Täna saab mu kallis abikaasa, kellega juba 16 aastat ühiseid muresid ja rõõme olen jaganud, 47- aastaseks. Märgin selle lihtsalt ära. Sest täna ei taha ma sugugi teha Veiko iseloomu süva-analüüsi, veel vähem lahata pikaajalise abielu võlusid ja valusid. Kuigi see oleks ju vägagi intrigeeriv teema! Aga ei! Niisugust tuju mul küll täna ei ole. Aga küll tuleb, kindlalt:) Seniks kirjutan millestki hoopis muust...
Aasta 2011 peaks tulema mu uusaasta lubaduste järgi rahaasjade kordaseadmise aasta- ütlesin selle tookord välja ühe hingetõmbe ja pisut paatosliku näoilmega, et ei oleks kaksitimõistmist. Aga kus sa sellega!- mu sõbranna purskas ikkagi kõva häälega naerma ning nentis, et no "korda" saab nad ajada mitmel viisil. Tema teadvat neid viise samuti päris hästi. Õnneks jättis ta lisamata selle kõige kehvema variandi- nimelt et äraraisatud raha "asjad" on ju ka omamoodi korras. Niisiis sõnastus jätvat soovida ja olevat liiga mitmetimõistetav. Mu uhkusest pakatav rind võttis veidi madalama asendi sisse...
Aga hea küll- kogusin end veidi ning püüan alljärgnevalt lahti seletada, mida ma tegelikult (ühe võimalusena) rahaasjade "kordaseadmise" all mõtlen.
Jalutasin mina eile pärastlõunal Rocca al Mare keskuses ja unistasin. Ootasin, millal Helis koolis kontrolltöö kirjutamise lõpetab, et siis üheskoos koju minna. Olin Veikole sünnipäeva kingituse juba ära ostnud (see käis sel aastal kähku). Nüüd hakkas kergelt kõrini saama. Tuleks Helis juba kiiremini! Ma ei salli shoppamist! Kõikvõimalikud allahindlused ja 2=3 pakkumised pole hoopiski minusuguste jaoks. Miks ma peaksin ostma näiteks kaks särki, et saada kolmandat tasuta??? Ma tahan ühte, palun!
Minu tüüpi inimene läheb poodi, vaatab- oh, kui ilus asi- proovib kiiresti selga ning kui kassas maksmiseks läheb, heidab põgusa pilgu ka hinnalipikule- ning tardub!- midaaa? Järjekordselt raudselt kõige kallim eksemplar omasuguste seas! Ei mingit majanduslikku mõtlemist...
(Juba teemast kõrvale kaldunud! Lobamoka tiitel kah spontaanse ostleja omale lisaks!)
Niisiis jalutan uniselt Rocca keskuses. Ei kuule, ei näe. Lihtsalt kulgen. Ühtäkki tunnen, et keegi võtab mul õrnalt käest kinni. Võpatan. Ärkan reaalsusse. Milline nahaalsus, käib kõigepealt mõttest läbi. Aga ei- nahaalsus see päris ei ole. Mu ees seisab sensuaalne vene naine, naeratades kõige kaunimat naeratust. Ta silitab mu kätt ja küsib kudrutades, otsekui räägiks lembesõnu oma armukesele: "Kas ma tohin Teie kätt pesta? Mul on siin midagi erilist." Tavaliselt käin seesugustest koridori- müügilettidest kauge kaarega mööda ning kui keegi mu poole pöörduda söendabki, saab ta järsu ja konkreetse äraütlemise. Koheselt. Ja nüüd seisab see venelanna mu kätt silitades ning mina ei saa sõnagi suust! Piinlik tunnistada, aga mu´s tärkas lausa huvi! Lähenemine oli niivõrd jultunud- ja samas nii teistsugune.
Muidugi tahtis ta müüa. Nad kõik tahavad müüa. Nad kõik tahavad minu pealt raha teenida. Ta pesi mu käe (mis muutus sametpehmeks), viilis küüned mingi erilise risttahukakujulise viiliga, mille neljas tahk andis küüntele seletamatult kauni läike. Samasuguse kudrutava häälega (kuid vahepeal vene keelele üle minnes) tegi ta tasakesi teatavaks kõik need lõputud allahindlused, mida ta minu, kui eriti ainulaadse inimese jaoks ainult täna, siin ja praegu teeb. Ning märkamatult oli kogu kraam, mida ma oma edasise eksistentsi säilimiseks loomulikult väga-väga vajasin, kottigi pakitud.
Kuid järsku ärkas mu aju! Ta hakkas palavikuliselt tööle. Nii. Ainus, mida ma siit tõeliselt tahaksin, on see tore viil. "Eto", ütles veetlev müüjanna, "maksab üksi samapalju, kui kõik need asjad kokku, mis ma Teile nüüd kingin." Ah et tema kingib! Ah et viil üksi maksab 25 eurot, ehk 400 krooni? Ehhee! Ja mina pean olema tark ja ostma nüüd kreemipotsiku, veel ühe tavalise küüneviili, eri-erilise kingitusena silmamaski- ning siis saan ka ihaldatud läikeviili- 400 krooni eest!
Uusaasta lubadus meenus mulle. Ära tee lolle oste! Rahaasjad korda!
Ma ei taha seda kreemi! Mul on kreeme mustmiljon! Ma ei taha ka silmamaski ega tavalist küüneviili, mille saab Prismast 50 eurosendi eest! Mis põhiline- ma ei taha raha kulutada! Sest mul ei ole neid asju vaja!!!
Üüüü, vilistasinn mõttes... Mida öelda?
Ta sirutas juba käe kotiga. Ma pidin sellest tobedast olukorrast välja rabelema! (Siin küsin esimest korda, miks ma ei öelnud lihtsalt: "Tänan, ei!"?)
Raputasin pead: "Mul pole sularaha."
"Oi, kaardiga saab meil ka maksta, zdes, paljun!"
Tont võtaks, nüüd on koridoris asuvatel müügilettidel ka kaardimakse automaadid! Üüüü...
"Ma ei tea... kas mul arve peal ongi nii palju raha..." Punastasin vist ise ka, nii läbinähtav-kuuldav oli see vale. (Siinkohal küsin teist korda, miks ma ometi ei öenud: "Tänan, ei!"?) Müüja vaatas mulle arusaamatult otsa. Nu što?
"Teate", kogusin end ja vaatasin talle silma, "ma jalutan siin veel natuke ringi. Kontrollin pangaarvel oleva raha seisu ja tulen siis tagasi." (Siinkohal nendin kolmandat korda, et "tänan, ei!" oleks igal juhul ausam olnud.)
Aga ta oli sellegipoolest kaotanud. Ta ei suutnud seda varjata. Ta muutus tavaliseks naiseks. Sulandus ülejäänud võõrastega. Ma ei suutnud seda vaadata. Lahkusin leti äärest. Kiire sammuga. Rahaasjad olid selleks küll päevaks korras hoitud, (vot midagi taolist mõtlesingi oma uusaasta lubadust andes!), kuid midagi jäi pakitsema.
Nüüd ma juurdlen.
Esiteks. Mis värk selle müügiga ikkagi on? Kas kõigile, sealhulgas minule, saaks tõesti oma tooteid kaela määrida, teades mingit saladuslikku nippi? Mida sel juhul tegi see naine valesti? Algus oli ju paljutõotav! Nii hästi pole veel kellelgi minuga läinud.
Teiseks. Kas müügiedu nimel tohib valetada (öelda, et üks või teine toode on viimane; et mina saan selle eriti soodsa hinnaga)? Nagu ma hiljem kuulsin, räägivad nad kõigile sedasama juttu... Miks inimesed, teades, et neile valetatakse, ometi usuvad? Või ongi kogu nipp vaid selles, et oled kellegi sõnade järgi erakordne?
Kolmandaks. Miks ometi tekkib tunne, et äkki ma tõepoolest vajan seda ostu? Miks hakkab kahju müüjast? Miks tekkib süütunne äraütlemisest? Kuhu kaob reaalne mõtlemine? Konkreetsus? Võime öelda lihtsalt "tänan, ei!"?
Mulle tuli mõistus õnneks õigel ajal tagasi. Ometi on, nagu selgus, veel palju õppida.
Miks muidu läksin auto juurde õue kaudu, et sellest müüjast mitte enam mööduda...
***
Üks pisiasi veel- küünte läige, mis pidi tuhmuma kahe nädala pärast, oli läinud kahe päevaga...
Aasta 2011 peaks tulema mu uusaasta lubaduste järgi rahaasjade kordaseadmise aasta- ütlesin selle tookord välja ühe hingetõmbe ja pisut paatosliku näoilmega, et ei oleks kaksitimõistmist. Aga kus sa sellega!- mu sõbranna purskas ikkagi kõva häälega naerma ning nentis, et no "korda" saab nad ajada mitmel viisil. Tema teadvat neid viise samuti päris hästi. Õnneks jättis ta lisamata selle kõige kehvema variandi- nimelt et äraraisatud raha "asjad" on ju ka omamoodi korras. Niisiis sõnastus jätvat soovida ja olevat liiga mitmetimõistetav. Mu uhkusest pakatav rind võttis veidi madalama asendi sisse...
Aga hea küll- kogusin end veidi ning püüan alljärgnevalt lahti seletada, mida ma tegelikult (ühe võimalusena) rahaasjade "kordaseadmise" all mõtlen.
Jalutasin mina eile pärastlõunal Rocca al Mare keskuses ja unistasin. Ootasin, millal Helis koolis kontrolltöö kirjutamise lõpetab, et siis üheskoos koju minna. Olin Veikole sünnipäeva kingituse juba ära ostnud (see käis sel aastal kähku). Nüüd hakkas kergelt kõrini saama. Tuleks Helis juba kiiremini! Ma ei salli shoppamist! Kõikvõimalikud allahindlused ja 2=3 pakkumised pole hoopiski minusuguste jaoks. Miks ma peaksin ostma näiteks kaks särki, et saada kolmandat tasuta??? Ma tahan ühte, palun!
Minu tüüpi inimene läheb poodi, vaatab- oh, kui ilus asi- proovib kiiresti selga ning kui kassas maksmiseks läheb, heidab põgusa pilgu ka hinnalipikule- ning tardub!- midaaa? Järjekordselt raudselt kõige kallim eksemplar omasuguste seas! Ei mingit majanduslikku mõtlemist...
(Juba teemast kõrvale kaldunud! Lobamoka tiitel kah spontaanse ostleja omale lisaks!)
Niisiis jalutan uniselt Rocca keskuses. Ei kuule, ei näe. Lihtsalt kulgen. Ühtäkki tunnen, et keegi võtab mul õrnalt käest kinni. Võpatan. Ärkan reaalsusse. Milline nahaalsus, käib kõigepealt mõttest läbi. Aga ei- nahaalsus see päris ei ole. Mu ees seisab sensuaalne vene naine, naeratades kõige kaunimat naeratust. Ta silitab mu kätt ja küsib kudrutades, otsekui räägiks lembesõnu oma armukesele: "Kas ma tohin Teie kätt pesta? Mul on siin midagi erilist." Tavaliselt käin seesugustest koridori- müügilettidest kauge kaarega mööda ning kui keegi mu poole pöörduda söendabki, saab ta järsu ja konkreetse äraütlemise. Koheselt. Ja nüüd seisab see venelanna mu kätt silitades ning mina ei saa sõnagi suust! Piinlik tunnistada, aga mu´s tärkas lausa huvi! Lähenemine oli niivõrd jultunud- ja samas nii teistsugune.
Muidugi tahtis ta müüa. Nad kõik tahavad müüa. Nad kõik tahavad minu pealt raha teenida. Ta pesi mu käe (mis muutus sametpehmeks), viilis küüned mingi erilise risttahukakujulise viiliga, mille neljas tahk andis küüntele seletamatult kauni läike. Samasuguse kudrutava häälega (kuid vahepeal vene keelele üle minnes) tegi ta tasakesi teatavaks kõik need lõputud allahindlused, mida ta minu, kui eriti ainulaadse inimese jaoks ainult täna, siin ja praegu teeb. Ning märkamatult oli kogu kraam, mida ma oma edasise eksistentsi säilimiseks loomulikult väga-väga vajasin, kottigi pakitud.
Kuid järsku ärkas mu aju! Ta hakkas palavikuliselt tööle. Nii. Ainus, mida ma siit tõeliselt tahaksin, on see tore viil. "Eto", ütles veetlev müüjanna, "maksab üksi samapalju, kui kõik need asjad kokku, mis ma Teile nüüd kingin." Ah et tema kingib! Ah et viil üksi maksab 25 eurot, ehk 400 krooni? Ehhee! Ja mina pean olema tark ja ostma nüüd kreemipotsiku, veel ühe tavalise küüneviili, eri-erilise kingitusena silmamaski- ning siis saan ka ihaldatud läikeviili- 400 krooni eest!
Uusaasta lubadus meenus mulle. Ära tee lolle oste! Rahaasjad korda!
Ma ei taha seda kreemi! Mul on kreeme mustmiljon! Ma ei taha ka silmamaski ega tavalist küüneviili, mille saab Prismast 50 eurosendi eest! Mis põhiline- ma ei taha raha kulutada! Sest mul ei ole neid asju vaja!!!
Üüüü, vilistasinn mõttes... Mida öelda?
Ta sirutas juba käe kotiga. Ma pidin sellest tobedast olukorrast välja rabelema! (Siin küsin esimest korda, miks ma ei öelnud lihtsalt: "Tänan, ei!"?)
Raputasin pead: "Mul pole sularaha."
"Oi, kaardiga saab meil ka maksta, zdes, paljun!"
Tont võtaks, nüüd on koridoris asuvatel müügilettidel ka kaardimakse automaadid! Üüüü...
"Ma ei tea... kas mul arve peal ongi nii palju raha..." Punastasin vist ise ka, nii läbinähtav-kuuldav oli see vale. (Siinkohal küsin teist korda, miks ma ometi ei öenud: "Tänan, ei!"?) Müüja vaatas mulle arusaamatult otsa. Nu što?
"Teate", kogusin end ja vaatasin talle silma, "ma jalutan siin veel natuke ringi. Kontrollin pangaarvel oleva raha seisu ja tulen siis tagasi." (Siinkohal nendin kolmandat korda, et "tänan, ei!" oleks igal juhul ausam olnud.)
Aga ta oli sellegipoolest kaotanud. Ta ei suutnud seda varjata. Ta muutus tavaliseks naiseks. Sulandus ülejäänud võõrastega. Ma ei suutnud seda vaadata. Lahkusin leti äärest. Kiire sammuga. Rahaasjad olid selleks küll päevaks korras hoitud, (vot midagi taolist mõtlesingi oma uusaasta lubadust andes!), kuid midagi jäi pakitsema.
Nüüd ma juurdlen.
Esiteks. Mis värk selle müügiga ikkagi on? Kas kõigile, sealhulgas minule, saaks tõesti oma tooteid kaela määrida, teades mingit saladuslikku nippi? Mida sel juhul tegi see naine valesti? Algus oli ju paljutõotav! Nii hästi pole veel kellelgi minuga läinud.
Teiseks. Kas müügiedu nimel tohib valetada (öelda, et üks või teine toode on viimane; et mina saan selle eriti soodsa hinnaga)? Nagu ma hiljem kuulsin, räägivad nad kõigile sedasama juttu... Miks inimesed, teades, et neile valetatakse, ometi usuvad? Või ongi kogu nipp vaid selles, et oled kellegi sõnade järgi erakordne?
Kolmandaks. Miks ometi tekkib tunne, et äkki ma tõepoolest vajan seda ostu? Miks hakkab kahju müüjast? Miks tekkib süütunne äraütlemisest? Kuhu kaob reaalne mõtlemine? Konkreetsus? Võime öelda lihtsalt "tänan, ei!"?
Mulle tuli mõistus õnneks õigel ajal tagasi. Ometi on, nagu selgus, veel palju õppida.
Miks muidu läksin auto juurde õue kaudu, et sellest müüjast mitte enam mööduda...
***
Üks pisiasi veel- küünte läige, mis pidi tuhmuma kahe nädala pärast, oli läinud kahe päevaga...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar