Mõistatuslikud ametid III: Pangateller

Järve Selveri Swedbank´i kontoris pesitseb Tige Kala.
Nii nagu eramute väravail on sildid tekstiga "Ettevaatust, kuri koer!", peaks sellegi kontori uksel ilutsema temaatiline ettevaatusele manitsev silt. Aga ei! Mina oleksin igatahes täna äärepealt hammustada saanud.
Lühidalt- kuna notari juures selgus, et mu septembris surnud vanaema pangakonto on siiani sulgemata ning pisikesi "miinuseidki" arvele tiksunud, seadsin sammud otsemaid panka.
Palun, ulatasin notaribüroost tunnistusena saadud paberi pangaametnikule, ise tähelepanelikult jälgimata, kes täpselt mu vastas istub.
See arve tuleks nüüd sulgeda...
Vaikus.
Notar ütles, et see on ikka veel avatud...
Vaikus.
Vaatasin esimest korda täpsemalt teisele poole letti.
Kala mis kala! Seal polnud kahtlustki! Veel oli näha, et tal tekkis just sel hetkel hapnikupuudus. Miks ta muidu hingeldama hakkas! Lugedes minu ulatatud dokumenti üha uuesti ja uuesti, avanesid ja sulgusid ta meelekohtades nähtamatud lõpused nagu väikesed aknad, üha kiiremini ja kiiremini. Ja siis ta vihastas!
 Hapnikuta kalad kõigepealt vihastavad, järeldasin. Jälle targem!
"Kust te õigupoolest selle paberi saite?" Teistpoolt lauda akvaariumist kostis täiesti selget juttu!
Notarilt, ütlesin ju! Sundisin end rahulikuks, kuigi nägin juba eos ära, et siit lahinguta ei väljuta.
"Teil pole õigust seda paberit omada!"
Misasja!? Notar andis selle mulle!
"Aga siin paberil on isikuandmed."
Jah, muidugi, see paber tunnistab, et mu armas vanaema pole enam elavate seas! Palun sulgege nüüd tema pangakonto!
"See pole võimalik!"
Misasi pole võimalik???
"Te ei oleks tohtinud seda paberit näha!"
Miks siis? Et konto jäänuks teadmatusest avatuks ja kasvatanuks paari aastaga endale võla? Kas seda tahtsite öelda, kodanik Kala?
Asi võttis juba jaburad pöörded...
"Seda paberit tohib näha vaid notar. Kust te selle saite?"
No kuulge! Mina seda ise küll kuskilt ei virutanud, ausõna! Jätame nüüd selle jutu!
Kuidas seda kontot siis sulgeda saaks, palun?
"Pärimistunnistus." Tige Kala plaksatas alumise huule otsustavalt üle ülemise ning hingeldas jälle- tähtsusest ja vihast.
Ma ilmselgelt ei meeldinud talle.
Mina ei saa aru, miks ma ometi naisametnikele närvidele käin? Tulin ju nii tagasihoidlikult! Üldse ei kahtlustanud mingit skandaali! Mõtlesin, et vaid pisiasi...
"Pärimistunnistus!" Plaks!, suu kinni, vaid alumine huul veidi maigutamas...
Tõmbusin juba hetkeks kühmu. Pärimistunnistus on autos täitsa olemas... Siis aga sai õiglustunne võitu.
Mis see pärimine siia puutub??? Inimest ei ole enam, ta konto tuleb sulgeda, keegi sellest kahju ei saa, sest omanik absoluutselt kindlalt siinilmas mingeid tehinguid ei tee! Appikene, millega me siin tegeleme?
Tige Kala istus ja puhises nüüd ainult. Vihast võib infarkti saada, tahtnuks ma talle öelda.
"Pärimistunnistus, " pressis ta veelkord vaevaliselt läbi hammaste.
 Üritasin ohjad enda käes hoida. Tegin sihilikult hästi suured silmad ja küsisin väga vaiksel, kuid nõudlikul toonil, kas ta ise ka teab,  mida ta õieti räägib?
Ja vot siis oleksingi hammustada saanud!
Ta muutus näost sinakasroheliseks, tõmbas kriginal hinge ja...
Oih! Tõmbusin instinktiivselt õigel hetkel tagasi.
Põgenesin ummisjalu.
Milline jube elukas! Täiesti eluohtlik ju! Kuidas ta küll sellises asutuses nagu pank saab pesitseda?
Aga elus ongi ju palju ebaloogilist, mõtlesin juba veidi rahunenult autot käivitades.
Sulgesin konto teises kontoris. Probleemideta.
Võin kinnitada, et Tigedal Kalal võib küll probleeme tekkida...