Laupäev, 11. jaanuar 2014

Tallinn ja Tartu

Ma saan veel kuidagi aru, et erinevates maades ravitakse inimesi erinevalt, aga et see vahe tillukese Eesti kahe linna vahel nii totaalne on, ei oskaks uneski näha- kui ise poleks kogenud.
Ühele mu lastest on kaasasündinud komppöia tõttu (mis tava-vaatlejale silma ei jää ja ka tema elukvaliteeti enam oluliselt ei mõjuta) määratud puue. Puude raskusastme määramiseks ja edasiseks tegutsemiseks, näiteks taastusravi jms. koostatakse inimesele rehabilitatsiooniplaan. Nii ka minu lapsele. Käisime mitmete erinevate isikute vastuvõttudel sotsiaaltöötajast logopeedini välja. Kui vaja, siis vaja! See kõik oli aga vaid "taustamüra".
Paberitel- ehk siis plaanil, kui soovite- oli vaid üks lapse seisundit tõeliselt parandada võiv soovitus- muretseda talle ortoosid, st. kõvad "kingad" mis käivad tavajalanõude sisse. Korralike lapsevanematena võtsimegi kohe asja käsile. Jalanõud maksid hingehinda, aga kes siis ikka raha loeb, kui tegemist oma lapse tervisega! Kandma hakata neid aga ei õnnestunudki. Sest laps lihtsalt keeldus! Ei, ma ei ole lapsevanem, kes esimese jonnituuri ajel pimesi ta tahtmisi täitma tormab. Aga midagi tundus mullegi kahtlane. Kas sellised kobakad tõepoolest aitavad neid niigi hapraid jalgu? Kas kõnnak, mis neid kandes tekkib, mitte ei süvenda peaaegu nähtamatut puuet?
Muide, see jõud, millega mu laps ortoosid jalgadelt eemaldas, niipea, kui need talle jalga sain topitud, sarnanes täismehe omale! Sest neid oli üliraske, et mitte öelda võimatu jalga ja ära saada. Väänasin iga kord peaaegu käed paigast! Aga küllap laps juba intuitiivselt teadis...
Ühele tervishoiuga seotud inimesele oma suurt muret kurtes sain nõuande kuulata ka mõne teise arsti arvamust.
Näiteks doktor X Tartust.
Ühel kenal varasuvisel päeval sõitsimegi kambakesi ülikoolilinna.
Esimene asi, mida too tunnustatud doktor meid nähes ütles, õigemini karjatas, oli: "komppöiaga ei tohi ortoose kanda! Võtke need otsemaid ära ja ärge enam kunagi jalga pange!"
Oli ausalt öeldes keeletu. Arst seletas mulle pikalt mismoodi mu lapse jalg toimib ja kuidas ma selle loomulikule taastumisele kingaga piduri peale panen.
"Ainult paljajalu!" vibutas ta meie lahkudes sõrme, "ja kui king- siis väga õhukese tallaga. Lapse lihased peavad tööd saama!"
Ma ju tegelikult ei teadnud, keda uskuda. Ka Tallinna arstid tundusid oma väidetes usaldusväärsed. Ja mina... ma ei jaga ju antud teemast ööd ega mütsi! Siiski loobusime ortoosidest koheselt. Nüüd sai seda ju kerge südamega teha!
Kahtlused aga jäid. Aasta pärast läksime uuesti Tartusse kontrolli. Kabinetis oli parajasti üks praktikant. Arst näitas talle mu lapse jalga ja kiitis: "Näete, kui ilusasti on laps taastunud vaid paljajalu käies! Ortoose ei tohi määrata!" lisas ta summutatud häälel.
Nüüd võisin ometi kergendatult ohata. Kõik saab korda!
Sügisel vähendati puue raskelt keskmisele.
Kuna aga vana rehabilitatsiooniplaan aegub peagi, helistasin täna uue asjus.
Et kas peaksime minema Tartusse?
Või Tallinnasse?
Tallinnas ilmneksid koheselt probleemid. Miks ei ole laps kandnud ortoose? Plaan on ju seega täitmata! Tähendab- problemaatiline perekond.
Tartu on jälle väga kaugel- kui arvestada, et rehaplaani koostamisel tuleb külastada isikuid alates sots.töötajast logopeedini.
Inimene telefoni otsas kuulas mind ära. "Jah," ütles ta, "te ei ole esimene sellise murega pöörduja. Tallinnal ja Tartul on  väga paljudel juhtudel risti vastupidised ravivõtted. Ma ei oska seda kommenteerida."
Mina ka ei oska.
Aga kes siis oskab?
Midagi on pildil ikka totaalselt valesti.

1 kommentaar: