Koolikirik

Hästi paljud koolid käivad sel aastal jõulu jumalateenistustel, jõulukontsertidel, jõuluhommikutel või kuidas nad seda iganes ei sõnasta- ühesõnaga hästi paljud koolipered käivad nende jõulude ajal kirikus. Vanad ja väärikad ning noored ja edasipüüdlikud koolid eesotsas oma sügavamate väärtuste kandjatega on seda teinud igal aastal, hoolimata ehk paarist-kolmest vihasest lapsevanemast, kelle arvates aastas tund kirikus võib nende võsukest rohkem kahjustada kui päevast-päeva massimeedia poolt meeltesse tambitav saast.
Nüüd on aga ilmselt ajad päris hulluks läinud, inimeste janu vaimsete väärtuste vastu drastiliselt kasvanud ning hingelisse kreeni vajumine niivõrd massiliseks muutunud, et kirikuvõlvide alla söendavad astuda ka need, kes seni kõhklesid, kartsid või lausa põlgasid. Eks põlgajaid jagu tänagi piisavalt, ometi ei pääse nende hääl sel aastal domineerima, vähemalt mulle tundub nii. Ju on ajad tõesti rasked.
Vaatan igal jõuluteenistusel orelirõdult üle sädistava lasteparve. Kui sarnased ja samas kui erinevad nad ometi on! Iga lapsega käib kaasas tema lugu. Rõõm ja kurbus ei paistagi ehk esmapilgul välja, küll aga räägivad kehakeel ja silmad igatsusest- või vastupidi- tahtmatusest või võimetusest sobituda seesinasesse hetke. Koos nende inimestega.
Õpetajate närvid on räbalateks kulunud. Ometi peavad nad üles näitama hullumeelset entusiasmi. Kõik, mis me teeme on hiigla-vahva! Jõulud on nii nunnud! Päkapikupolkat tantsime, lumememme jenkat kargame! Lapsed põrnitsevad altkulmu. Mõni tõukab tasakesi kaaslast. Too müksab vastu. Plikad itsitavad. Altari juurest kostab aisakella-rock. Kas-sa-saad, vibutab väsinud klassijuhataja kulmu kortsutades nutitelefoni näppivale poistekambale näppu.
Õnneks on igal teenistusel ka kirikuõpetaja kõne, mis tavaliselt puudutab kõiki. Ka seda tüdrukut seal seitsmeteistkümnendas reas, kelle vanemad ei jõuagi välismaa-töökohast jõuluks koju. Ka seda jässakat poisiklutti, kes, unistamata mingist jõulurõõmust, hoiab hinge kinni, et isa jätaks sel korral klaasi tõstmata... Ka seda punase peaga plikakest, kellele kasuisa teeb viimasel ajal imelikke märkusi... Ka seda prillidega noormeest, kelle koolikiusamine on võtnud enneolematud mõõtmed...
Kuidas saab öelda "olge rõõmsad!", kui tagataskus puudub retsept päeviks, mil kõik pole sugugi roosiline? Kui kogu elu tundub kui õudusunenägu?
Vaat selleks ongi jõulukirik vajalik. Laulgu nad pealegi päkapikkudest ja Rudolf-punaninast. Kui mõnessegi väikesesse valutavasse südamesse sattub idanema lootuseseeme ja teadmine, et ka kõige mustemal päeval pole sa üksi, et keegi valvab alati su üle ja et just sina oled väärtuslik ja vajalik, on seesinane maailm jälle elamiseks veidike parem paik.

Murtud luu

Murtud luu (2014)

Sel suvel on mul käed-jalad tööd täis. Olen märkamatult andnud oma jah-sõna umbes kümnele kontserdikorraldajale. Niisiis tuleb igal päeval leida põnev võimalus trio valvsa pilgu alt oreli taha hüppamiseks ja salamisi iseenesega kihla vedamiseks, mitu minutit täna häirimatult harjutada lubatakse. Keskmine on viis.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Tahtsin lugejaile südamele panna, et kui teil juhuslikult mõni luu peaks murduma, siis ärge uskuge kõrvalseisjate targutusi- eriti mis puutub luumurru väidetavasse ülespaistetusse. Nimelt kalpsasin ma hiljuti nädala jagu ringi murtud varbaga, mis ei olnud kolmanda päeva järel enam sugugi paistes, mistõttu pealtvaatajad-kaasamõtlejad selle diagnoosi otsemaid välistasid ning ka mind, kes ma kõikvõimalikest meditsiiniasutustest nagu katkust hoidun, selles veenda suutsid.
See juhtus Muhus. Mul pidi ülejärgmisel päeval olema kontsert. Oli ka, lisan etteruttavalt.
Olin parasjagu Liiva poest saanud hea noosi. Huvitav, kas mõnele inimesele veel tunduvad maapoed romantilised ja ääretult huvipakkuvad- või olen mina ainueksemplar? Isegi sitsikitleid ja purgi kaanetajaid võin uurida lausa ennastunustavalt! Üks "koopasselohistamist" nõudev saak oli aga umbes seitsmekilone arbuus, millega ma aga kahtsusväärsel kombel (tänu veidi suurtele plätudele) kivitrepil komistasin, maha prantsatasin ning seejärel paar minutit sõnatult sääres haigutavat auku vahtisin. Sellest voolas nimelt üsna ohtralt verd. Varvast ei pannud ma tol hetkel üldse tähele. Tema andis endast hiljem märku.
Orelimäng vajab erilisi kingi. Kingad peavad olema madala, suhteliselt laia kontsa ning tingimata nahktallaga. Hea oleks, kui need joonistuksid täpselt jala järgi. Hetkel, mil üks suur varvas teistest kolm numbrit suuremana ühtlasest rivist välja kõrgub, orelikingi väga hästi jalga suruda ei saa. Küll aga tean nüüd täpselt, mis tunne oli Tuhkatriinu õdedel. No ei suru kristallkingakest jalga, nuta või naera!

Kontserdil see siiski õnnestus. Mingi ime läbi käisin veel kõrgetel kontsadel kummardamaski! Selleks ronisin oreli juurest ühte laudaredeli moodi asjadust mööda alla. 

Ilus vaatepilt, inimesed, on väärtus omaette!
Nagu mainisin, kolmandaks päevaks paistetus taandus ning suvine veidi paindlikum igapäevarütm loksus taas paika.
Ainus, mis valvsaks muutis, olid öised valud. Muutudes päev-päevalt (ehk siis öö-öölt) painajalikumaks, tekitasid nad minus lõpuks lausa voodissemineku hirmu. Oleksin ma uneski aimanud, et mu varbaluu on katki, poleks ma muidugi  kilomeetrite viisi mööda naaberkülade põldusid matkanud, poleks vast ka laste jalgrataste kõrval lidunud ning trepist üles-alla oleksin ehk samuti tormanud vaid äärmisel vajadusel.
Üleeile andsin alla. Kuna mu telefonile tuli abivajav sõnum verekeskusest, mõtlesin, et olgu siis pealegi arstilkäigu-päev. Peale vereloovutamist lubasin kasutada tutvusi, et ei peaks EMO-s tundide kaupa ootama (selle fakti taha põgenedes soovisin arstile minekust üldse pääseda, kuid kuna mu öised valurallid ei jäänud kodustele märkamata, ei võetud seda kuulda). Pääsesin koheselt arsti valvsa pilgu alla, valmis oma simuladiks tunnistamist hiljem pisarateni häbenema... Aga ma polnudki teeskleja.
Hoolimata röntgenülesvõttest, millel isegi viieaastased raskusteta luumurru asukoha tuvastaksid, pole mu jalg kipsis. Välistasin selle variandi eos. Õnneks ei sunnitud ka. Luu pidavat asetsema õigesti ja vajavat palju rahu ning minimaalset liikumist.
Järgmisel nädalal on mul kontsert Narvas, seejärel tulevad kolm ülesastumist orelifestivali raames, galakontsert Toomkirikus ning paar väiksemat esinemist.
Usun, et tegutsedes paranen kõige kiiremini!
Ja magamist ma ka enam ei karda- murtud luul on täielik õigus valutada!
Vaat sellised lood...

Tõekuulutaja

Titehäälega tädi avaldas täna kogu tõe.
Seltskonna jututeemaks oli parasjagu väljaränne.
Kas välismaal ootavad tõesti pudrumäed ja piimajõed? Või tuleb siiski pingutada- nii siin kui mujal?
Titehäälega tädi, kes istus veidike kaugemal ega võtnud esialgu vestlusest osagi, erutus ühel hetkel väga. Ta viskus rindkerega järsult lauale ja karjatas traagilisel toonil: "Tuleb minna!"'
Kogu seltskond vakatas.
"Siin pole pikka pidu," jätkas tädi otsustaval titetoonil, "kel info käes, see teab."
Juuresolijad kergitasid kulmu.
Titehäälega tädi kohmetus hetkeks, kuid kogus end kiiresti.
"Mina," kuulutas ta, "olen juba aastaid klassikalainel. Ma tean, mis tegelikult toimub. Kaks aastat ainult klassikalainel!" Sõrm vibutas tekstiga kaasa.
Vahetasime hämmeldunult pilke.
Titehäälega tädi niheles.
"Klassikaraadio, noh...", pidi ta viimaks meile, uskmatuile, kõik kaardid avama...

Ei tea, mis kuuseis praegu on, ega ometi jälle täiskuu?

Jah, täiskuu

Täiskuu ajal on nad jälle aktiivsed.
Nagu täna.
Mängisin ühte ristimist. Kiriku suur uks oli lahti, rahvast käis sisse-välja.
Tema tuli otsejoones esimesse pinki. Peaaegu minu kõrvale.
Sain kohe aru.
Kogu ristimise aja püsis ta vaikne.
Kui aga algas õnnitlemine, tundis temagi ilmselt mingit omamoodi pingelangust, küünitas taskust suupilli ja proovis kaeblikult minu meloodiatele kaasa mängida.
Mis sellest, et kogu aeg sassi läks!
Ikka uuesti! Veel kord!
Moodustasime üheskoos nagu mingi kummalise ansambli.
Täiskuu duo.
Ja kes saabki õigupoolest öelda, et minu mõtted olid sealjuures selgemad?

Orelireis Põhja-Poolasse

Mai esimestel päevadel käisid  kaksteist eesti organisti Eesti Orelisõprade Ühingu eestvedamisel orelireisil Põhja- Poolas.

Esimesel päeval tutvusime Gdanski orelitega. Sealseks vaieldamatuks pärliks on Oliwa katedraalis asetsev ligi 7900 orelivile ja 110 registriga Johann Wulfi orel, mille esialgne, nüüdseks ajaloo keerdkäikude tõttu mitmeid kordi ümber ehitatud versioon valmis aastail 1755-1780 . Juba selle pilli unikaalne vitraazaknent ümbritsev rokokoo-prospekt võttis oma võimsuses sõnatuks. Kui sellele lisandus organisti sõrmede alt Händeli Messiase võimas Halleluuja-koor, muutes oreli otsekui elavaks- üle kogu prospekti liikusid muusikaga kaasa keerubid ja trompeteid mängivad inglid, keerlesid kellamängud- oli orelirõdul seistes tunne sõnulseletamatu.

Teist reisipäeva alustasime ringkäiguga suursuguses Pelplini katedraalis ning jätkasime imekaunis Toruń´i linnas. Sealses Ristija Johannesele ja evangelist Johannesele pühendatud peakatedraalis on muuseas ristitud kuulus astronoom, heliotsentrilise maailmasüsteemi alusepanija Mikołaj Kopernik. Meie reisiseltskond huvitus eelkõige väikesest barokkorelist, mis ehitatud aastal 1688 kohalike meistrite poolt. Sealse organisti lahkel loal said seda vana väärtuslikku pilli oma käega proovida kõik soovijad. Tagasiteel Gdanskisse põikasime sisse ka Malborki (Marienburg). Sealne linnus, mille peakatedraal ootab küll veel renoveerimist, on suurim telliskividest ehitatud linnus ja suurim gooti stiilis linnus maailmas.

Kolmanda reisipäeva ning võib öelda, et kogu reisi „pärl“ avanes meie ees Pasłęk´i linnakeses. Hiljuti täielikult renoveeritud meister Hildebrandt´i orel, mille kahte vastasseinal asetsevat võimsat prospekti ühendas, sarnaselt Gdanski Oliwa katedraaliga, kaunis vitraazaken, võitis oma imelise kõlaga kõigi südamed. Siinkohal ei saa jätta mainimata ülipõhjalike orelialaste teadmistega kohalikku preestrit Jan Sindrewicz´it, kes ei pidanud paljuks jutustada ülipõhjalikult oreli keerukast ajaloost ja renoveerimisest ning lubada seejärel kõiki soovijaid ka oma käega seda kaunist pilli proovida. Pasłękist sõitsime edasi Fromborki, kus asub võimas katedraal imekauni barokse oreliprospekti ja kiriku tagaosas põrandal, otse kuulajate keskel asetseva 5-manuaalise mängupuldiga.

Katoliiklikus Poolas on kogudused suured ning kirikud rahvast täis. Huvi tundub jaguvat ka oreli kui muusikainstrumendi vastu. Suuremates, väärtuslikumate pillidega katedraalides toimuvad mitu korda päevas (Oliwa katedraalis lausa igal täistunnil) oreli esitlused. Kuulajaile demonstreeritakse selle jumaliku instrumendi pea ammendamatuid võimalusi- käo kukkumisest, tuulekohinast või karu möiretest kaasaegse filmi- või lausa poppmuusika peaaegu audentselt kõlavate esitusteni, rääkimata sümfooniaorkestri või või oratooriumi-koosseisu võimsast imitatsioonist, kus lõpuakordid otsekui kergitaksid kiriku katust. Meie reisiseltskonnas tekkis arutelu, kas säärased esitlused, kus rahvast meelitatakse vaid „hittidega“, millel tihtilugu ei ole „päris“ orelimuusikaga mingit seost, ikka õigustavad ennast. Pidime tõdema, et küllap õigustavad- kui see veidikegi aitab orelit ja organisti elukutset populariseerida. Muide, Poolas on valdav enamus organistidest mehed. Tööpäevad on pikad, lisaks oreli esitlustele kolm-neli missat päevas, pluss uue repertuaari pidev omandamine. Loomulikult on tegemist suurepäraste mängijatega.Pikkadel autosõitudel (vahemärkus: Poolas on nüüd uued, harukordselt head teed!) ja õhtustel koosviibimistel tuli lisaks päeval nähtule jutuks olukord eesti kirikus ning organisti roll tänases koguduses. „Ma ei soovi olla ainult organist“, kõlas üks viimase õhtu mõtetest. Ning kellelegi ei tulnud lahti seletada, mis on selle töö tegelik haare. Tänutunne kordaläinud reisi ja toreda seltskonna üle jääb küllap veel kauaks kaiguma koraaliimprovisatsioonina kaunil Hildebrandti orelil- „Oh võtkem Jumalat suust, südamest nüüd kiita...“ 

Paastuaeg

Tänasest tuhkapäevast algab paastuaeg.

Tuhkapäev sümboliseerib kahetsust, puhastumist ja kurja eemaletõrjumist. See on liikuv püha, paiknedes kolmapäeval, 47 päeva enne ülestõusmispühi- et pühapäevi paastuaega ei arvestata, saame sel viisil kannatusajaks kokku 40 päeva. Algse katoliku kiriku kombestiku kohaselt puistati  patukahetsejatele pähe eelnenud aasta palmipuudepühal põletatud palmide tuhka või tehti õliga segatud tuhaga otsaette ristimärk. 

Ka minul algas paast, sest iga-aastast inventuuri vajavad nii keha kui hing.
Väljaspoole nägemine on meil kaunis terav, kas pole? Näeme huku äärel maailma, sõjajalal rahvaid, viletsuses kodumaad, petistest valitsejaid ja juhmi rahvast. Distantsi pealt päris turvaline vaadata ja pead vangutada. Saada lohutust teadmisest, et minust ei sõltu ju midagi. Hea, kui enesegi probleemidega toime tuleb...
Aga kuidas on lood sisekaemusega? Seda ei saa paraku eemalt praktiseerida. Tuleb minna päris lähedale. Ohtlikult iseenesesse. Päris sügavale sisse. Üsna kaugele tavapärasest mugavustsoonist.

Ehk ajaski veidike rännata. Mõelda, kuidas oli siis. Kuidas oli seal. Need kaks pilti- tänane ja toonane- haakuvad minu meelest päris kenasti. Tee, tõde ja elu olid siis ja on ka tänapäeval oma lihtsuses suhteliselt raskestileitavad valikud. Eriti, kui tavapärases müranivoos peavooluga usinasti kaasa ujuda. 

Rahu ja vaikust!

Minu ja oreli kohtumine

Kuna olen praegu mälestuste-lainel, räägin selle oreli-loo ka kohe ära.
Olin just Otsa-kooli klaveri eriala toredasti ära lõpetanud ja paberid ilusti-kenasti edasiõppimise tarvis Muusikaakadeemia vastuvõtuosakonda toimetanud,kui korraga paelus mu pilku ühel stendil rippuv uudis uuest, õigemini taasavatud oreli erialast. Konsultatsiooniaeg oli samuti märgitud. Kui ma ei eksi, oli see samal päeval ja üsna samal ajal, kui seda teadet lugesin- vaevalt oleksin mõnel teisel juhul Kivimäele tagasi sõita viitsinud.
 Niisiis pistsin mingil mõistetamatul põhjusel oma uudishimuliku nina oreliklassi uksest sisse, teretasin sealseisvat prof. Lepnurme hädisel häälel ja küsisin midagi taolist: "mida... ee... oreli erialale astumiseks muidu üldse tegema peab?" Mnjah, selle kohta, kas klaveri erialale astumiseks tuleks ikka tavapäraselt klaverit mängida, ei olnud ma küll ühegi pedagoogi käest kinnitust nõudnud. Professor aga ei naernudki mind välja. Ei naernud ka siis, kui orelipingile istudes arglikult "pedaalirida ei sooviks ma küll puudutada" piiksatasin. Vastasin eitavalt ka tema küsimusele mu improvisatsioonioskuse kohta. Ning tegin õige pea piinlikkusest õhetavana sääred.
Tegelikult olin kunagi fakultatiivselt orelit õppinud küll. Nii umbes pool aastat ped.praktika õpilasena. Aga kuna meiesugused pidid leppima ülihõivatud harjutusaegade olematute riismetega, kaotasin õige pea asja vastu huvi. Parasjagu asetleidva üldise ärkamisajaga samaaegselt toimus paljude toonaste noorte usuline ärkamine. Meil sõbrannaga oli oma väljakujunenud "külastatavate kirikute ring", mistõttu sattusin üsna sageli ka Jaani kirikusse. Just sealne orel jäi mulle hinge. Suursuguse ja kättesaamatuna. Ühe meeleliigutuse ajel kirjutasin millegipärast oma märkmikusse mingile suvalisele reedesele päevale "minust peab saama orelikunstnik". Soovidel on teatavasti kombeks täide minna, eriti kirjapandutel (oi, mul on soovide kirjapaneku kohta veel mitu vahvat lugu rääkida!). Aga et nii täpselt... Tol hetkel aga unustasin muidugi oma kirjutise aastateks. Ei tulnud see mulle ka tol vastuvõtu-ajal meelde.
 Järgmisel päeval andis klaveriõpetaja sisseastumiseksami kavale viimase lihvi ning võtsin harjutusklassi, et kõik veel rahulikus tempos läbi mängida. Keset suurt süvenemist tõmbas aga valvelaua-tädi mu klassiukse nii valju raksakaga lahti, et ma käed klahvidelt võpatasin ning teatas ärevusest pineva häälega, et mind oodatakse all fuajees. Mis nali see on? Üsna pahaselt lonkisin alla.
All seisis... professor Lepnurm. Lihtsas heledas mantlis. Andis terekätt.
"Teate," ütles ta, "te võiksite ikkagi orelisse tulla."
Ma ei mäleta, kas ta midagi veel lisas.
Ma ei tea, kas ma midagi  vastasin.
Oli vastuvõtu-avalduste viimane päev, käimas olid viimased tunnid. Kandideerida võis vaid ühele erialale.
Järsku teadsin kindlalt,et see on märk. Küll inimese vahendusel (ja missuguse inimese!), aga märk palju kõrgemalt, kui inimmõistus suudab hoomata.
Harjutamisest ei tulnud enam midagi välja. Õigupoolest polnud seda enam vajagi. Jõudsin avaldust ümber tegema viimasel tunnil, päris viimasel hetkel. Minu valiku muutusest ei teadnud mitte keegi. Mitte ainumas hing! Kursuseõed ootasid mind järgmisel päeval asjatult klaverieksami ukse taha. Mina mängisin samal ajal oreliklassis noodist koraali. Kobamisi, aga südamerahuga.
Sellest sai alguse uus lehekülg mu elus.
Lehekülg, mida ma pole kunagi kahetsenud!

Ülekorraldamise sündroom

Üha enam võib inimeste seas täheldada ülekorraldamise sündroomi.
See tähendab, et pidulik elusündmus tahetakse muuta niivõrd tavapärasest erinevaks, et heal juhul paneb lihtsalt hämmelduma...
Ma ei võta enam väga tõsiselt noorikuid, kes "kunagi klaverit õppinult" oma laulatuse eel mulle tähtsa näoga soovilisti ulatavad. Ma ei muutu näost valgeks, kui seal midagi eriti iseäralikku seisab. Ei hakka vastu vaidlema.

Nii soovis näiteks üks noor daam oma tulevase käevangus kirikusse sisenenda Händeli "Laschia´chio pianga" saatel. Ilus laul, teadlik maitse. Sõnum on küll "las ma nutan oma julma saatuse üle..."- aga no kes sellest ikka aru saab!
(Üks nüanss on tollel laulul veel. Ehk mõni mäletab Farinelli filmi. See laul oli linateose kulminatsioon, mil ta kastraadiks muudeti...)

Omaette kategooria moodustavad popi-mutid.
-Kule, ütlevad nad, näts suunurgas, kas sa seda laulu tead? Ei teagi vä? Oot, ma otsin... (tümps, tümps , tümps)
Ma ei tea seda ega tahagi teada, vastaksin neil puhkudel meeleldi. Muide, kas oled kindel, et tahad oma pulmad just kirikus korraldada, täpsustaksin veel. Mitte baaris, pubis ega diskoteegis?
Aga ma... ei ütle midagi. Mängin taaskord midagi poppi ja noortepärast.
Sest see on nende päev. Ja nad on õnnelikud.

 Kolmas kategooria ülekorraldamise sündroomi all kannatajaid on kontserdikorraldajad.
Kontsedikorraldajad unustavad suures korraldustuhinas sootuks, mis üritusega tegu. Nad paluvad oma tähtsat päeva kaunistama koori, kandlememmed, kohaliku popstaari, pasunamehed, kitarritrio, ooperilaulja ja rahvatantsurühma. Programm võib olla igati kirikusse sobilik. Nad unustavad vaid ühe tähtsa nüanssi- et see üritus ei lõpe eales! Nii langeb tüüpiline kontserdikorraldaja tihtilugu altari ees minestusse enne, kui asi "jah" sõnani jõuab- ajal, mil laulatuse algusest möödub umbes poolteist tundi ning koloratuursopran orelirõdul parasjagu järjekordset Ave Mariat alustab. Külaliste tagumikele hakkab noil hetkil kirikupink tunduma vaenlasena number üks. Roosid vajuvad aegamööda longu...

Olen tänaseks mänginud sadu laulatusi.
Ülalmainitud jäävad küll hästi meelde, aga kauneimad on siiski lihtsad ja traditsioonilised. Need, kus muusika ja sõna saavad moodustada ühtse jumaliku terviku.
Nagu Mees ja Naine...

Kui hullud aktiveeruvad...

Kui meie koguduse agressiivseim "ullikene" mõni päev tagasi enesel taas "neurootilist erektsiooni" täheldas ja sellega seoses kirikus paar vastavat aktsiooni korraldas, teadsin kohe, et hullude aktiveerumise aeg on jälle kätte jõudnud...
 Midagi säärast nagu täna pole ma aga varem kogenud. Keset laste ristimist sisenesid pühakotta kaks noormeest. Kui nad mõlemad korraga mõnda tõsist vaimuhaigust ei põdenud, (mis on äärmiselt ebatõenäoline, sest Paldiski maanteelt polnud põgenenud patsientide kohta häiret antud,) olid nad korraliku narko-laksu all. Sisenedes kiirel sammul, alustas üks neist valjut, madalahäälset laulu, õigemini möirgamist, mistõttu tuli ristimistalitus katkestada. Õpetaja pani kogu oma veenmisjõu mängu, et nad lahkuksid- aga ei midagi. Alles politseiga ähvardades leidis neist ühe hägune mõistus  väljapääsu-ukse uuesti üles. Teist aga ei morjendanud seegi. Korrakaitsjate saabumisel avaldas ta tõsist vastupanu ning püherdas päris pikka aega põrandal, enne kui tal käed raudu saadi ja minema toimetati.
Ausalt öeldes oli see paras šokk.
Kui inimene vaatab sulle selgete silmadega otsa, aga sa tajud, et tegelikult on ta täiesti sassis, teda ei huvita absoluutselt, kus ja miks ta on, talitades vaid aju vallutanud mustade jõudude ajel, mis käsivad tal parasjagu näiteks karjuda ning muu variant ei tule kõne allagi, siis pole mõtet rõhuda ei südametunnistusele ega aule-häbile. Sest tal ei ole neid. Teda ennastki peaaegu et ei ole.
Kuidas on inimese elu saanud niiviisi minna? Kui suur osa on tema enda kanda?
Millisest hetkest lakkab aju allumast?
Selliseid küsimusi tuleb mu ametis üsna tihti ette.
Õnneks on liht-ullikesed (loe: mitte sõltlased ja mitte arstliku diagnoosiga) oma eripäradele vaatamata siiski küllaltki etteaimatavate käitumismustritega. Nende aju tuleb erutusprotsessi käivitamisega suurepäraselt (loe: omapäraselt) toime, kuid pidurdusprotsess millegipärast tõrgub. Rahunemine toimub seetõttu üle kivide-kändude ja nõuab professionaalset (tihtilugu aga lihtsalt tavapärasest karmimat) lähenemist. Parim relv on üldsuse huvipuudus.
Ülalmainitust lähtuvalt teavad liht-ullikesed suurepäraselt, kellega tasub "möllata". Nad on natuke nagu etenduse juhid. Ja ühtlasi pea-osatäitjad...
Muide, "narkoparunitega" mu tänane tööpäev ei piirdunud. Kirikus istus veel üks mustade prillidega naine, kes pidevalt närviliselt kohta vahetas ning punase jopega mees, kes iga natukese aja tagant sisse tormas, paaniliselt midagi otsis ning seejärel jälle kiiruga väljus. "Kirsiks tordil" saabus viimasele ristimisele väikest kasvu proua ühes tohutute kingipakkidega. Uskusin ta kindlalt ühe külalistest olevat... Aga tema peitis end hoopis ühes oma "pakimajandusega" külgpinkide taha varjule ning kirikumees juhatas ta seejärel viisakalt välja...
Oli alles tööpäev!
Hullud on tõepoolest aktiveerunud.
Põnev... ja samas nii hirmutav.

Miks ometi nii valjult?

Mängisin täna Jaani kirikus matuse ja ristimise. Väljas, Vabaduse platsil, toimus samal ajal veteranide päevale pühendatud kontserdi proov. Olen ennegi analoogsete ürituste ajal kirikus mängimas olnud. Tänane oli aga otsesõnu õudus kuubis!
Et muusikalise maitse üle võib vaidlema jäädagi, siis seda ma üldse ei puuduta. Mind huvitab vaid see, kes oli tänase kontserdi sihtrühm- kas Afganistaanis ning mõnes muus sõjakoldes kurdiks jäänud sõdurid või üleüldse kõik kurdid ja poolkurdid eesti inimesed? Norm-kuuljatel, ütlen ausalt, sellele üritusele küll asja ei olnud (noh, kui nad just kiirelt vaegkuuljateks saada ei igatsenud). Peale tööd jooksin kiriku kõrval seinud autosse, näpud kõrvades, sest teistmoodi lihtsalt ei olnud võimalik, valus hakkas!
Ilmselt saate juba aru, kuhu sihin. Minu mõistus lihtsalt ei võta, miks ometi peavad säärased üritused perversse (vabandust väljenduse eest, mõtlesin tükk aega sama tugevusastmega viisakamat sõna, aga ei leidnud) heli tõttu rikutud saama? On see veel üks viis ajude kompostimiseks? Mingi teatud (hullumiseelse) seisundi saavutamiseks? On see (kurdistunud) korraldajate meelest lahe? Kutsuv? Meeleolu loov?
Matus algab tavaliselt vaikse orelimuusikaga. Täna piinati sel ajal kitarre (võibolla popmuusika maailmas nimetatakse säärast helitekitamist häälestamiseks?). Läbilõikavad glissandod kihutasid otsekui noalöökidena Griegile sisse. Torn vappus ähvardavalt.
Kirstu väljakandmise ajal mängitava Wagneri võttis õuel üle Termikas, röökides üle raju ja tormituulte: "...ja pärast kõike seda valmis oled kohtuma surmagaaa... " Einoh, tõepoolest!
Ristimise hitt oli tavapärase repsi asemel hoopis iseäralik: "Minu viiskudel on virts, mul on iseloomu vähe- kuid surun mütsi pähe, jah, surun mütsi pähe..." Olin selleks ajaks alumise oreli taha kolinud, et altari ees toimuvast üht-teist ka minuni kuulda oleks. Koraaligi püüdsin väljastkostvasse trummitümpsu sobitada, aga tüüp läks pidevalt kiiremaks, nii et tuli alla anda...
Õhtul näidati samalt ürituselt otsepilti Aktuaalsele Kaamerale. Repoter üritas toimuvast ülevaadet saada, esitades ühele asjaga seotud naisterahvale küsimuse sõna otseses mõttes röökides. Too kisendas vastu, et "ega ma midagi ei kuule!" Klõpsasin teleka kinni.
Meie ümber on müra. Meie sees on müra.
Kirik väriseb. Süda ka.

"Poisid, lõpetame korraks mängu, las matuserongkäik läheb ära...", jäi neil täna ütlemata.
Paar-kolm minutit lugupidamist.
Kõigest paar-kolm minutit vaikust!
Ehk oleks meeldima hakanud?

Tarkuse algus

Koolil ja koolil on tõesti vahe.
Eriti ilmneb see praegu, jõulu-aegu.
Mõnedest koolidest tuldi ka käesoleval aastal kooliperega jõulukirikusse.
Taasiseseisvunud Eesti algusaegadel oli see lausa au ja väärikuse küsimus. Aga praegusel ajal, mil ühikonna kirikuvaenulikkus järsult tõusnud ning suurem osa manipuleeritavast inimmassist ei vaevu mõtlemagi, mille vastu nad õigupoolest sõdivad, võib juba pühakotta sisenemisegi eest au anda. Tühja sest sisulisest poolest!
(Kuigi... tegelikult peaks iga huvijuhi või muusikaõpetaja üldise harituse alustalade hulka kuuluma ka etteastete ühte või teise konteksti sobivuse põhjal valikute tegemise oskus- eelkõige selleks, et hea idee kohaselt ellu kutsutud üritus oma mõtet ei minetaks ning tühipaljaks palaganiks ei muutuks. Siinkohal ilmneb märgatav lõhe intelligentsete ja vähem intelligentsete asutuste vahel. Aga kuna lapsed pole milleski süüdi, on tänuväärt seegi, et nad üldse kirikusse toodi.)
Tegelik ja märksa sügavam kuristik haigutab aga hoopis mujal.
Lugesin ajalehest, et meie kodu-koolis (st. kodule kõige lähemal asuvas koolis) ei peeta mitte jõulu- vaid "talvepidu". Et mitte erinevate usuliste vaadetega inimeste (loe: ateistide; islamiusulisi minu teada siinkandis ei leidu) tundeid riivata...
Ausalt öeldes võttis sõnatuks.
Minu jaoks on äärmiselt oluline, missuguses vaimus mu lapsed kasvavad. Milliseid väärtushinnanguid nende väikestesse hingedesse väljaspool kodu istutatakse. Mis saab olema nende jaoks püha.
Helise koolis tähistatakse aastast aastasse jõule kontsert-jumalateenistusega. Sõna "jumalateenistus" ei kohuta kedagi. Muusika, kaunid palved ja jõulujutlus on põimitud üheks tervikuks, esitajaiks lapsed, õpetajad ja (mis mulle eriti meeldib)- vanemad. Ei ole just palju koole, kus direktor või kellegi ema-isa palveid loeksid...
Tegemist ei ole kristliku kooliga, kuid kirik on alati puupüsti rahvast täis.
Kõik "elavad üle". Sest tähtis on ju sõnum!
"Talvepidu" kõlab selle kõrval... khmm, pisut mannetult.
Kindlasti ei pööra lõviosa lapsevanemaist sellisele detailile absoluutselt mingit tähelepanu. Kindlasti ongi meie kodukool paljude jaoks parim. Mina aga ei soovi päkapikkude ja muu tühja-tähjaga piirduda. Sest lastele ei ole seda tegelikult vaja.
Sättisin end öisele missale. Trio ei maganud veel. Lisanni meel läks mu teelekiirustamise tõttu väga kurvaks ja ta puhkes nutma. "Ära mine!"palus ta pisarsilmi. "Ma pean," vastasin rutakalt, "vaata kui palju kingitusi sa said, mine ja mängi nüüd". "Ma ei taha neid kingitusi!" Ta lausa karjus seda. "Tahan, et sa kodus oleksid!"
Ilma emata on kodu tühi.
Nagu ilma jõulusõnumita jõulud.
Jumalakartus on tarkuse algus. Ka mitte-religioosne inimene võiks seda lauset aeg-ajalt meenutada.
Hoiaks palju probleeme ära.

Uskumatu

Mängisin täna ühel laulatusel. Muidu poleks see vast mainimistki väärt, aga oli teine veidike ebatavaline. Nimelt arvas üks külalistest, et kogunesime kirikusse hoopistükkis tema erakordse lapsukese austamistseremooniale. Ta oli vist sellestki häiritud, et kõik altari ees seisva noorpaari, mitte tema "tibulinnu" (öäk, kuidas ma ei kannata seda sõna) poole vaatasid.
"Sireen" hakkas tööle juba pulmamarsi ajal. Kuna Wagner kõlab üsnagi võimsatel toonidel, pidi sellest üle kisendamine tollele jõnglasele päris raske katsumus olema. Õpetaja kõnest noorpaarile oli peaaegu võimatu aru saada. Sellele järgnevat muusikapala mängides kadus mul kohati helistik kõrvust. Kuid mis minust- vaesed abiellujad!
Mulle ju tegelikult lapsed meeldivad. Väga! Ka marakratid. Sellegi lapse vastu pole mul õigupoolest midagi, sest väikelaste emana tean, et nad lihtsalt peavad aeg-ajalt oma "sisemisi pingeid" (nimetame seda tinglikult nii) välja jooksma või karjuma.
Emagi käitumise suhtes olnuksin valmis õigustuse leidma, noh näiteks stiilis "kõva tüli mehega, mis lõi ikka nii rivist välja, et lihtsalt ei suuda praegu lapsele ega tema tegudele keskenduda"- näidanuks ta vaid vähimatki piinlikkustunnet, kui talle märkus tehti. Kuna ta aga kirikutädile, (kes seniks lapsega väljuda soovitas, kuni too rahuneb,) mingi ilge ja häbematu vastuse nähvas, mõtlesin, et seesugusele mõjuks paremini, kui talle käsi ümber kõri suruda, ise sisistades: "Siin maailmas on ka teisi mättaid, kui see, mille otsas sina kükitad ja aupaistet ootad. Mine nüüd ja armasta oma last, näidates, et sulle on tähtis, mida ta tunneb ja kuidas käitub- ja jäta oma sõpadele nende tähtis päev!"
Ehk oleks aru saanud?
Kirikuõpetaja ütleb ju ka, et inimestega tuleb rääkida nende omas keeles...

Fotograafide eripära

Mängin suvel päris paljudel laulatustel.
Tänasel laulatusel hakkas silma midagi tavatut- fotograaf oli korralikult riides! Ma ei ole siiani päris täpselt aru saanud, missugune fotograafi töö-eripära ei luba tal kirikus soliidselt riietuda, sunnib ülejäänud seltskonnast karjuvalt eristuma ja pahatihti lausa untsantsakana ringi siiberdama- nii et isegi minul üleval orelirõdul piinlik hakkab.
Austusest noorpaari vastu, kes iga detaili ses kaunis päevas tuhandeid kordi läbi on mõelnud, austusest soliidselt riietatud külaliste vastu, jah, ehk austusest kirikugi vastu, võiks ju veidikene pingutada? Oh ei, ma ei kõnele ülikonnast! Kõigest pikad püksid... ja äkki sokid ka?... Mnjah, ja mõnel naisfotograafil võiks lihtsalt midagi seljas olla... Kirik pole muide plaaž, siin on pahatihti jahegi, noh, et mitte oma väärtuste pealesurumisega kedagi pahandada...
Aga eelkõige ikkagi austus. Väärikus.
Pildid tulevad kindlasti kenad...
Aga ka mälupildid ei taha tihti ununeda!

Oleme viisakad

Kui kolmikud olid end Helise kooli jõulukontsert- jumalateenistuse esimese poole jooksul kirikupõrandal tumehalliks püherdanud, leidsin ma, et... (...on aeg lahkuda, arvate olevat lause lõpuks? Oh ei!) ... nad on ühed päris kenasti kasvatatud lapsed:)
Seesinane avastus tulenes ühest teisest avastusest- märkasin nimelt üllatusega (samuti juba kontserdi esimeses pooles), et saan kõiki etteasteid rahulikult kuulata, jälgida ning isegi filmida! Olles samas päris üksi trio eest vastutav!
See, et nad vabatahtlikeks tolmuharjadeks kehastusid, ei mängi antus kontekstis mingit rolli.
Inimesed said kuulata! See oli tähtis!
Vaadake, suhteliselt tiheda kontsedikülastajana olen nii mõnigi kord sattunud üritusele, kus enam-vähem sunniviisiliselt tuleb osa saada imiku või väikelapse pidevast kantseldamisest või veel hullem- kisast.
Ka ülalmainitud üritusel kohtusin emaga, kelle arvates too sündmus oli pühendatud mitte Jeesuslapse vaid tema isikliku põnni ülistuseks. Olime kirikust väljumas, (kuna märkasin, et ka meie laste taluvuspiir hakkab jutluse jooksul katkema)- ja seal ta tähtsalt seisiski, väike inimene ennastunustavalt kõrval röökimas. Mine ometi välja temaga, oleksin tahtnud öelda. Millegipärast aga ei öelnud- löön sellistes olukordades tihtipeale araks. Jah, tegu oli küll pereüritusega, kuid kas on raske taibata, et igaüks tuleb sellele oma põhjusega- kuulama-vaatama just temale kõige kallimat, tähtsamat? Mis õigus on minul kõrvalistuja elamust rikkuda? Ah see, et mul on väike laps? See, et mul on neid kolm?
Aga need lapsed, kes laval esinevad, olles eelnevalt teinud mitmeid proove, harjutanud, viimistlenud, nüüdki kannatamatult enda esinemisjärge oodanud, et emale-isale näidata- vaat, mida ma oskan! Kas sellest võib tõesti toore jõuga üle sõita? Oh, inimene, inimene, tahaksin mõnikord ohata...
Nukuteatris on etenduse jooksul ka saalipoolel suur melu. Väike laps tahab kõva häälega rääkida, mida ta parasjagu näeb. See on nii armas ja tore! Ometi peavad nätlejad ka seal etenduse algul vanematele südamele panema, et kui mõni väikseke hirmust või tüdimusest nutma puhkeb, tuleks saalist lahkuda- et siis jälle naasta, kui halb tuju üle.
Lapsed on erinevad.
Vanemad ka.
Muidugi tuleks lastega väljas käia. Teatris, kontsertidel, näitustel. Hea maitse väljakujunemise jaoks on see lausa hädavajalik. Pere vaimset taset ei määra sealjuures aga lapse, vaid lapsevanema käitumine.
On ju nii?

Jõulu eel

Kas teil juba päkapikud käivad?
Selline sage küsimus...
Tänan, ei! Meil ei käi mingeid päkapikke.
Olen juba ühe lapse suureks kasvatanud ja kogu päkapikutralli täie rauaga läbi elanud. Suhtun kogu käimasolevasse kilakola-kommijanti veidi imestava õlakehitusega. Peaksin ikka päris enesepiinajalike kalduvustega olema, kui oma mitte-lasteaias käivale triole hakkaksin hommikust hommikusse mesimagusal häälel juhtnööre andma, stiilis "minge vaadake nüüd sussi sisse, kas päkapikk ikka on midagi jätnud." Milleks?
Mulle tundub kangesti, et mõni ema naudib kogu protsessi lapsest märksa enam. Lapsel kohe silmad säravad, olen kuulnud öeldavat- ja kulme kergitanud. Ah soo- et muidu ei säraks? Meie omadel säravad küll iga päeva hakul...
Huvitav, kui paljud emad selle tolatsemise kõrval lapsele jõulude tõelise tähenduse lahti seletavad? Kardan, et väga vähesed.
Kirikus käimisest ma parem ei räägi. See ei ole tänapäeval trendikas. Aga kui paljudel jääb aega enne jõuluõhtut (või jõuluõhtu ajal) korrakski enese sisse vaadata, võibolla veidi tõsisemalt kui tavaliselt ja vaikselt küsida- milleks mulle kõik see? Milleks mulle mingi arutu kingiralli, ühelt jõulupeolt- kontserdilt-etenduselt teisele kappamine, paanika jõuluvana pärast, enese ogaraks söömine (mis algab juba kaugelt enne tõelist jõuluaega- advendiajal nimelt- mida nimetatakse ka "väikeseks paastuks"). Milleks kõik see, kui sel pole mingit tähendust?
Üks firmajuht korraldas hiljuti Vabaõhumuuseumis oma töötajaile jõulupeo, mis algas väikese muusikaga põimitud jõulumõtisklusega sealsamas asuvas kaunis Sutlepa kabelis. Hiljem jätkus pidu Kolu kõrtsis. Minu meelest igati kena lahendus. Sai küll pool tundi kvaliteetselt "kannatatud" enne, kui õllekappa kergitama pääses. Kirikliku tautaga firmajuht oli positiivselt üllatunud, et nii paljud tulijaist jõululaulegi kaasa oskas laulda! Ometi oli ka neid, kes kiriku uksest mingil juhul sisse ei astu. Uhkus või hirm? Teadlikkus oma patusest hingest või üleolek, et saab ka Jumalata hakkama? Mine tea... Ärasõidul märkasime neid nagu tonte kõrtsi poole hiilimas. Natuke nagu kahju oli. Õpetaja Toomas Paul (kellele hiljuti anti üle Aadu Luukase fondi elutöö preemia- mille kohta ta ise ütles, et see pole mitte niivõrd tunnustus talle, kui tunnustus kirikule, ja selle üle on tal iseäranis hea meel) arvas aga, et ehk nii ongi parem. Ma usun teda. Kuigi veidi jäi ikkagi kripeldama. Tegemist on ju erakorselt targa inimesega, kes oskab jutustada nii omale kui võõrale, on kirjutanud kümneid raamatuid, valdab kümneid võõrkeeli, kaasa arvatud piibli originaalkeeled, kellega on alati uskumatult huvitav koos olla, eales tundmata, et oled sadu kordi rumalam, vastupidi, iga kohtumise järel tundes end veidikenegi tarkusele lähemale jõudnuna- kas tõesti arvatakse, et see mees loputab "halleluuja"- hõigete saatel kirikusse siseneja ajud, paneb "segast peksma" ja mine tea, äkki ei saagi enam ära, kõrtsilaua taha jõmisema!?
Ilmselt ei mõelda tegelikult midagi.
Tühjus.
Ma veidi kardan seda tühjust. Kardan järeltuleva põlve pärast.
Kui saaksin kindel olla, et jõulu tegelik tähendus jõuab ka tänaste laste teadvusse, küllap ei oleks ma kogu muu müragi suhtes nii tundlik.
Kuigi... mnjah. Lasteaedades käivad nüüd ka päkapikud, lugesin hiljuti ühest perefoorumist.
Siinkohal on küll kommentaarid liigsed!
Mõtlemisainet "ajude peedistamise" tegelike teostajate ja tegeliku sihtgrupi üle jätkub ilmselt pikemaks ajaks...

Keelest ja meelest

Meie rootsikeelses mängukoolis käib üks imelik isa.
Iga kord püüab ta kellegagi kohalolijaist üles võtta teema "kui lollid ja laisad on eestlased". Algul suhtusin asjasse huumoriga, kuid nüüd, mil sellesse korrapärasesse monoloogi on lisandunud fraas, et "venelased on palju toredamad", tunnen üha enam, et tema sõnavõtud on mind häirima hakanud.
Ma ei taipa, kellele ja milleks taolist teemaalgatust vaja on! Fakt, et mina lastega olen tavaliselt mängutoa ainus eestlane, räägiks nagu selle kasuks, et äkki mulle? Samas see, et ma alati kohe, kõne algustaktidest peale end demonstratiivselt mõne teise tegevuse poole pööran, ei näi teda häirivat. Nii et võib- olla on tal hullemgi kavatsus. Äkki üritab ta ühte ja sama korrutades ka teistes sama arvamust kinnistada- nii nagu reklaamipsühholoogiagi ette näeb? Kuid ikkagi- milleks?
"Eestlased ütlevad iga asja peale "ei viitsi"", kuulutas ta viimati võiduka näoga (justkui olnuks äsja sellekohase küsitluse lõpetanud) ühe tagasihoidliku soomerootsi isa poole pöördudes. "Venelased aga hõõruvad innustunult käsi, lausudes rõõmsasti "davai, teeme ära!"" Soomerootsi isa heitis minu poole kõhkleva pilgu, pomises kohmetult naeratades midagi "thjah´i" ja "näh´i" vahepealset (see on häälitsus, mis tuleb tavaliselt siis, kui ei osata kuidagi reageerida) ning tegi tütrele ettepaneku pissile minna. Rootsi isa aga ei lasknud end sugugi häirida, ta julgustav naeratus ja tualetti järeleviipav liigutus lubasid hiljem teemat jätkata.  
Eriti tunduvad seda isasrootslast häirivat eesti mehed. "Ma ei saa neist üldse aru! Kuidas naised sellistega ometi abielluvad?", küsib ta ikka ja jälle kaeblikul toonil. Mis nimelt talle eesti mehe juures kõige häirivam tundub, jääb siiani paraku segaseks, kuigi ma selle koha peal alati kõrvu püüan kikitada. (Khmm, mul ju kah eesti mees... saaks äkki infot, mis kole häda seda tõugu siis pureb, et ta Rootsi kuninga alama silmis lausa abiellumisvääritu paistab.)
Kord pöördus too isa näpuga vibutades ühe venelanna poole, kelle abikaasa on samuti rootslane ning lapsed mängukoolis isa keelt ja kultuuri õpimas käivad. "Sina peaksid rootsi keele kiiresti selgeks saama. Venelased on andekad."
Ja siis tuli pärl! "Näiteks eesti venelased oskavad kõik inglise keelt, aga eestlased üldse mitte!"
Tundsin, kuidas mu käsi ralliautot, mida parasjagu laste rõõmuks põrandal veeretasin, üha kõvemini pigistada püüdis. Ilmselt oli see alateadvuses haaranud ütlejal kõrist!
Eesti keeles nimetatakse sellist asja üldistamiseks. Generalisering, låter det på svenska. Üldistamine on vastik. Ebaõiglane! Vale!
Kahjuks ei ole mu rootsi keel ei ole nii rikas, et kõiki kõnealuse papa väljaöeldud mõtteteri ühe jutiga upakile lükata. Keelebarjääri tõttu kusagile poole peale toppama jääda pole aga minu stiil. Kui juba, siis peaks võitlus (loe: väitlus) kestma viimse veretilgani!
Kuniks see võimalik ei ole...
... räägin veel ühe loo.
Pühapäeval oli kiriku kohvilauas üks vanemapoolne soomerootsi paar. (Nende rootsi keel oli nii võimsa soome aktsendiga, et mõtlesin pärast tükk aega, et vestlesingi nendega soome keeles!) Sel paaril oli suur mure. Nad nimelt leidsid, et eestlased ahistavad venelasi. Miks, küsisid nad, peavad vene lapsed hakkama eesti keeles õppima? Miks, tundsid nad veel huvi, pole Eestis kakskeelsust, nagu neil Soomes?
On olemas kaks eri mõistet- keelsus ja meelsus, hakkas mu sõber P. (rahvuselt rootslane) ajal, mil mina veel mõttes sõnu ritta seadsin, innukalt selgitama. Tõsi, alustama peaks meelsusest. Kuniks venelased õpivad oma õpikutest oma ajalugu, mis salgab julmalt maha kõik selle, mille tõttu eestased neid kunagi "vabastajateks" pidama ei hakka, pole eriti oluline, mis keeles nad seda teevad. Kehalise kasvatuse õpetaja purssimine "tjana mjangime jalgpalli", ei muuda meelsuses midagi. Niisiis tuleb tunnistada, et alustatud on tõepoolest valest otsast- ja kahekümne aasta jooksul pole sellest aru saadud!
Kuid Soome kakskeelsusega pole siinses olukorras mingit seost, saage aru!
Tädi ja onu ei saanud aru. Nende jaoks taandus kõik siiski ainult keelele. Ja loomu(a)likele instinktidele- nad vahtisid virila ilmega liual lebavaid võileibu, kindlasti tahtnuks kumbki veel ühe võtta, kuid kuna seda ei olnud viisakas teha, kuni P. meie maa muukeelsete meelsusprobleemi lahti seletab, mis neid tegelikult üldse ei huvitanud, ohkasid nad pikema pausi tekkides ühest suust, pobisesid midagi seosetut a´la "see on raske probleem", ringutasid- ja lahkusid.
Lollakad, tahtnuks ma järele hõigata. Kuid siis lasin jõuetult käed rippu.
Mõistsin korraga, et see paar pole ainus omasugune. Inimesed ei viitsi, ei vaevugi mõistma. Usutakse, mida kirjutavad ajalehed, mida räägib telekas. Nii on mugav. Ja mõttetu.
 
Andestada?
Jah, miks mitte. Tänane põlvkond pole ju oma siia sündimises kuidagi süüdi. Intelligentse inimese puhul ei mängi rahvus mingit rolli. Räägin heameelega vene inimesega vene keeles- see on ju mulle heaks keelepraktikaks! Selles osas pole mingit probleemi.
Aga unustada? Käega lüüa, et las nad siis olla oma ajalooga?
Seda mitte. Ah miks?
Minu puhul mu vanaisa mäletuse pärast. Tema pärast, kes alati vintis peaga "Üks kask meil kasvas õues" laulis- ning poole pealt nutma hakkas. Kas praegu kujutaks keegi end ette kodunt väljatõstetuna? Kes ikka ja jälle oma Pärnu vangilaagrist põgenemise lugu jutustas- ja alati ühe koha peal pooleli jäi, käega viskas ning vaikides kaugusse vaatas. Kes metsavennana mu vanaemaga kurameerimas käis ning ühel päeval pukrisse tagasi pöördudes kõik kaaslased surnuks tulistatuna leidis. Kes seisis keldris silm silma vastu läbiotsijaga, kes selmet teda otsemaid maha lasta, üles minnes teatas, et "seal pole kedagi". Sekundid surmaga silmitsi. Palju valu, ahastust, pisaraid.
Ma ei unusta seda kunagi.

Keelsuses pole asi. On meelsuses. Mind võttis lausa tummaks eelmises mängukooli tunnis ühe rootsi ema esmapilgul süütuna näiv küsimus "kas täna saite ilusti üles?"- meil nimelt on tihti probleeme õigeks ajaks kohalejõudmisega, lapsed armastavad hommikuti pikalt magada.
"Meil, rootslastel, on tavaks vara ärgata", lisas ta kelmikalt silma pilgutades.
Siis ma taipasin!
Ahhaa, sealtpoolt puhub siis tuul...
Ja see tõepoolest mõjub!
"Kõik eestlased on laisad...", kostis otsekui kinnituseks tagaruumist tuttav reibas tervitus.  

Kes aias- lapsed või vanemad?

Enamik mu tuttavatest emmedest on lasteaia pooldajad. Enamik mu tuttavatest emmedest ei sea sellist asja üldse küsimusegi alla!
Lastevanemate seas on üldse väga levinud üsna must- valged hoiakud. Nagu näiteks vaktsineerimisega. Foorumites käib alalõpmata üks lõputu kisa ja kraaklemine teemal, kumb on mõrtsukas- kas see, kes vaktsineerib lapsi või see, kes mitte. Mulle isiklikult tunduks seal üüratult tobe sõna sekka ütelda. Kellele minu arvamus korda läheb? Igaühel on nagunii oma, õige arvamus. Siin, oma isiklikus blogis võin küll südamerahuga kinnitada, et ei pea vaktsineerimist õigeks- ja võtta endale õigus seda kogunisti mitte põhjendada! Sest ei viitsi. Sest tahtsin hoopis teisest asjast kirjutada. Pealegi- õnneks on valdav enamus mu tuttavates selles teemas minuga ühes paadis!
Aga lasteaia- teema koha pealt tunnen end päris nukralt üksikuna.

"Nad ikka õpivad seal nii palju", kõlab viimase kui ühe argument lapse lasteaeda paneku kasuks. Isegi mu sõbranna poetas meie viimatisel kohtumisel just sellesama lause, jätsin targu niutsatamata, et "ka sina Brutus"! Pealegi ütles ta tookord selle teema lõpetuseks välja, et tegelikult ei ole ka tema lasteaia-usku. Ainult et meie erialal on väga raske koduste lastega tipus püsida. Nõustun, see on võimatu! Ning kuna ta lapsed üsna harva lasteaeda külastavad, siis miks mitte asja positiivset külge märgata:)
Mõni emme väidab, et lapse jaoks on väga vajalik teiste omavanustega mängida. Et sellepärast on lasteaed üks tore koht. Ka sellele väitele olen olnud sunnitud püüdlikult kaasa noogutama. Esmapilgul tundub see ju üsna mõistlik põhjendus. Vanemad võibolla tõesti ei oska mängida!? Või pole neil tahtmist... Aega nagunii mitte... Mulle isiklikult pole küll kunagi karjakaupa mängimine meeldinud- aga no mine sa tea!
Ühesõnaga kajab kõigist juttudest siiras veendumus lasteaia kui institutsiooni toredusest ja hoopis harvem lihtsalt valusast vajalikkusest ning oma last sinna mitte panna ei tule kõne allagi! Isegi minu Veiko alustab vahel oma juttu, ise igatsevalt kaugusse vaadates nii: "Siis, kui nad juba lasteaias käivad...".
Oh, armas Veiko, ohkan mõttes. Sa ju tead, et Sinu naine on eluaeg vastuvoolu ujunud!
Aga ma ei vasta midagi. Meestele pole mõtet vastu vaielda. Tuleb lasta ajal minna. Eks siis näe!

Nüüd riskin küll saada järjekordselt ebapopulaarseks, aga julgen avaldada arvamust, et tegelikult ei ole lasteaed lapsele põrmugi vajalik. See on vajalik ainult vanematele. Lasteaed on möödapääsmatu variant juhul, kui ema peab tööle minema. Või kui ema tahab tööle minna. Aga et hoida last lihtsalt niisama esmaspäevast reedeni hommikust õhtuni kisava lastekarja seas selle nimel, et ta seal "õpiks"- see on minu jaoks ikkagi pisut kõrge hind. Enamik meist ju ei tööta ka kahekümnekesi ühes ruumis! Hommikust õhtuni. Iga päev. Selline olukord paneks normaalse täiskasvanu hulluma! Mida peaks siis tegema väike laps?
Pooldan sügavalt kadunud Gunnar Aarma mõtet, et esimesed seitse aastat peaks laps viibima oma ema energiaväljas. Tal pole mingit vajadust võõra seltskonna järele. Mitte keegi ei hoia tal silma peal selliselt nagu oma ema seda teeb!
Mis juhtub, kui ta ei õpigi enne 7-aastaseks saamist ära sama palju uusi laule ja tantse, kui tema lasteaias käivad eakaaslased? Arengupeetus? Küllap mitte. Pakun, et tunduvalt arenenum fantaasiamaalim ja tunduvalt suurem turvatunne.

Kas mulle on lasteaed vajalik? Triole küll kindlasti mitte! Neil on juba kodus paras lasteaed. Pigem vajaksid nad varsti "üksi olemise aeda". Muretsevad ju psühholoogidki selle üle, et üha rohkem täiskasvanud inimesi ei oska ega julge iseendaga olla. Summutades oma mõtteid teleka, raadio või internetis surfamisega, kaotavad nad lõpuks enese "mina" täiesti. Teiste elud, teiste tunded... Ja siit algavad probleemid. Ma soovin väga, et minu lapsed oskaksid oma mõtteid, oma südant kuulata. Aga kus nad seda harjutavad, kui nende maailmas pole hetkegi üksindust?
Ja mina juurdlen veel selle üle, kas mulle on lasteaed vajalik!

Üks ema kirjutas just täna kusagil foorumis "kohutavatest kahestest" rääkides nii: "Pean veel sügiseni seda olukorda taluma. Siis lähevad nad ometi lasteaeda!" Lihtne!
Vaat mina ei oska nii mõelda! Ma ei oska, hoolimata sellest, et olen õhtuti lõputult väsinud. Hoolimata sellest, et ei jõua päeva jooksul midagi muud, kui joosta ja kasida, hüpates hullunult ühelt tegevuselt teisele, vahel ainsateks sõnadeks huulilt "ei puutu" või "ära tee!". Vaim närbub "otsekui hirv, kes kisendab veeojade järele". Ma ei oska! Näen vaid usaldavaid lapsesilmi ja minu poole sirutuvaid käsi...
Ikkagi- kas mulle on lasteaed vajalik?

Nägin unes, et pidin Jaani kiriku uuel orelil mängima. Jumalateenistus algas, kuid mina ei osanud enam isegi pilli sisse lülitada! Selgus, et seal on üks suur lõõts, mis tuleb jalaga lahti tõmmata- muidu orel ei hüüa. Tagunud paanikaga selle kummalise lõõtsa lahti, taipasin aga, et koraale mängida ma ikkagi ei oska! Palusin hardalt oma endiselt kolleegilt abi (millegipärast sehkendas ka tema sealsamas). Ta keeldus. Jumalateenistus oli lörris ja mina ahastasin...See unenägu vapustas mind tõsiselt! Ma ei ole ainult ema... Ma igatsen vahel harjutada- kohe hingest, tõsiselt! Mis nüüd saab?

Võtsin eile postkastist ajalehe, mille esikaanel ilutses pealkiri "Mailis Reps- 100% poliitik ja 100% ema".
Lastega päeval, oreliga öösel- nii käiks lause see minu kohta!?
Ärge ajage naerma! Imeinimesed on olnud ikka rohkem muinasjuttude rida...

Naine internetist. Esmapilgul 200% ema. Super- kui vaadata tema poolt perefoorumisse püstitatud teemade pealkirju. Aga niipea, kui silma jääb tema poolt püstitatud teemade hulk, kerkib üles küsimus, kas ta mujal üldse jõuab olla, kui arvuti taga! Ning kui keegi viitsib lugeda mõne ta postituse sisu, hakkab lausa kahju. Lapsest nimelt. Sel õnnetul väikemehel pole vist võimalik ühtki liigutust teha, ilma et ta emme seda netis ei kommenteeriks! "Kell 22.47 algas tal sügava une faas", kirjutas too ema kord. No tule taevas appi! Kas tõesti istub keegi lapse unefaaside vaheldumise ajal tema kõrval, arvuti näpus? (Selle postituse otsa komistades tärkaski mul huvi tema internetis käimist pisut jälgida.) "Enne uinumist ta ohkas", lisandus veidi hiljem meile kõigile teadmiseks. "Täna sõi ta 130 grammi asemel 110 grammi putru", muretses ta järgmisel hommikul. Hmm, siinpool mõõdetakse putru ikka kausitäite, mitte grammide kaupa! Ja miks peaks keegi teine sellest huvituma? Seesugused ja muudki kõikmõeldavad teemaalgatused ja kommentaarid ilmuvad ta sulest iga päev- ja minu meelest mõni igas tunnis (ning loomingulisemal perioodil võib vahesid lausa minutites mõõta!)- ja need ei ole mitte lühikesed ja konkreetsed, vaid ülipikad, vajadusel copypaste´id erinevatest allikatest, põhjendused ja arutelud. Mina igatahes ei suuda ühtegi lõpuni lugeda. Pole aegagi nii kaua internetis istuda!
Millegipärast usun, et ülalmainitud lapsele võib lasteaed päris suur kergendus olla. Keegi tegeleks temaga ka!

Nii et kõik on suhteline...

Hea siiski, leidsin viimaks, et lasteaia-variant ikkagi tagataskus on! See ei ole hea variant. Kuid mitte ka väga halb. Väga halb oleks siis, kui ma oma lapsi enam ei märkaks. Väga halb oleks siis, kui ma peaksin kahetsema millestki loobumist. Millestki, mida ma samuti väga armastan. Inimene ei pea milleski olema 100% täiuslik! Veel vähem 200%! Õnneks! Sest ta on inimene. Minul tuleb seda veel õppida.

Jõulutundest

Õige jõulutunne tekkib peale kirikuskäiku. Aastaid olen ma seda kogenud. Aastaid olen ka ise orelimänguga kaasa aidanud selle paljudele müstilise tunde tekkimisele. Kõigil, kes peale kirikuskäiku, Jõuluevangeeliumi kuulamist, "Püha Öö" ja viimaks müriseva "Oh Sa õnnistav" laulmist kargesse talveõhtusse astuvad, peaks hinges viivukski helisema hakkama see miski, mis lapsesüdamele nii tuttav- kuid mille me suureks saades oleme unustanud...
Minu nõuanded jõulude ülesleidmiseks iseendas:
a) Mine kindlasti kirikusse!
b) Ära lülita jõuluõhtul telekat sisse! Imalad Ameeika pisarakiskujad on ekstra välja mõeldud jõuluigatsejaile, ometi ei täida nad hinge jõulurahuga.
c) Ära kuula Ameerika (ja ka Eesti) popartistide poolt esitatavat jõulumuusikat. See on kirjutatud massidele tarbimiseks, mitte nautimiseks. Nimetan seda õgimise- muusikaks.
d) Ära õgi! Loe tänasest Ekspressist sigade teekonnast jõululauale- ja sa taipad, mida ma mõtlen.
e) Püüa jõulupäeva jätta võimalikult vähe toimetusi. Võta aeg maha ja ole lähedastega. Ole lastega. Lihtsalt ole!
f) Süüta küünlad. Nii toas kui õues. Vaata küünlaleeki ja tunneta iseennast ning ümbritsevat maailma. Headust. Rahu. Mõtle ka neile, keda enam ei ole meie seas.
g) Parajas vanuses lastel võiks jõuluvana käia. Nad nii ootavad teda- ja mis on toredam lapse siirast rõõmust! Rõõmusta kaasa ja muutu ka ise lapseks! Ära häbene laulda ja tantsida! Ära otsi mobiilist jõulusalmi! Sa pole ju põmmpea, sul on ju fantaasiat, inimene!

Kauneid ja tõelisi jõule!

Püha Lucia

Ülehomme on Luciapäev. Eestipäraselt luutsinapäev, kuid kuna Eestis seda märkimisväärselt ei tähistata, nimetagem seda ikkagi rootsipäraselt Luciapäevaks- kõlab märksa ilusamini ka!
Olen Luciapäeva korraldanud üle kümne aasta. See on üks meeleolukas üritus- eriti, kui sisu üle mitte juurelda.
Ausalt öeldes ei saanud ma mitme aasta jooksul aru, mida rootslased täpselt Lucia all mõtlevad. See kummaline riietus, need vastikud safanimaitselised (maitsetud) "lussekatterid", eesti keelde tõlgituna pehmelt öeldes laus-jaburad laulud... Ei, arvatavasti ei saaks ma siiani aru, milleks seda kõike vaja on! Kui ma poleks süvenenud...
Nüüd, kui olen ise Luciapäeva traditsiooni veidi eestipärasemaks- ja seega ka eesti keeles mõtlevale inimesele arusaadavamaks- kohendanud, on see minu (ja tean, et ka paljude teiste) jaoks avanenud hoopis uues tähenduses. Ja kinnitan, et seda oleks ka eestlasele hädasti vaja- jõulutormlemise aseainena.

Mu hingevalgus küünaldena süttis
on pimeduses kirgastav ta sära
mu hingevalgus küünaldena süttis,
et võidaks rõõm ja kurbus läheks ära

Sel küünlaleegil õnnistus on anda
mis tulnud teistpoolt ajastute ruttu
võib igaüks meist seda hinges kanda,
kui ammukuuldud kaunist muinasjuttu...*

Nii loeb Luciaks kroonitud tütarlaps. Legendi kohaselt (legende on päris mitu, aga järgin siin mulle kõige enam meelepärast) oli Püha Lucia usklik neiu, kes otsustas oma elu pühendada Kristusele. Teda sunniti aga vägisi abielluma ning peale tema lõplikku keeldumist torgati tal karistuseks silmad peast. Ta elas vagas Jumalakartuses elu lõpuni ning kuulutati peale surma pühakuks. Ta on pimeduse ja pimedate kaitsepühak. Seetõttu ilmubki ta just kõige pimedamal ajal aastas.

On valgus ja selgus me kohal sel ööl,
kui pimedus katmas on maad
Sul järgneme, Püha Lucia, sel ööl,
mil meile end ilmutad sa.

Meid juhi siin mailma kannatusteil
vii ajatul rännakuteel
taas sõimeni, kus ootab Lunastus meid,
usk, lootus ja armastus veel...**

Luciaks kroonitud tütarlaps kannab peas päris küünaldest krooni. Alternatiiviks on ka elektrilised küünlad, kuna küünlarasva on juustest väga halb kätte saada- kuid meil on siiski alati eelistatud seda õiget. Teda saadavad "tärnor"- tüdrukud ja "stjärngossar"-poisid. Päris pisikesed valgetes ürpides tüdrukud-poisid rivi lõpus on alati ääretult südatsoojendav vaatepilt.
"Nüüd läheb alles möll lahti", seisis täna Kristiine keskuses mingil reklaamil. Vastupidi, tahtsin öelda. Nüüd võiks küll hetkeks seisatada. Vaadata seda puhast, valget lund, millega meid on õnnistatud. (Jah, lund on tohutult, kuid on meil valikut? Ei ole ju! Sooviks keegi lume asemel porihunnikuid? Küllap mitte. Siis tuleb rõõmustada, et on lund, ja leppida, et seda on palju.)
Mõelda sellele, mis on elus hästi. Uskuda, loota ja armastada. Sõnakõlksud? Oh, ei! Mõtetel on tohutu jõud! Kui kõik head mõtted sõnadesse vormida ja koos lumehelvestega taevasse lendlema lasta, siis võib juhtuda palju imesid!

Ser du stjärnan i det bla? Allt som önskar, kan du fa...

Tohutult ilusa sõnumiga laul. Paneb mõtlema. Mõttetusele, millega end päevast päeva kurname, märkamata midagi ega kedagi enda ümber. Armastamata. Naeratamata.
Meil kõigil on oma raskused kanda. Igas päevas tundub lausa ilmvõimatu midagi imelist leida. Aga see on ju meie elu, mis möödub! Kas loovutame tõesti ühe päeva nukrusele, ja veel ühe tigedusele, ja veel ühe kättemaksuihale? Ja kõik need sõnumid meist lendavad õhku! Lumehelvestega tiirema. Palju kurjust, viha, kadedust... "Nüüd alles läheb mölluks", seisab kurjakuulutaval sõnumil.
Ei, ei lähe! Sest Lucia tuleb jälle. Ta kuulutab, et jõulud on varsti käes. Ta toob valguse majja. Pimedus peab taanduma!

On aasta pimedaim öö, ei kusagilt valguskiirt koida,
kuid ootusärevust hinges ei hoia, kui kaugusest kostumas laul
See lummav helide keel ja taevalik küünalde sära
sind inglitiivul viib pimedast ära me taevase lootuse jõul.

Nüüd valgus ulatab käe ning silmi ja südameid paitab,
ta õiget rada sul näitab ja aitab ka pimedad nägijaks taas.
Usk, lootus, armastus jääb ka siis, kui on raskemad päevad
on valgus hinges, kui silmad, mis näevad ka siis, kui on pimedus maas.

Püha Lucia- valguse kandjaks sa
Püha Lucia- soojuse andjaks sa
püha Lucia- kuulutad lootust meil
Kristuse ootust meil kinnitad sa!***

*Minu kirjutatud Lucia luuletus (2000)
**Minu kirjutatud luuletus, mida loeb üks "tärna"- tüdruk (2001)
***Minu kirjutatud laul "Püha Lucia" (2005)

Vaikne nädal

Täna on Suur Neljapäev. Homme Suur Reede. Vaiksed pühad, kus peaks olema enese sisse vaatamise ja üldse inimeksistentsi üle mõtisklemise aeg. Täna kirikusse sõites ummikus istudes ma seda küll ei tundnud. Vastupidi, õhus oli tavapärast tõmblemist, kiirustamist ja närvilisust. Kiirustasin minagi, kuna sel õhtul ummikut osata ei oodanud. Helistasin õpetaja P-le, ütlesin, et olen teel ja jõuan üsna täpselt. Avaldasin ka imestust, kuhu see rahvamass kõik teele on! Ega omati kirikusse? Ei, vastas tema- nad on teele neisse templitesse, kus arvavad end saavat raha eest õnne osta... kaubanduskeskustesse siis. Pikad pühad ju! Ja ometi on ju nii, et need asjad, mida oleme raha eest saanud, on odavalt saadud! Kujukas näide: minu tuttava isa haigestus raskesse haigusesse. See tuttav on tuntud selle poolest, et kui veidi vintis, hakkab oma maise varandusega hooplema. See selleks. Isa haigus rabas ta jalust, kuid end kogudes ütles ta tähtsalt, et raha tal on, ta palkab parimad arstid ja laseb isa terveks teha. Ma ohkasin siis ja ohkan ka täna sellise avalduse peale. Raha eest ei osta ei tervist ega armastust... Selles veendus ta peagi isegi. Teine näide: raske õnnetus, mis rabas hiljuti kogu Eestit. Noor inimene tobeda õnnetuse tagajärjel lootusetus olukorras. Oh, mis elulooma temast enam saab, oigasid pessimistid. Aga kindlasti oli rohkem neid, kes ei kaotanud lootust! Mitmed kirikutäied rahvast palvetasid tema eest, lisaks paljud head soovid ja mõtted, mida peaaegu võhivõõradki teele saatsid. Ja toimus imeline paranemine! See on see, mille me unustame. Kui kõik on hästi, tundub see nii loomulik. Kui halvasti, peab leidma süüdlase. Minu meelest võiks iga end mõtlevaks pidav inimene otsida kordki elus välja leheküljed Piiblist, kus kirjeldatakse Kristuse kannatuse ja sellele järgneva Ülestõsmise lugu. Võib-olla muudaks see midagi isiklikeski väärtustes. X X X ...lisaks siia vaid niipalju, et muidugi on minulgi vahel raske mõista, MIKS juhtuvad õnnetused, tulevad haigused, kaovad toredad inimesed. Miks? Inimese mõistus jääb siin vist liiga lühikeseks...