Kes aias- lapsed või vanemad?

Enamik mu tuttavatest emmedest on lasteaia pooldajad. Enamik mu tuttavatest emmedest ei sea sellist asja üldse küsimusegi alla!
Lastevanemate seas on üldse väga levinud üsna must- valged hoiakud. Nagu näiteks vaktsineerimisega. Foorumites käib alalõpmata üks lõputu kisa ja kraaklemine teemal, kumb on mõrtsukas- kas see, kes vaktsineerib lapsi või see, kes mitte. Mulle isiklikult tunduks seal üüratult tobe sõna sekka ütelda. Kellele minu arvamus korda läheb? Igaühel on nagunii oma, õige arvamus. Siin, oma isiklikus blogis võin küll südamerahuga kinnitada, et ei pea vaktsineerimist õigeks- ja võtta endale õigus seda kogunisti mitte põhjendada! Sest ei viitsi. Sest tahtsin hoopis teisest asjast kirjutada. Pealegi- õnneks on valdav enamus mu tuttavates selles teemas minuga ühes paadis!
Aga lasteaia- teema koha pealt tunnen end päris nukralt üksikuna.

"Nad ikka õpivad seal nii palju", kõlab viimase kui ühe argument lapse lasteaeda paneku kasuks. Isegi mu sõbranna poetas meie viimatisel kohtumisel just sellesama lause, jätsin targu niutsatamata, et "ka sina Brutus"! Pealegi ütles ta tookord selle teema lõpetuseks välja, et tegelikult ei ole ka tema lasteaia-usku. Ainult et meie erialal on väga raske koduste lastega tipus püsida. Nõustun, see on võimatu! Ning kuna ta lapsed üsna harva lasteaeda külastavad, siis miks mitte asja positiivset külge märgata:)
Mõni emme väidab, et lapse jaoks on väga vajalik teiste omavanustega mängida. Et sellepärast on lasteaed üks tore koht. Ka sellele väitele olen olnud sunnitud püüdlikult kaasa noogutama. Esmapilgul tundub see ju üsna mõistlik põhjendus. Vanemad võibolla tõesti ei oska mängida!? Või pole neil tahtmist... Aega nagunii mitte... Mulle isiklikult pole küll kunagi karjakaupa mängimine meeldinud- aga no mine sa tea!
Ühesõnaga kajab kõigist juttudest siiras veendumus lasteaia kui institutsiooni toredusest ja hoopis harvem lihtsalt valusast vajalikkusest ning oma last sinna mitte panna ei tule kõne allagi! Isegi minu Veiko alustab vahel oma juttu, ise igatsevalt kaugusse vaadates nii: "Siis, kui nad juba lasteaias käivad...".
Oh, armas Veiko, ohkan mõttes. Sa ju tead, et Sinu naine on eluaeg vastuvoolu ujunud!
Aga ma ei vasta midagi. Meestele pole mõtet vastu vaielda. Tuleb lasta ajal minna. Eks siis näe!

Nüüd riskin küll saada järjekordselt ebapopulaarseks, aga julgen avaldada arvamust, et tegelikult ei ole lasteaed lapsele põrmugi vajalik. See on vajalik ainult vanematele. Lasteaed on möödapääsmatu variant juhul, kui ema peab tööle minema. Või kui ema tahab tööle minna. Aga et hoida last lihtsalt niisama esmaspäevast reedeni hommikust õhtuni kisava lastekarja seas selle nimel, et ta seal "õpiks"- see on minu jaoks ikkagi pisut kõrge hind. Enamik meist ju ei tööta ka kahekümnekesi ühes ruumis! Hommikust õhtuni. Iga päev. Selline olukord paneks normaalse täiskasvanu hulluma! Mida peaks siis tegema väike laps?
Pooldan sügavalt kadunud Gunnar Aarma mõtet, et esimesed seitse aastat peaks laps viibima oma ema energiaväljas. Tal pole mingit vajadust võõra seltskonna järele. Mitte keegi ei hoia tal silma peal selliselt nagu oma ema seda teeb!
Mis juhtub, kui ta ei õpigi enne 7-aastaseks saamist ära sama palju uusi laule ja tantse, kui tema lasteaias käivad eakaaslased? Arengupeetus? Küllap mitte. Pakun, et tunduvalt arenenum fantaasiamaalim ja tunduvalt suurem turvatunne.

Kas mulle on lasteaed vajalik? Triole küll kindlasti mitte! Neil on juba kodus paras lasteaed. Pigem vajaksid nad varsti "üksi olemise aeda". Muretsevad ju psühholoogidki selle üle, et üha rohkem täiskasvanud inimesi ei oska ega julge iseendaga olla. Summutades oma mõtteid teleka, raadio või internetis surfamisega, kaotavad nad lõpuks enese "mina" täiesti. Teiste elud, teiste tunded... Ja siit algavad probleemid. Ma soovin väga, et minu lapsed oskaksid oma mõtteid, oma südant kuulata. Aga kus nad seda harjutavad, kui nende maailmas pole hetkegi üksindust?
Ja mina juurdlen veel selle üle, kas mulle on lasteaed vajalik!

Üks ema kirjutas just täna kusagil foorumis "kohutavatest kahestest" rääkides nii: "Pean veel sügiseni seda olukorda taluma. Siis lähevad nad ometi lasteaeda!" Lihtne!
Vaat mina ei oska nii mõelda! Ma ei oska, hoolimata sellest, et olen õhtuti lõputult väsinud. Hoolimata sellest, et ei jõua päeva jooksul midagi muud, kui joosta ja kasida, hüpates hullunult ühelt tegevuselt teisele, vahel ainsateks sõnadeks huulilt "ei puutu" või "ära tee!". Vaim närbub "otsekui hirv, kes kisendab veeojade järele". Ma ei oska! Näen vaid usaldavaid lapsesilmi ja minu poole sirutuvaid käsi...
Ikkagi- kas mulle on lasteaed vajalik?

Nägin unes, et pidin Jaani kiriku uuel orelil mängima. Jumalateenistus algas, kuid mina ei osanud enam isegi pilli sisse lülitada! Selgus, et seal on üks suur lõõts, mis tuleb jalaga lahti tõmmata- muidu orel ei hüüa. Tagunud paanikaga selle kummalise lõõtsa lahti, taipasin aga, et koraale mängida ma ikkagi ei oska! Palusin hardalt oma endiselt kolleegilt abi (millegipärast sehkendas ka tema sealsamas). Ta keeldus. Jumalateenistus oli lörris ja mina ahastasin...See unenägu vapustas mind tõsiselt! Ma ei ole ainult ema... Ma igatsen vahel harjutada- kohe hingest, tõsiselt! Mis nüüd saab?

Võtsin eile postkastist ajalehe, mille esikaanel ilutses pealkiri "Mailis Reps- 100% poliitik ja 100% ema".
Lastega päeval, oreliga öösel- nii käiks lause see minu kohta!?
Ärge ajage naerma! Imeinimesed on olnud ikka rohkem muinasjuttude rida...

Naine internetist. Esmapilgul 200% ema. Super- kui vaadata tema poolt perefoorumisse püstitatud teemade pealkirju. Aga niipea, kui silma jääb tema poolt püstitatud teemade hulk, kerkib üles küsimus, kas ta mujal üldse jõuab olla, kui arvuti taga! Ning kui keegi viitsib lugeda mõne ta postituse sisu, hakkab lausa kahju. Lapsest nimelt. Sel õnnetul väikemehel pole vist võimalik ühtki liigutust teha, ilma et ta emme seda netis ei kommenteeriks! "Kell 22.47 algas tal sügava une faas", kirjutas too ema kord. No tule taevas appi! Kas tõesti istub keegi lapse unefaaside vaheldumise ajal tema kõrval, arvuti näpus? (Selle postituse otsa komistades tärkaski mul huvi tema internetis käimist pisut jälgida.) "Enne uinumist ta ohkas", lisandus veidi hiljem meile kõigile teadmiseks. "Täna sõi ta 130 grammi asemel 110 grammi putru", muretses ta järgmisel hommikul. Hmm, siinpool mõõdetakse putru ikka kausitäite, mitte grammide kaupa! Ja miks peaks keegi teine sellest huvituma? Seesugused ja muudki kõikmõeldavad teemaalgatused ja kommentaarid ilmuvad ta sulest iga päev- ja minu meelest mõni igas tunnis (ning loomingulisemal perioodil võib vahesid lausa minutites mõõta!)- ja need ei ole mitte lühikesed ja konkreetsed, vaid ülipikad, vajadusel copypaste´id erinevatest allikatest, põhjendused ja arutelud. Mina igatahes ei suuda ühtegi lõpuni lugeda. Pole aegagi nii kaua internetis istuda!
Millegipärast usun, et ülalmainitud lapsele võib lasteaed päris suur kergendus olla. Keegi tegeleks temaga ka!

Nii et kõik on suhteline...

Hea siiski, leidsin viimaks, et lasteaia-variant ikkagi tagataskus on! See ei ole hea variant. Kuid mitte ka väga halb. Väga halb oleks siis, kui ma oma lapsi enam ei märkaks. Väga halb oleks siis, kui ma peaksin kahetsema millestki loobumist. Millestki, mida ma samuti väga armastan. Inimene ei pea milleski olema 100% täiuslik! Veel vähem 200%! Õnneks! Sest ta on inimene. Minul tuleb seda veel õppida.