk kadus käest. Koos noodiga.
Kodumaale tagasi pöördudes jättis aus saksa neiu selle noodi oma eesti sõbranna kätte, kes teatas asjast ka Otsa-kooli noodikogusse. Ta lubas noodi lähipäevil ära tuua.
Antud suhtlusest sõltumata pöördus noodikokku ka Helis, kes kurtis, et noot kadus. Selgus rõõmustav uudis tütarlapsest, kes lubas noodi tagastada- ja sinnapaika kõik jäigi.
Tüdruk ei tagastanud laulikut. Hakkas tiksuma viivis. Tiksus, tiksus, tilk-tilga järel, kuni kasvas arvestatavaks summaks. Kuni mina asja avastasin.
Helistasin raamatukokku. Vastu võttis rõõmutu naishääl. Ametnik, teadsin kohe. Mul ei ole seesugustega palju kokkupuuteid olnud, kuid õõvastavalt tundetu hääletoon eristab neid kohemaid inimestest.
Meie vahel hargnes järgnev dialoog.
- Tere, helistan Helise segakoori lauliku pärast.
- Tean. Viivis on tänaseks 5.20
- Aga see noot ei ole kadunud, vaid ühe inimese käes, te teadsite ju seda, kas viivise tiksumist poleks saanud peatada?
- Reeglid on reeglid.
- Nüüd sooviksin ma siiski selle otsemaid lõpetada!
- Seda ei saa lõpetada enne, kui 10 eurot on täis tiksunud.
- Kuidas palun?
- Kuulsite õigesti. Ei saa. Võiks osta uue noodi, kuid neid noote ei ole enam müügil.
- Kuulge, see on ju jabur! Mis siis saab?
- Kord on kord. Teil tuleb oodata, kuni 10 eurot on täis. Siis ostate mõne muu meie raamatukogule vajaliku noodi miinimumväärtusega 10 eurot, pluss maksate viivisetasu. Noori lugejaid teavitatakse raamatukogu eeskirjadest nende lugejaks astumisel.
- Kuulge, see noot maksis alla ühe euro! Ja tegemist ei ole mingi haruldusega! Teil on samu noote raamatukogus ligi 60 eksemplari! Mitte kellelgi pole jäänud antud noot selle aja jooksul laenutamata!
- Reeglid on kõigile täitmiseks.
- See on pisut teistsugune lugu, saage aru! Maksaksin nurisemata kinni haruldase noodi, mille mu laps ära kaotas. Aga antud noot pole haruldus ja pole kadunud!
- Meie jaoks on see kadunud. Raamatukogu eeskirjades on punkt lugeja vastutusest. Miks ta laenas noodi edasi?
- Pekki, sest ta on inimene!
Aga sina seda ei ole, aus ametnik, kes ainult peaberite järgi näpuga reegleid vead ja ühtegi nüanssi ära ei taba. Ma oleksin ise Pärnusse selle õnnetu noodi järele sõitnud, kui sinul oleks jätkunud oidu ja südant peatada viivis noodi eest, mis tegelikult ei ole kadunud, mis on ainult ära ununenud. Tead, noored inimesed unustavad tihti neile ebaolulised asjad ära, sa ilmselt ei mäletagi, mis tunne oli noor olla, ja kui sa noor olid, olid sa vist nii paganama korralik, et ajasid ainult näpuga õpikutes järge, sest reeglid on reeglid, need tuli ju ometi pähe tuupida- ja nii mööduski elu sinust kogu oma ilus, ja enam sa ei märkagi, et on olemas erinevad inimesed ja erinevad olukorrad, sinu jaoks on kõik tähtaja ületanud laenutajad kurjategijad, mingit paindlikkust, mõistmist, soojust ja inimlikkust sa jagada ei oska. Sa lihtsalt istud ja kaagutad kuuekümne sarnase lauliku otsas ühte ja sama- see rändama läinud tarvik on meie jaoks kõige olulisem, äkki mõni tahab laenutada kõiki kuutekümmend ühte, kuigi laulupidu on otsas ja ühtegi sama kavaga pidu enam ei tule. Sa mõnuled teadmises, et reeglid on reeglid, enne ei tohi ka viivist peatada, kui kümme eurot täis, vot, millised toredad reeglid. Ja siis veel kõige magusam suutäis- uus noot vanadele tarvikutele lisaks, mille sina isiklikult saad välja valida. Uus peibutis noortele "varganägudele", miinimum kümme eurot "noore kurjategija" käest! Kes käskis noodi naabrile laenata?
Misasi see inimlikkus veel on???

Tüdruk, kelle käes laulik siiani on, tunnistas, et tal on väga piinlik. Ta lihtsalt unustas selle ära! Saadan kohe postiga Otsa kooli, kirjutas ta.

Ülereageerimisest

Mõnel päeval kohe kisub viltu. Kõik tundub nii vale ja minu vastu töötav. Olen ühtaegu hajevil ja plahvatusohtlik. Ei viibi hetkes. Töötan aktiivselt "probleemide" kallal. Moodustan peas "purustavaid" vastulauseid inimestele, kes mind rööpast välja ajasid. Lahendan olukordi, mille lahenemine absoluutselt minust ei sõltu, kuid mis mind ometi enese kammitsaisse on köitnud, sest mulle tundub, et tean lahendust- ja mis kõige tähtsam- et see lahendus on õige! Ja ma ei saa üldse aru, kuidas teised inimesed selle harukordset lihtsust ei taba!
Niisugustel puhkudel tunnen, et olen väike ja loll. Suurele ja targale inimesele ei lähe seda tüüpi proleemid, millega mina "halbadel päevadel" maadlen, üldse korda. Suur ja tark inimene on kui paneelmaja- kõikumatu kobakas. Aga mina olen nagu õletuustidest onn, millest iga iga väiksemgi tuuleiil võib kõrsi katkuda ja nendega mu enda silma all muretult mängida. Ma ei saa ju end kaitsta ka, mu vastused pole piisavalt veenvad, verbaalne eneseväljendusoskus jätab soovida- ma pudenen laiali, kui end arusaadavaks teha soovin!  
"Sa reageerid üle", ütleb Helis.
Ühest küljest on tal õigus. Teisest küljest on imekspandav, kui vähe tänapäeval üldse kuulatakse teist inimest. Küllap on enamikul meist oma mõteterägastikki nii raskesti läbitav, et sinna vahele teise mõtteid ekslema lubada tundub juba mõeldamatu!
Mina aga ei oska käega lüüa. Ma ei oska sekkumist vajavatest asjadest mööda vaadata.

Viimati "võitlesin" meie valla transpordi koordinaatori(te)ga. Nimelt avati septembris pidulikult bussiliin Laagri- Haabersti. Eelnevalt oli parimate väljumisaegade väljaselgitamiseks korraldatud küsitlus, millest kumas läbi uhke loosung (mis tänaseks on minu poolt meie valla teiste samalaadsete tühjade loosungite kolikambrisse lennutatud)- "meie mõtleme oma elanike peale!". Braavo!
Imekombel ajad sobisidki! Minu ja V. kahepeale 10- aastane taksojuhistaaz oli jõudmas lõpule. Helis sai hakata bussiga koolis käima!
Septembri viimasel nädalal teatati aga Feissbuuki lehel bussiaegade muutumisest. Kellegi onunaisele nimelt need bussiajad ei sobinud! Jah, needsamad, mille väljaselgitamiseks küsitlus korraldati! Jah, needsamad, millega paljud inimesed usinasti kooli ja tööle sõitsid. See küsitlus ei lugenud enam. Vanematel tuli takso-plafoonilt taas tolm pühida...
Ma püüdsin selgitada. Tegin puust ja punaseks. Andsin nõu, mismoodi saaks nii onunaine, kui valla lapsed õigeks ajaks kooli-tööle. Nagu peaga vastu seina. Ei!
Onunaine saab ilusti tööle. Aga teisele hommikusele ringile väljuv buss on sunnitud nii kaua tühjalt peatuses seisma, kuni enam keegi sellega kuhugi ei jõua. Nihutame kakskümmend minutit ettepoole, oli mu igati asjalik palve. Ei!
Ja ta sõidab tühjalt...

Ma ei oska mitte sekkuda. Aga nüüdsel ajal enam lihtsalt ei kuulata...
Tegelikult ei kuulatud ka lapsepõlves.

Mu esimene klassijuhataja oli aukartustäratav vanem proua. Hea õpetaja- muidugi arvestades ka seda nüanssi, et vähestele tundub tema esimene õpetaja halb... Noh, igatahes ema arvates oli ta ka hea!
 Olin tundlik ja ebakindel laps ja püüdsin iga hinna eest õpetajale meele järele olla. Üldjoontes see õnnestuski. Muidugi oli õpetajal ka lemmikõpilane, A., ja see häiris mind veidi. Püüdsin veelgi tublim olla. Tõstsin tunnis kätt ja kaebasin, kui keegi halva teoga hakkama sai. Mul oli pidev hirm. Vahel tuleb seesama tunne sügiseti, lehtede langedes, uuesti peale. "Kuhu küll mu suvi jäi? Nagu külaline käis!", mäletan end laulmas muusikakooli solfedžotunnis. Mäletan, et vahtisin sealjuures aknast välja, endal süda täiesti saapasääres. Vahtralehed keerutasid akna taga lõbusat ringtantsu. Kastanidmunad kutsusid korjama. Aga mina pidin kooli, õhtusesse vahetusse minema... Äkki täna läheb midagi viltu?
 Kõrvalpõikena mäletan, et muuhulgas oli õpetaja ülesandeks õpilaste kodusid külastada. Selle kohta andis ta hiljem klassi ees üksikasjalikku tagasisidet. Mäletan siiani õpetaja sõnu, et T. kodu olevat tohutult räpane (ja mis seal salata, sellest tekkis sügav eelarvamus T., kui räpakolli suhtes. Mäletan üht neljanda klassi kokandustundi, kus keegi ei soovinud T.-t oma söögitegemise gruppi võtta. Viimaks meie võtsime. Mul oli kogu tunni süda paha ning ma ei maitsenud seekordset toitu keeleotsagagi... Koolivägivald? Ilmselt küll- kuid kas vaid laste süül? Pealegi- T. käed olid tõepoolest alati kohutavalt mustad- ainult, et tänapäeval lahendatakse seesuguseid probleeme tsipa teismoodi...) Õnneks õpetaja meie koju ei tulnud- elasime liiga kaugel...
(Ups, teema on ka pisut kaugele kaldunud!)
Ühesõnaga- nagu lapsed ikka, püüdsime olla oma hea õpetaja väärilised.
Ja siis see juhtus!
"Oma ranitsat ei tohi lahti jätta, muidu astub keegi sinna sisse", kõlas üks klassi reeglitest. Ranitsad rippusid laudade külgedele kinnitatud nagide küljes. Olime E.-ga korrapidajad. A. ranits oli lahti. Meie E.-ga astusime sinna sisse- muidugi meelega, aga õpetaja ju ei öelnud, et loeb vaid kogemata astumine! Ranits rebenes külje pealt katki.
Tunni algus. Kohus.
Kes oli klassis? Maris! 
Kes veel? Ei kedagi!
Õpetaja, õpetaja, tõstsin ahastades käe. E. oli ju ka!
E.! Kas sa olid klassis?
Ei!
Ei, E. ei olnud, sekkub ka E. pinginaaber.
Oli ju küll E. ka! Onju, E., et sa olid?
Miks sa valetad, Maris? E. ei olnud, jutul lõpp! Too päevik! Märkus! Ema kooli! Ranits tuleb kinni maksta!
Aga E. oli ju, ausõna!
Aitab jutust, marss kohale!
Ka ema ei uskunud mind. Tutistas. Karjus. Kartis, et lähen nüüd pätiks... Näe, juba valetangi nii, et suu suitseb, õpetaja ju ütles selge sõnaga, et E. ei olnud klassis!
Miks nad mind ei kuulanud? Ma tõesti ei tea!

Lapsed sikutavad mind varrukast, nõudes täielikku kohalolekut. Kordan mõtlikult nende poolt väljaöeldud lausejuppe ja lisan lõppu venitava "jaaaa...". Nad ei lepi. Ega nad rumalad ei ole! Nad taipavad ülihästi, et ma ei kuula! Algab nendepoolne kohtumõistmine. Nähtamatu "mull" mu ümber võtab vastu signaali "jonn", mis omakorda kutsub seesviibijas esile õigustatud pahameele. Jah, ka lapsed on täna nii sõnakuulmatud...
Korraga võpatan mõtete tulvast. "Mull" lõhkeb selgusttoova plaksakaga.
Ma ei kuulanud ju ka tegelikult nende ainsatki sõna!
Mõelda vaid, kui hiljem, aastate pärast, tahavad nad mulle öelda midagi väga tähtsat- näiteks, et E. oli ka juures, kui koolivenna kott katki läks- ja ma ei kuula...
Siis kordub ju kõik!

Vallaametnik istub mugavas tugitoolis ja loeb küüsi poleerides viimast naisteajakirja. Teemaks on "ei"-ütlemise võlunipid. Buss on liinil, sugulane rahul, võib küll lugeda!
Buss aga muudkui seisab ja seisab. Lapsed muudkui ootavad ja ootavad.
Helis on ülekoormuse tõttu loobunud öisest magamisest, minu asjakohased manitsused lähevad otsejoones "ülereageerimise" halastamatusse katlasse. Tahaksin ju vaid aidata. Tean, kuidas on hea!
Tean ise, ema!
Hea küll, mu väike... suur...
Lapsepõlve veerele bussi ootama jääda ei olegi ehk parim mõte.
Autovõtmed enne õiget aega oleks äkki paremgi...

Õpetuse kvaliteedist

Tänapäeval on Eestis väga põhjalikult mõeldud laste igakülgsete arenguvõimaluste peale. Sobiva huviringi saab välja valida juba vastsündinuealisele. Ilmselt on viimatimainitud mõeldud SJD leevendajaks ehk titemammade suhtlusvõrgustike loomiseks- ja selle mõtte kandjatena õigustavad nad oma olemasolu igati. Rootsi mängukooliski käiakse lapsega praktiliselt sünnist saati ning asja mõte on just see, et võõrsil sünnitanud emmed saaksid omavahel emakeeles suhelda, kogemusi vahetada, no ja selge see, et nad teevad tillukese beebiga ka laulutunni kaasa.
 Eestis on juba ammust ajast selline mentaliteet, et iga endast lugupidav emme peab oma võsukest võimalikult mitmekülgselt arendama. Tuleb ju juba varajases nooruses nii füüsiliselt kui vaimselt konkurentsivõimeline olla! Seega tuleb "päris" treeningutega nii 1,5-2 aastaselt kindlalt alustada :)
(See oli nüüd, eksole, naljaga öeldud, kordan naerumärgile lisaks)

Võtsin minagi oma kolmikud eelmise aasta varasügisel kaenlasse, et minna ühe paljukiidetud inglise keele kooli näidistundi- selle kooli "võlu-õppemeetod" pidavat nimelt lapsed õige pea inglise keeles vadistama panema. Ja kusjuures lapsi oodati juba kolmandast elukuust! Oleks niiväga tahtnud mõnda hambutut neljakuist uksel "How do you do" ütlemas kohata... Oleks olnud endalgi tore nii muuseas kusagil seltskonnas mainida, et "ah, minu lapsed käivad ka seal, ja teate, neil on inglise keel nii selge, et õumaigaad!"
Tegelikkus oli aga, vabandage väga, täielik "alle-aa". Näidistunni läbiviijaks oli nooruke plika, kes tahtnuks ilmselgelt olla sel hetkel kusagil mujal. Kõigil ei ole tagataskust võtta näitlejameisterlikkust siiras naeratus ka siis esile manada, kui tegelikult pahas tujus oled. Püüdis too neiu, mis ta püüdis, tulemuseks oli ikkagi tehtult viril-võlts irve, mis vähemalt minu lapsed küll nii ära kohutas, et nad enamuse tunnist koridoris veetsid.
Õpetuse põhiiva pidi olema "keel läbi muusika". Olen sama meetodit kasutanud lastele rootsi keele õpetamiseks. Tookordse õppematerjali koostasin sajaprotsendiliselt ise, arvestades väga täpselt kõiki selle keele omadusi, kaasa arvatud intonatsioon ja liitrõhud. Kõik eelöeldu "kudusin muusikasse"- ja teate, nad hakkasid väga ilusasti hääldama! Tõsi, kõneni me tookord ei jõudnud (kui lihtsamad viisakusväljendid, enesetutvustus ja ilm välja arvata), kuid see ei olnudki õpetuse eesmärk (tegemist oli eesti lastega, kes laulsid rootsikeelses kooris). 
Õpetuse edasiandmiseks oli väga hädavajalik musikaalse kõrva olemasolu. Seda nii minu kursusel, kui ka tolles õnnetus inglise keele tunnis, kus end silmnähtavalt ebamugavalt tundev õpetajakene plaadi CD-mängijasse surus ning seeljärel hale-naljakate liigutuste saatel midagi jorina-laadset kuuldavale tõi. Laul see küll ei olnud- ja ausalt öeldes häiris väga ka iseseisvat meloodia järeleaimamist! Ühesõnaga kõik, mis seal toimus, oli nii lubamatult ebaprofessionaalne, et karju appi! Seega ütlesin selgelt ja konkreetselt "head aega" niipea, kui "good-bye"-laulu viimane noot makis kustus. Oleksin ma enne edasistest õpingutest äraütlemist teadnud, mis see jama õieti maksab (loe: missugust rahasummat tahtis firma meiesugustelt tobukestelt välja pubata), oleksin ilmselt märatsema hakanud! Õnneks avasin lepingu alles kodus- ning siis rändas see juba kaminasse...

Õpetust on niisiis seinast seina. Enamus neist on "ainukordsed ja ülihead". Mõnikord näeb aga juhendaja silmist peegeldumas vaid ohjeldamata rahahimu (teen seda vaid selleks, et mina tahan ju ka palka saada!), sellal kui õpetuse kvaliteet on alla igasugust arvestust ja tunni sisu täiesti läbimõtlemata. Laps on muide haruldaselt heaks indikaatoriks- tema juba teesklema ei hakka, kui asi ei köida. Selle, kas tegemist on hetketujust või kehvast õpetusest tuleneva huvipuudusega, tunneb ka ilmeksimatult ära!

Hiljutine kogemus tunniga, mille üheks märksõnaks oli "loovus". (Ausalt öeldes muudab see sõna mind alati väga ettevaatlikuks, sest "loovuse" pähe võidakse meile "kaela määrida" mida iganes- tihtipeale, otse öeldes, lihtsalt mingit mõttetust.) Antud tunni idee võinuks olla suurepärane. Õpetaja aga ei olnud endale selgeks teinud mõningaid põhitõdesid, mida 2-3 aastaste laste juures elementaarselt silmas tuleb pidada!
1) Laps tuleb püüda "konksu otsa" (loe: lapse huvi tuleb äratada) kohe, tunni alguses. Kui ta "konksu otsast" ära tuleb, peab ta sinna "tagasi püüdma".
2) Last ei saa "konksu otsa" tagasi sama tegevuse lõputu kordamisega. See tüütab teda ja ta loobub edasisest koostööst. Tegevus tuleb kiirelt vahetada- köitvama vastu. Kusjuures ka järgmine tegevus ei tohiks kesta lapse jaoks igaviku. Hiljem võib proovida esimest tegevust korrata.
3) Pikk istuv tegevus on väikelapsele tüütu. Ta tahab kindlasti vahepeal karata.
4) Pikad, raske viisiga laulud tekitavad vastumeelsuse.
5) Ebamäärane (loe: ettevalmistamata) tunni ülesehitus ei jää lapsele ega vanemale märkamata.
6) Väikelapsele pole mõtet öelda, mida veelgi toredamat võiks teinekord tunnis teha. Ta ei soovi mitte vestlust, vaid reaalset (huvitavat) tegevust.
7) Vanematega vestlemiseks ei maksa tunniaega üldse raisata. Lastele ei meeldi, kui neile pika aja jooksul tähelepanu ei pöörata.
8) Telefon tuleks tunni ajaks välja lülitada
9) Kella ei tasuks pidevalt piiluda- see ei jää niikuinii märkamata.

Sellised väikesed näpunäited siis...
Üldiselt on aga Eestis asjad hästi. Valikut leidub igale maitsele ja tasemele. Toredaid pakkumisi on kehvadest enam. Küllap kehvad kaua ei kestagi.
Mu sõbranna ja kolleeg, kes hetkel Norras elab, rääkis "imelugusid" selle maa haridussüsteemist ja vaba aja veetmise võimalustest ja kvaliteedist. Sellega võrreldes pole meil siin kurta midagi!
Mis aga ei tähenda, et peaksime ka halvaga nurisemata leppima...

Põgus pilguheit tagasi nõuka aega...

... mil teenindaja oli Kremli-vanameestest tähtsuselt vähemalt järgmisel kohal, leidis täna aset Nõmme turu Reval Kondiitri kohvikus, kuhu me lastega preemiaks läksime- tubli käitumise eest lettide vahel patseerides (nad nimelt hammustasid vaid ühest müügilolevast kurgist tükikese ja tegid hambajäljed vaid ühte kapsasse- ja see on mega-hea tulemus!)
 Niisiis sisenesime pahaaimamatult (ja esmakordselt) tollesse ülalmainitud kohvikusse. Oli väike järjekord ja lapsed sättisid end kenasti toolidele istuma (mainin selle ära, et keegi ei hakkaks enesele meie tavapärast, koos kaklustega  kodu-elu ette manama, mis veidikegi õigustaks alljärgnevat).
 Juba eemalt vaadates tundus selle müüja käitumine imelik. Letini jõudes tundsin aga korraga, kuidas paar-kolmkümmend aastat mu turjalt pudenes ja ma nüüd argliku plikatirtsuna eht nõuka-aegse kaupluse leti ääres eht nõuka-aegselt tigedalt babuljalt ääri-veeri ihaldatatavat asja püüan välja kaubelda- enne kui ta tõeliselt vihastab...
Kadrina mänguasjade poe müüja oli ka üks säherdune. Naljakas, et ta just mänguasjade poes töötas! Mänguasjapood oli (ja on) ju lapse jaoks üks põnevamaid poode, kus aeg-ajalt uudistamas käia. Tööstuskaubad all jaama juures- kus müüdi minu mäletamist mööda heal juhul vaid mutreid ja purgikaasi, oli märksa igavam valik...
Too mängupoe müüja alustas meie poodi sisenemist nähes otsemaid mingit omapärast ähkimist. Ähkimine valjenes ja vaibus võrdeliselt meie asukohaga mänguasjade suhtes. Juhtusime me mõnd lelu puutuma, valjenes ähkimine möögimiseks ja päädis röögatusega "ei puutu!"
Vanaema soovitas meil sellest kauplusest hoiduda. Väiksema lapsena ma vist käisingi seal vaid hädaolukorras (kui enam tõesti uusi mänguasju vaatamata olla ei saanud). Pisut vanema ja julgemana meeldis meile aga nimme seda müüjat narritamas käia. Mis ta siis oli selline tigedik!
Reval Kondiitri müüja jõllitas uskumatul ilmel kassaaparaati- otsekui andnuks see talle käskluse kõik järgnevad ostud omast taskust kinni maksta. Tammusin nõutult jalalt jalale. "Röhh," tegi ta järsku. Võpatasin. "Eee...", vaatasin arglikult tema poole. Kassaaparaadi jõllitamine jätkus. Lisandus sõrmede närviline trummeldamine vastu lauaplaati. Mõistsin, et "röhh" oli mulle märguandeks estitada oma ostusoov
"Tere! Palun üks spinati- ja kolm lihapirukat."
Rapsides haaras ta paberkoti ja kühveldas sinna midagi sisse. "Röhh! Misasja? Kolm spinati vä?"
"Kolm liha- ja üks spinatipirukas..."
"Nüüd siis järsku kolm liha! Äkk!"
Rapsides kühveldas ta midagi kotist välja.
Kirikutööd tehes olen igasugu ullikesi näinud, seega lasin tal rahus rapsida.
"Millega need pirukad on, mis just äsja ahjust tulid?" küsisin edasi, ise endiselt viisakaks jäädes.
Ta vahtis mind sama uskumatu ilmega, kui ennist kassaaparaati, siis aga marssis tahapoole, ahju juurde, kus askeldas teine umbes temaealine naisterahvas.
"See tahab teada, mis pirukad viimati tulid!"
Neelatasin. "See" ei öelda inimese kohta.
(Millegipärast arvasin tagumise naise normaalsema olevat. Tagumine naine aga osutus hoopis esimese ustav jünger olema. Teate küll, vahel on kollektiivides jõujooned nii hästi paigas, et see, kes aste madalamal seisab (ükskõik, kas ametinimetuse poolest või lihtsalt jõumeetodil paika pandult), püüab esimest kõigest hingest jäljendada.)
Nad seisid kahekesi ahju juures. Käed puusas, suud kriipsuks venitatud. "Uskumatu häbematus," andsid nende vankuvad pead märku, "kuidas ta julgeb!?"  Järjekord mu taga niheles.
"Kust mina tean, mis pirukad viimati tulid!" piiksatas ahjutagune viimaks nina kirtsutades, ise vilksamisi teist piiludes, et kas saab tänase heakskiidu-linnukese kirja. Talle vaesekesele kuluks üks eneseleidmise tugigrupp ära, mõtlesin kaastundlikult. Muidugi teadis ta hästi, mis pirukaid küpsetab- aga näe, öelda ei julgenud, selle asemel mängis mulle ebaõnnestunult mingit nähvitsat! Hale!
"Röhh, mis te võtate siis midagi veel või ei võtaaäh, öelge juba äraaaäh!", vääksutas aga letiäärne mulle oma hääletämbrit mõnitavalt üles-alla, heitmata naabrile ainsatki tunnustavat pilku (mistõttu too kindlasti õhtul patja nuttis) ning mind iga hinna eest naeruvääristada püüdes. Uskumatult jabur!
Julm, kaastundetu tüüp, fikseerisin kiirelt. Psühhopaat. Teda juba ei muuda!

Ma ei läinud õnge.
Ma ei hakanud vastu ärplema.
Oma arvamuse antud kohviku teeninduskultuurist kirjutasin Reval Kondiitri tagasiside lehele.
Sellega loen ka antud teema ning nõuka- aegsete kohvikute külastamise lõppenuks.

                                                                      * * *

Vabanduskiri maandus mu postkasti juba järgmisel varahommikul. Ma polevat esimene, kes antud kohviku teeninduskultuuri üle kaebab. Reageerime kindlasti, seisis kirjas.
Reageerite? Okei! Ma vist astun ka ise sealt järmisel nädalal ikkagi korra läbi...

Mõistatuslikud ametid III: Pangateller

Järve Selveri Swedbank´i kontoris pesitseb Tige Kala.
Nii nagu eramute väravail on sildid tekstiga "Ettevaatust, kuri koer!", peaks sellegi kontori uksel ilutsema temaatiline ettevaatusele manitsev silt. Aga ei! Mina oleksin igatahes täna äärepealt hammustada saanud.
Lühidalt- kuna notari juures selgus, et mu septembris surnud vanaema pangakonto on siiani sulgemata ning pisikesi "miinuseidki" arvele tiksunud, seadsin sammud otsemaid panka.
Palun, ulatasin notaribüroost tunnistusena saadud paberi pangaametnikule, ise tähelepanelikult jälgimata, kes täpselt mu vastas istub.
See arve tuleks nüüd sulgeda...
Vaikus.
Notar ütles, et see on ikka veel avatud...
Vaikus.
Vaatasin esimest korda täpsemalt teisele poole letti.
Kala mis kala! Seal polnud kahtlustki! Veel oli näha, et tal tekkis just sel hetkel hapnikupuudus. Miks ta muidu hingeldama hakkas! Lugedes minu ulatatud dokumenti üha uuesti ja uuesti, avanesid ja sulgusid ta meelekohtades nähtamatud lõpused nagu väikesed aknad, üha kiiremini ja kiiremini. Ja siis ta vihastas!
 Hapnikuta kalad kõigepealt vihastavad, järeldasin. Jälle targem!
"Kust te õigupoolest selle paberi saite?" Teistpoolt lauda akvaariumist kostis täiesti selget juttu!
Notarilt, ütlesin ju! Sundisin end rahulikuks, kuigi nägin juba eos ära, et siit lahinguta ei väljuta.
"Teil pole õigust seda paberit omada!"
Misasja!? Notar andis selle mulle!
"Aga siin paberil on isikuandmed."
Jah, muidugi, see paber tunnistab, et mu armas vanaema pole enam elavate seas! Palun sulgege nüüd tema pangakonto!
"See pole võimalik!"
Misasi pole võimalik???
"Te ei oleks tohtinud seda paberit näha!"
Miks siis? Et konto jäänuks teadmatusest avatuks ja kasvatanuks paari aastaga endale võla? Kas seda tahtsite öelda, kodanik Kala?
Asi võttis juba jaburad pöörded...
"Seda paberit tohib näha vaid notar. Kust te selle saite?"
No kuulge! Mina seda ise küll kuskilt ei virutanud, ausõna! Jätame nüüd selle jutu!
Kuidas seda kontot siis sulgeda saaks, palun?
"Pärimistunnistus." Tige Kala plaksatas alumise huule otsustavalt üle ülemise ning hingeldas jälle- tähtsusest ja vihast.
Ma ilmselgelt ei meeldinud talle.
Mina ei saa aru, miks ma ometi naisametnikele närvidele käin? Tulin ju nii tagasihoidlikult! Üldse ei kahtlustanud mingit skandaali! Mõtlesin, et vaid pisiasi...
"Pärimistunnistus!" Plaks!, suu kinni, vaid alumine huul veidi maigutamas...
Tõmbusin juba hetkeks kühmu. Pärimistunnistus on autos täitsa olemas... Siis aga sai õiglustunne võitu.
Mis see pärimine siia puutub??? Inimest ei ole enam, ta konto tuleb sulgeda, keegi sellest kahju ei saa, sest omanik absoluutselt kindlalt siinilmas mingeid tehinguid ei tee! Appikene, millega me siin tegeleme?
Tige Kala istus ja puhises nüüd ainult. Vihast võib infarkti saada, tahtnuks ma talle öelda.
"Pärimistunnistus, " pressis ta veelkord vaevaliselt läbi hammaste.
 Üritasin ohjad enda käes hoida. Tegin sihilikult hästi suured silmad ja küsisin väga vaiksel, kuid nõudlikul toonil, kas ta ise ka teab,  mida ta õieti räägib?
Ja vot siis oleksingi hammustada saanud!
Ta muutus näost sinakasroheliseks, tõmbas kriginal hinge ja...
Oih! Tõmbusin instinktiivselt õigel hetkel tagasi.
Põgenesin ummisjalu.
Milline jube elukas! Täiesti eluohtlik ju! Kuidas ta küll sellises asutuses nagu pank saab pesitseda?
Aga elus ongi ju palju ebaloogilist, mõtlesin juba veidi rahunenult autot käivitades.
Sulgesin konto teises kontoris. Probleemideta.
Võin kinnitada, et Tigedal Kalal võib küll probleeme tekkida...

Mõistatuslikud ametid

Viimasel ajal olen mõtteid mõlgutanud ameti üle, mille sisu on minu, kui (olude sunnil) kliendi hinnangul (vähemalt Eesti Vabariigis) väga kummaline, et mitte öelda segadusttekitav- ehk siis üldse mitte see, mida võhikuna oodata osanuksin.
Niisiis- see ametnik, kelle funktsioneerimise mõttest pole ma siiani täit selgust saanud, on kinnisvaramaakler.Lühidalt. Mu vennale, kes pöördus Inglimaalt tagasi Eestisse, oli vaja üürida elukoht Tallinnas Nõmme piirkonnas.
Saada linke, ütlesin talle "no problem"-hääletooniga, lähen ja vaatan pakutava üle. Mis seal´s ikka rasket!
Vend saatis.

Show alkaa nyt!!!
Korter Järve piirkonnas. Kaks Meesmaaklerit. Maaklerkonna Tipp ja Täpp (Kreisiraadio versioonis, kui mäletate). Üks pool-, teine täieti nõrgamõistulik.
Selgitan lähemalt.
Esimene maakler, kellele helistasin, oli hääle järgi nooremapoolne meesterahvas. Kas teil on pakkuda korter X tänaval? "Ee... tegelt jah. Ee... tegelt ei. Ee... tegelt mu töökaaslane tegeleb sellega. Tegelt vali lõppu viis! Jah, numbri lõppu viis. Ee... ta oskab täpsemalt öelda.. ää jah..."
See oli Tipp. Pisut opakas, aga mitte ohtlik. Verbaalselt võimetu, aga mõningal määral siiski teovõimeline.
Miks sa, pisike, siis oma numbri kuulutuse juurde panid, tahtnuks ta´lt küsida. Aga ei küsinud.
xxxxxx5, valisin hoopis kuulekalt.
Too, kes nüüd vastas, oli päris põrunud! Täpp. See õnnetu ei saanud üldse pihta, mida tegema peab. Või olen mina maakleri ametist valesti aru saanud? Ma tahtsin korterit vaatama minna! Pole ju mingi ületamatu soov? Aga tema jaoks- võimatu. Jaa, ta ütles kogu aeg, et saab-saab-saab. Algul ma uskusin ka. Saab-saab-saab. Ka-ka-kaa. Ei saanud muhvigi!
Lõpuks meenus mulle , et hullumajas on samuti patsiente, kes kogu aeg ühte ja sama sõna korrutavad. Maailmas sellest midagi ei muutu. Aga ärritada neid ka ei maksa. Parem loobusin. Mul väikesed lapsed ka. Mine segast tea...
Maailmas ei muutunudki midagi. Päike paistis sama kaunisti edasi. Ilmselt jõudis too maaklergi ilusti omasuguste sekka, sest mulle tagasi ta ei helistanud.

Seda korterit te ei saa, teatasin vennale resoluutselt. Vend saatis uue lingi.

Show jatkuu!!!
Püünele astus Naismaakler. Femme fatale. Väga kõva kiiksuga- ja vot tema oli see ohtlikum variant- see, kelle kiiks avaldub alles hiljem!
Leppisime kokku, et lähen korterit vaatama. Noh, nii nagu asjad päriselt käivad.
Päris-maailmast olid aga asjad ka lausa muinasjutulisel kaugusel. Juba sisenemisel taipasin, et olingi sattunud otse muinasjuttu, täpsemalt öeldes Tema Kõrgeaususe Mõjuvõimu Tsooni. Naismaakler pidas parasjagu telefoniga Tähtsaid Kõnelusi, kuid ta suvatses meile siiski viipekeeles armulikult näidata, et võime Valdustes veidi ringi vaadata. Juba vähese nuuskimise peale oli selge, et see korter sobib vennale hästi. Selle võtame ära!
Aga võta näpust...
Tuleb välja, et kortereid ei saagi lihtsalt niisama "ära võtta". Isegi sellekohast soovi ei saa maaklerile edastada, kujutage ette! Ta seisab mu kõrval- aga see on võimatu!
Vaevu eelmise kõne lõpetanud, helises telefon nõudlikult uuesti ning Naismaakleri armuliku teejuhatuse peale vajusid sisse ühed teised üüridasoovijad! Minuga ühel ja samal ajal!
"Vaadake rahulikult", soovitas Naismaakler meile mõlemale naeratades, "ja siis tehke otsus." Ühine või?
Oli ütlematagi selge, et selles muinasjutus kehtisid Naismaakleri poolt määratud reeglid. Oli võimalus kas kaasa mängida- või lahkuda. Ma olin hämmeldusest keeletu.
Silmanurgast jälgeides taipasin, et uustulnukad olid otsustanud kaasa mängida. Naismaakler muutus mu silme all Valitsejaks Kassiks ning üüridasoovijad Pugejateks Rottideks.
Kamoon, mis siin toimub? Sikutasin Naismaaklerit varrukast. Ta volksutas ärritunult saba. Sai ju kõik öeldud!
Kuulge ma olen sellest korterist huvitatud, sosistasin ärevalt!
"Jaa, rahulikult, rahulikult, nurr! Saatke soov mulle meilile. Aega on! Rrra-hu-li-kult, nurrr!"
Mu konkurendid-üüridasoovijad tõmbasid küürud selga ja vaatasid mu poole vilavate silmadega. Üššš... oleksid nad nagu sisistanud. Meie saame selle korteri! Khššš...
Mu´s tärkas rahutus. Saatsin meili kohe, kui koju jõudsin.
Palun, me oleme sellest korterist huvitatud!
Etenduse teine vaatus läks veelgi jaburamaks. Ilmselgelt eelistas Naismaakler oma muinasjutus edasi elada ja saatis vennale igasugu tobedaid, vaid kassiajule arusaadavaid põhjendusi, miks ta ei saa seda korterit neile anda. Samas ei öelnud ta ka konkreetselt ära. Ilmselt avaldasid ka Pugejad Rotid omalt poolt survet. Ja mine tea, võibolla oli tegelasi veelgi lisandunud? Naismaakler Valitses- ja nautis. Tema arusaamist mööda oli venna roll selles mängus Kerjus. Palu mind! Anu! Põlvili!
Vend oli segaduses. Ta ei saanud millestki aru.
Tagantjärgi mõistan, et naismaakler pidi olema kas kangete rahustite või talle mitte sobivate antidepressantide mõju all. Normaalne aju sellist soga ei produtseeri.
Mul polnud aga enam aega ega tahtmist pulli teha.
"Kas te tahate selle korteri kellelegi teisele anda?" helistasin talle ühel päeval, kui kalender juba venna tulekuni loetuid päevi näitas.
"Olge rahulik, krrrr...", püüdis too jälle oma mänguga alustada.
Aga seekord ma ei läinud õnge.
"Mis rahulik!!! Ma leian, et mul on õigus olla väga ärritunud! Te valetate ja vassite. Te ajate omavahel erinevad inimesed sassi! Te ei tea, kellega mida rääkisite! Kas selline käitumine käib maakleriametiga kokku? Ma kirjutan Maaklerite Koja aukohtule!"
Viskasin toru hargile.
Mask rebiti Naismaakleri näolt. Rahustite mõju lahtus hetkega.
Venna e-postkasti potsatas vaid mõni minut hiljem kiri, kus teatati, et temaga ollakse kohe valmis üürileping sõlmima.
Eesriie.

Ja nüüd ma küsin:
a) Kas Eestis on ka mõni täiesti normaalne kinnisvaramaakler? Need inimesed peaksid ju olema suutelised tegema ka väga võimsaid kinnisvaratehinguid! Nende kolme ülalmainitu näitel on mul aga põhjust imestada, et Eestis kinnisvaraturg kui selline, üldse eksisteerib.
b) Kas on liiga raske ülesanne kliendile lihtsalt ja arusaadavalt öelda: Var.1. See korter on hetkel broneeritud. Var.2. Võite tulla küll korterit vaatama, kuid enne teid oli veel üks huviline. Kuni ta pole loobunud, on temal eelisõigus. Var.3. Korter on saadaval, tulge vaatama. Teiega üheaegselt teisi kliente ei tule.

P.S Naismaakleriga kohtusime olude sunnil korra veel. Ta oli maha rahunenud ja mängis sõpra. Tahtsin talle teiste selja taga näidata, kes mina ta näidendis olin. Ma mängisin nimelt siiski kaasa! Aga tema oli tookord ilmselgelt liiga hirmul, et seda märgata.
Ma olin... Õiglane Tiiger! Lahe osa, kas pole? Urrrr! :)))

Agressiivne müük

Täna saab mu kallis abikaasa, kellega juba 16 aastat ühiseid muresid ja rõõme olen jaganud, 47- aastaseks. Märgin selle lihtsalt ära. Sest täna ei taha ma sugugi teha Veiko iseloomu süva-analüüsi, veel vähem lahata pikaajalise abielu võlusid ja valusid. Kuigi see oleks ju vägagi intrigeeriv teema! Aga ei! Niisugust tuju mul küll täna ei ole. Aga küll tuleb, kindlalt:) Seniks kirjutan millestki hoopis muust...

Aasta 2011 peaks tulema mu uusaasta lubaduste järgi rahaasjade kordaseadmise aasta- ütlesin selle tookord välja ühe hingetõmbe ja pisut paatosliku näoilmega, et ei oleks kaksitimõistmist. Aga kus sa sellega!- mu sõbranna purskas ikkagi kõva häälega naerma ning nentis, et no "korda" saab nad ajada mitmel viisil. Tema teadvat neid viise samuti päris hästi. Õnneks jättis ta lisamata selle kõige kehvema variandi- nimelt et äraraisatud raha "asjad" on ju ka omamoodi korras. Niisiis sõnastus jätvat soovida ja olevat liiga mitmetimõistetav. Mu uhkusest pakatav rind võttis veidi madalama asendi sisse...
Aga hea küll- kogusin end veidi ning püüan alljärgnevalt lahti seletada, mida ma tegelikult (ühe võimalusena) rahaasjade "kordaseadmise" all mõtlen.
Jalutasin mina eile pärastlõunal Rocca al Mare keskuses ja unistasin. Ootasin, millal Helis koolis kontrolltöö kirjutamise lõpetab, et siis üheskoos koju minna. Olin Veikole sünnipäeva kingituse juba ära ostnud (see käis sel aastal kähku). Nüüd hakkas kergelt kõrini saama. Tuleks Helis juba kiiremini! Ma ei salli shoppamist! Kõikvõimalikud allahindlused ja 2=3 pakkumised pole hoopiski minusuguste jaoks. Miks ma peaksin ostma näiteks kaks särki, et saada kolmandat tasuta??? Ma tahan ühte, palun!
Minu tüüpi inimene läheb poodi, vaatab- oh, kui ilus asi- proovib kiiresti selga ning kui kassas maksmiseks läheb, heidab põgusa pilgu ka hinnalipikule- ning tardub!- midaaa? Järjekordselt raudselt kõige kallim eksemplar omasuguste seas! Ei mingit majanduslikku mõtlemist...
(Juba teemast kõrvale kaldunud! Lobamoka tiitel kah spontaanse ostleja omale lisaks!)
Niisiis jalutan uniselt Rocca keskuses. Ei kuule, ei näe. Lihtsalt kulgen. Ühtäkki tunnen, et keegi võtab mul õrnalt käest kinni. Võpatan. Ärkan reaalsusse. Milline nahaalsus, käib kõigepealt mõttest läbi. Aga ei- nahaalsus see päris ei ole. Mu ees seisab sensuaalne vene naine, naeratades kõige kaunimat naeratust. Ta silitab mu kätt ja küsib kudrutades, otsekui räägiks lembesõnu oma armukesele: "Kas ma tohin Teie kätt pesta? Mul on siin midagi erilist." Tavaliselt käin seesugustest koridori- müügilettidest kauge kaarega mööda ning kui keegi mu poole pöörduda söendabki, saab ta järsu ja konkreetse äraütlemise. Koheselt. Ja nüüd seisab see venelanna mu kätt silitades ning mina ei saa sõnagi suust! Piinlik tunnistada, aga mu´s tärkas lausa huvi! Lähenemine oli niivõrd jultunud- ja samas nii teistsugune.
Muidugi tahtis ta müüa. Nad kõik tahavad müüa. Nad kõik tahavad minu pealt raha teenida. Ta pesi mu käe (mis muutus sametpehmeks), viilis küüned mingi erilise risttahukakujulise viiliga, mille neljas tahk andis küüntele seletamatult kauni läike. Samasuguse kudrutava häälega (kuid vahepeal vene keelele üle minnes) tegi ta tasakesi teatavaks kõik need lõputud allahindlused, mida ta minu, kui eriti ainulaadse inimese jaoks ainult täna, siin ja praegu teeb. Ning märkamatult oli kogu kraam, mida ma oma edasise eksistentsi säilimiseks loomulikult väga-väga vajasin, kottigi pakitud.
Kuid järsku ärkas mu aju! Ta hakkas palavikuliselt tööle. Nii. Ainus, mida ma siit tõeliselt tahaksin, on see tore viil. "Eto", ütles veetlev müüjanna, "maksab üksi samapalju, kui kõik need asjad kokku, mis ma Teile nüüd kingin." Ah et tema kingib! Ah et viil üksi maksab 25 eurot, ehk 400 krooni? Ehhee! Ja mina pean olema tark ja ostma nüüd kreemipotsiku, veel ühe tavalise küüneviili, eri-erilise kingitusena silmamaski- ning siis saan ka ihaldatud läikeviili- 400 krooni eest!
Uusaasta lubadus meenus mulle. Ära tee lolle oste! Rahaasjad korda!
Ma ei taha seda kreemi! Mul on kreeme mustmiljon! Ma ei taha ka silmamaski ega tavalist küüneviili, mille saab Prismast 50 eurosendi eest! Mis põhiline- ma ei taha raha kulutada! Sest mul ei ole neid asju vaja!!!
Üüüü, vilistasinn mõttes... Mida öelda?
Ta sirutas juba käe kotiga. Ma pidin sellest tobedast olukorrast välja rabelema! (Siin küsin esimest korda, miks ma ei öelnud lihtsalt: "Tänan, ei!"?)
Raputasin pead: "Mul pole sularaha."
"Oi, kaardiga saab meil ka maksta, zdes, paljun!"
Tont võtaks, nüüd on koridoris asuvatel müügilettidel ka kaardimakse automaadid! Üüüü...
"Ma ei tea... kas mul arve peal ongi nii palju raha..." Punastasin vist ise ka, nii läbinähtav-kuuldav oli see vale. (Siinkohal küsin teist korda, miks ma ometi ei öenud: "Tänan, ei!"?) Müüja vaatas mulle arusaamatult otsa. Nu što?
"Teate", kogusin end ja vaatasin talle silma, "ma jalutan siin veel natuke ringi. Kontrollin pangaarvel oleva raha seisu ja tulen siis tagasi." (Siinkohal nendin kolmandat korda, et "tänan, ei!" oleks igal juhul ausam olnud.)
Aga ta oli sellegipoolest kaotanud. Ta ei suutnud seda varjata. Ta muutus tavaliseks naiseks. Sulandus ülejäänud võõrastega. Ma ei suutnud seda vaadata. Lahkusin leti äärest. Kiire sammuga. Rahaasjad olid selleks küll päevaks korras hoitud, (vot midagi taolist mõtlesingi oma uusaasta lubadust andes!), kuid midagi jäi pakitsema.
Nüüd ma juurdlen.
Esiteks. Mis värk selle müügiga ikkagi on? Kas kõigile, sealhulgas minule, saaks tõesti oma tooteid kaela määrida, teades mingit saladuslikku nippi? Mida sel juhul tegi see naine valesti? Algus oli ju paljutõotav! Nii hästi pole veel kellelgi minuga läinud.
Teiseks. Kas müügiedu nimel tohib valetada (öelda, et üks või teine toode on viimane; et mina saan selle eriti soodsa hinnaga)? Nagu ma hiljem kuulsin, räägivad nad kõigile sedasama juttu... Miks inimesed, teades, et neile valetatakse, ometi usuvad? Või ongi kogu nipp vaid selles, et oled kellegi sõnade järgi erakordne?
Kolmandaks. Miks ometi tekkib tunne, et äkki ma tõepoolest vajan seda ostu? Miks hakkab kahju müüjast? Miks tekkib süütunne äraütlemisest? Kuhu kaob reaalne mõtlemine? Konkreetsus? Võime öelda lihtsalt "tänan, ei!"?
Mulle tuli mõistus õnneks õigel ajal tagasi. Ometi on, nagu selgus, veel palju õppida.
Miks muidu läksin auto juurde õue kaudu, et sellest müüjast mitte enam mööduda...
***
Üks pisiasi veel- küünte läige, mis pidi tuhmuma kahe nädala pärast, oli läinud kahe päevaga...

Kaotaja

Huvitav, vahel on nii, et kõnnid nagu udus. Pea on mingeid sassis mõtteid täis ja see, mis reaalsuses toimub, jääb ses virvarris väga tähelepanuta. Liiga tähelepanuta, kui mõelda tagasi eilsele päevale.
Läksin mina rõõmsasti kepsutades (hea meel ka ju, et kodust välja sai) linna. Mantliriie tarvis osta. Vahel taipan ära, et ahaa, täna on "udu" päev, olen nüüd hästi tähelepanelik. Seekord ei taibanud aga miskit. Hõljusin oma segaste mõtete pilves, näol õnnis-totter naeratus. Jõudsin ilusti Abakhani. Muide- valisin koguni mantliriide välja! Ja siis põmm... maksma hakates selgus, et pangakaarti pole. Pole! Noh, kui pole mis siis ikka. Õnneks mul teine kaart ka. Aga peagi selgus, et seda ka pole. Pole! Kumbagi pangakaarti pole! Oot-oot-oot, podisesin omaette. Oot, kus mu kaardid on?
Abakhanis ei olnud eile just kõige lahkemad müüjad. Õigupoolest ostsin ma selle mantliriide neilt pool-vägisi. Püüdsin oma udu-olemisele vaatamata hästi lahke olla. Näitasin riiet, mille olin välja valinud, küsisin nõu, kas nende arvates peaksin ostma veel mõnikümmend sentimeetrit. Palusin mõõdulinti, et mantliks vajalik pikkus ilusti üle mõõta. Nagu puutükkidega oleksin rääkinud! Tulnuks mõni neist mulle appi. Ei! Vaatasin peeglist, mis number mõõdulindil mu sääre keskpaigale vastas- seal siis mantli äär- kissitasin silmi, et neid tillukesi tagurpidi numbreid näha. Nad passisid mind kaugemalt, nagu oleksid neil juured all! Üks nagu hakkas korra minu poole tulema, et õmblusvarudest seletada, aga siis tuli mingi ülem-müüja moodi naisterahvas ja pööras ta sõnagi lausumata kassa poole, kus teine klient ootas. Poole sõna pealt! Sellised veidrikud olid seal- või olin ma äkki ise veidrik nende soovidega?
Ja siis, olles siiski veendunud, et just sellist riiet ma vajan- ja kuulanud ära veel ühe naljaka repliigi: "Milleks te siit mantliriiet ostate?", tuligi veel see prohmakas, et mu pangakaardid olid läinud! Müüjad õilmitsesid heatujuliselt- hea et me selle totakaga viisakamad polnud!- nad seletasid mulle nagu lapsele, kõiki sõnu hästi selgelt välja hääldades:" Vaadake nüüd üks kord veel rahulikult." Väga tore soovitus, tänan. Hulluke polnudki ju tegelikult eriti närvis, pigem hämmeldunud. Ärkasin sel hetkel reaalsusse ja märkasin pahameelega, et nojah, olin jälle "oma mõtete udus" olnud. Ja kaardid olid läinud. Minu õnneks ja nende õnnetuseks oli mul krediitkaart siiski alles, tegin makse ära ja mind lükati uksest välja- kauplus olla nüüd suletud. Vähemalt selle riide viisin neilt ikka ära, minu võit!:-)
Aga tuju oli läinud. KUHU ma need kaardid panin???
Mälu on mul siiski alles. Käisin enne Abakhani Nõmme turul jõhvikaid ostmas. Turul kaardiga maksta ei saa. Võtsin automaadist raha. Panin raha kotti. Läksin minema. Kaart jäi automaati. Kõik. Lännu! 30 eeku ja teeme uue!
Mul on ka mõnepäevaline tagasiulatuv mälu. Neljapäeval võtsin Laagris raha välja pirukate ostmiseks. Lapsed ootasid autos. Ruttu-ruttu, kaart sisse, raha välja, jooksuga piruka putkasse. Kaart jäi automaati. Kõik! Lännu! 30 eeku ja teeme uue!
Minusuguste pealt teenivad pangad päris hästi! Poleks ju raske allaneelatud kaardid välja võtta ja "ududele" tagastada. Aga ei! Tehku uus kaart!
Ma siiralt imetlen inimesi, kes suudavad kogu aeg "kohal" olla, elada "siin ja praegu" ning kunagi end ja oma asju mitte kaotada. Üks neist super enesekontrollijaist on mu oma kallis mees. Tema ei eksi ealeski. Tal on kõik täpselt omal kohal. Tema teab, kuhu ta oma asjad paneb- ja ta alati ka võtab nad sealt. Jubedusttekitavalt super hea omadus!
Ta ohkas, kui oma järjekordsest kaotusest rääkisin. "Mul on lihtsalt kurb tunne, "ütles ta.
Mul ka, ausõna! Ma (hästi selgelt sõnu välja hääldades) teinekord vaatan hästi järele, kuhu oma asjad panen. Kui mulle ainult jälle seda tüütut "ududerägastikku" peale ei tuleks!